Peamiselt ettevõtjatena tegutsevate Gert Goršanovi ja Jan Beltráni raamatud võib juba teist nädalat leida Kagu-Eesti ainsa raamatupoe müügiedetabeli esikümnest. Mõlemad äsja ilmunud kirjandusteosed põhinevad parajal määral tõsielul ja puudutavad ka Võrumaad.

Ehkki kumbki meestest praeguseks enam Antslas ei ela, on neil selle kohaga seosed olemas: Jan Beltrán (55, kodanikunimega Priit Kivi) on pärit Antslast ning Gert Goršanov (44) õppis aastatel 1996–2001 Vana-Antsla kutsekoolis ja jäi sinna ka aastateks elama.

Erinevalt Goršanovist on Beltrán juba ka varem kirjandustaevas säranud ja enne äsja ilmunud raamatut „Peatus“ on tema sulest ilmunud teosed „La mala vida ehk Neetud elu“, „Nora“, „Jumala poolt hüljatud“ ja „Mässav Barcelona“. Eelmise ja praeguse raamatu vahele jäi 13 aastat.

„Ma arvan, et kirjanik ei pea kogu aeg midagi avaldama, et pildil püsida,“ kommenteerib ta pikemat pausi.

„Peatus“ on mõningal määral autobiograafiline raamat ja seda läbivad jooned on kaotus, peatus ja lein.

„Võrumaa ja Antsla pildid kerkivad selles teoses esile rahulike lainetena suure ja ohtliku Atlandi ookeani taustal,“ ütleb Beltrán ja annab sellega mõista, et raamatus on juttu ka Võrust ja Võrumaast, kuid mis täpselt, tuleb ise lugeda.

Ema ja sõbra surm ajendasid kirjutama
Tõukeks raamatu kirjutamisele pärast pikka pausi said ema ja sõber Krista lahkumine siitilmast. Romaan räägib eelkõige inimhingede peataolekust, ootustest ja kõhklustest ehk lihtsatest inimlikest tunnetest. Ajalooliste ja päristegelaste kõrvale on loodud ka välja mõeldud tegelasi, kellel on siiski ka prototüübid olemas. Autobiograafilises osas on aga ilukirjanduslikku liialdamist või ilustamist vähe.

Jan Beltrán ehk Priit Kivi on tõesti pärit Antslast ehk nagu ta ise ütleb, siis Tagurpidi-Antslast. Kirjutatud tekste õppis ta varakult hindama, kuna tema ema Ene Kivi oli emakeele õpetaja, ja juba enne esimest klassi teadis ta, mis on vanemate klasside kirjanduse programmis. Vahel küsis ema temalt, mida ta ühest või teisest teemast või mõne õpilase kirjandist arvab. Antsla päevilt tahab ta kiita Antsla kooli ja linna raamatukogude hoidjaid, tänu kellele oli seal alati soe, vaikne ja turvaline olla. Samuti tunnustab ta sealse keskkooli kunagist direktorit Karl Verit, kes pani punkti sellele, et ema teda enne kooli minekut enam tundidesse kaasa ei võtnud.

„Puänt oli selles, et ükskord astus Karl Veri ema tunni ajal klassi sisse ja ma hüüdsin üle klassi: „Ema! Meie koolis on ka Julk-Jüri!““ meenutab kirjanik. „Karl Veri nägi välja täpselt nagu „Kevade“ filmi Julk-Jüri.“

Jan Beltrán on juba rohkem kui veerand sajandit elanud välismaal – Lissabonis ja Barcelonas – ning viimased 15 aastat on tema kodu olnud Tenerifel Playa de las Américases, kus igapäevast leiba teenib kinnisvara vahendamise ja õigusküsimuste lahendamisega. Ta ise ütleb, et pole Eestist lahkunudki, vaid on peatunud pikemalt mujal maailmas, kuid Eestisse tagasi tulla ta siiski ei plaani.

Tenerifel on hea rahulik ja turistide masse ta eriti ei märkagi, sest päevad on rutiinsed, sisaldades ametiasutusi, notarit, panku ja kontorit. Loomulikult kohtab Tenerifel ka eestlasi, kuid vähesed on ennast sinna püsivalt sisse seadnud. Eesti eluga Beltrán eriti kursis ei ole ega oska distantsilt Eesti kohta midagi arvata. Küll aga rõõmustab teda, et kohe on saabumas emakeelepäev ja ta plaanib Vikerraadiost e-etteütlust kuulata.

„Hoidkem ja väärtustagem eesti keelt – see on eesti kultuuri alustala!“ rõhutab välismaal elav Võrumaