Madal ja seest hubane haiglahoone on samuti MEKi ehitatud. Foto: Mari-Anne Leht

Eelmisel nädalavahetusel tähistasid endised Põlva MEKi (mehhaniseeritud ehituskolonn) töötajad riigikorra muutumise järel ajalukku läinud ettevõtte poolesajandat sünnipäeva. Üksmeelselt tõdeti, et MEKita oleks Põlva hoopis teistsugune.

Kuigi riiklikud ehitusfirmad, nende seas ka Põlva MEK, lõpetasid tegevuse 1990. aastate alguses, ehitasid need ettevõtted palju tänini kasutuses olevaid hooneid. Põlvas oleks MEKita ilmselt palju vähem ühiskondlikke hooneid ja kortermaju.

„Kultuurikeskuse, haigla, keskkoolihoone, tervisekompleksi koos ujulaga, Mesimummi lasteaia, teenindusmaja, postimaja, apteegi, pangahoone, meie ühiselamu ja linna puhastusseadmed ehitas MEK, lisaks objektid Räpinas ja Värskas,” loetles asutuse eelviimane juhataja, pensionipõlve pidav Arvo Jää. Ta märkis, et puhastusseadmete ehitus oli kõige keerulisem, sest konstruktsioonid tuli maa sisse betoneerida.

Arvo Jää alustas MEKis peainsenerina 1974. aastal, kuus aastat hiljem sai temast juhataja, kellena ta töötas 1988. aasta lõpuni.

1974. aastal elas Põlvas 3500 inimest. Kui Jää MEKist mujale tööle suundus, elas linnas juba ligi 7000 inimest. „Linna kortermajadest 90 protsenti on samuti MEKi eestvõttel ehitatud. Meie olime peatöövõtjaks, ehitajaks oli Tartu Maja,” meenutas ta.

Peale pangamaja on kõik hooned alles, tõsi, mõned on vahetanud omanikku ning postimaja on praegu müügis. MEKi ühiselamust sai Pesa hotell. Pangahoone asemel seisab bussijaama kõrval Edu keskus. MEKi kontor Jaama tänaval on paraku tühi ja nukras seisus.

Ehitamine ei kulgenud nõukogude perioodil sujuvalt, sest oli plaanimajanduse aeg, ehitusmaterjali nappis ja kättesaadav ei olnud tihti kvaliteetne.

Põlva kultuuri- ja huvikeskus ehk tollane kultuurimaja, kus praegu asub ka Põlva vallavalitsus, kõrgub künkal. Jää märkis, et toona oli kultuurimaja linna väga vaja.

Kehv materjal, veidrad tööd ja tubli varustaja

„Maja fassaad on silikaatkividest, mille kvaliteet oli siis kehvake. Paljud MEKi töötajad käisid külakorda kohaletoodud kive sorteerimas, kuid lõpuks pidime kivide nappuse tõttu ka viletsad kivid fassaadi vähemnähtavatesse kohtadesse panema,” meenutas Arvo Jää.

Põlva vallavalitsuse ehitusspetsialist Eneken Padar jõudis MEKis töötatud aastatel ennast mitme valdkonnaga kurssi viia.

„Meistriaastatest meenub, et hooned tulid ettenähtud ajaga valmis teha, kuid keegi ei küsinud midagi materjali kvaliteedi kohta. Sageli tulid tehastest toorest puidust aknaraamid, mis tuli ette panna, sest objekt tuli õigeaegselt lõpetada,” rääkis Padar. Ta lisas, et tihti tuli ka kontoritöötajatel objektile minna, et hoone saaks õigeks ajaks tellijale üle anda.

Ehitustehnikuna pidi Padar projektidest vajalikud ehitusmaterjali kogused välja märkima ja edastama kolleegile, kelle tööks oli materjali tellida.

Töötasuosakonnas oli Padar tööaja normeerija, ta pidi kindlaks tegema, kui palju tööaega kulub ühe või teise töö tegemiseks. „Märkisin normtunnid, mille alusel arvestati töötasu,” täpsustas ta ja lisas, et tänapäeva noored ehitajad ei kujuta tema toonaseid töid ettegi.

Varustajal oli siis firmas oluline roll, sest tema suhtlemisoskusest olenes vajalike materjalide kättesaamine.

Alar Kõiv oli MEKi varustaja tosin aastat kuni firma kadumiseni. Tema tööülesanne oli varustada mehaanikajaoskonda, täpsemalt, kindlustada autod ja traktorid varuosadega. MEKidel oli oma masinapark, kuhu kuulusid autod, traktorid, kopad ja teised masinad.

Varuosi käis Kõiv toomas Tartu, Tallinna ja Lätimaa kaubabaasidest. „Neis olid mul tuttavad naised-tütarlapsed ja nii sain alati soovitu. Loomulikult tuli kaubabaasi lillede ja kommikarbiga minna, Lätimaale viisime ka Vana Tallinna pudeli,” rääkis Kõiv.

Kaheksakümnendatel sõitis Kõiv kolleegiga GAZ-53ga suurte voolikute järele Moskvasse, enne minekut olid nad eeltööd teinud ja nii panid mehed rublalised rinnatasku. „Kui miilits meie Eesti numbrimärgiga auto kinni pidas, andsime kohe rubla ja saime edasi sõita,” meenutas ta.

Miski pole igavene. Riigikorra muutuse eel hakkasid maaehitustrustile allunud MEKid lagunema, ka Põlva MEK.

MEKi aastad andsid tõuke edasiminekuks

Viimased kolm aastat juhtis Põlva MEKi Margus Timmo, kes firma juhiks saades 1989. aasta alguses oli vaid 27-aastane. Timmo juhtimise algusajal töötas firmas veel 250 inimest.

„See oli segane aeg, nelja mehe isemajandava Eesti ettepanek ehk IME oli teada, palju räägiti isemajandamisest ning tsentraalne juhtimine oli lagunemas,” meenutas Timmo.

MEKist kasvas selle kadumisel välja viis väikefirmat. Kaks tegelesid üldehitusega, üks puidu- ja metallitöötlemisega, üks viimistlusega, viies oli tootmisbaas.

Timmo märkis, et ühelt poolt oli kurb, et palju ehitanud ja toimiv üksus lagunes, kuid rõõmustav oli see, et asutuse võimekatest töötajatest said oma valdkonna juhid, kes pidid ühtäkki kõike oskama: raamatupidamisest hea suhtlemiseni. „Nüüdki tegutseb neist mõni, kuigi omanikud on vahetunud ja nimed muutunud,” täpsustas ta.

AS Treme on MEKist välja kasvanud ja selle juhataja Illar Tiisvend alustas ehitusvaldkonnas 40 aastat tagasi Põlva MEKis.

Ettevõttes töötatud aastad julgustasid ka Madis Tsäkot, kes moodustas Eesti iseseisvumise järel oma firma. Ta on ASi Ris Ehitus juhatuse liige, kuid ehitusmehe teed alustas ta MEKis 1969. aastal normeerijana, seejärel oli töödejuhataja, siis vanemtöödejuhataja ja lõpetas seal töötamise firma lõpuga.

„MEKi aastad andsid palju ehitusteadmisi ja enesekindlust oma firma moodustamiseks,” lausus Tsäko, kelle firma on ehitanud Põlvamaal ja mujalgi.

Üliõpilasmalevgi on siin oma töösuvesid veetnud. Kaks suve oli nende juhiks Mait Schmidt, kes nüüd on ehitusfirma Bauschmidt omanik. Varem oli Schmidt seotud mitme suure objektidega pealinnas, nagu rahvusraamatukogu jt. „Ehitusmaleva rühma juhina sain organiseerimiskogemusi ja julgust suhelda,” täpsustas ta.

Mõne mehe tööaastad algasid ja lõppesid asutuse kadumisega. Ain Kund töötas MEKis enda sõnul selle algusest lõpuni. „Olin elektrik, keevitaja, remondilukksepp ja tornkraana juht,” lausus Kund ja lisas, et oli palju spordiüritusi ja pidusid.

Nostalgiat ja austust

MEKi aastatel peeti alati koos ehitajate päeva, töötajate juubeleid, naiste- ja meestepäeva, osaleti maaehitustrusti üritustel. Aastatel, mil tööd oli palju, võis MEKis 300 ja enamgi inimest töötada.

Kuigi Põlva MEK sai vaid 25 aastat tegutseda, soovisid paljud seal töötanud taas kokku saada. „Enne oli asutuse sünnipäeva peetud selle 10-, 15-, 20- ja 30-aastaseks saamisel, laupäevane oli 20-aastase vahe järel viies. Kohal oli üle 150 inimese,” rääkis Eela Jää, üks juubeliürituse korraldajatest.

Eeltööna olid korraldajad käinud MEKi rajatud Rosma kalmistul ja pildistanud kõikide lahkunud kolleegide kalmukünkaid, et neid koos hetkeks meenutada.

Lõbusama poole pealt nauditi koosviibimisel kupleesid firmas töötanute kohta, mida põlvamaalased Urve Järg, Laine Kippari ja Ilmar Tagel pioneerivormis kaasakiskuvalt esitasid. Nostalgiahetk ka, sest MEKi kunagised töötajad olid enamikus pioneerid.

Küsitletud olid ühel meelel, et kuhu Põlvas ka vaatad, ikka on silme ees MEKi ehitatud hoone.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 06/10/2016 06:12:48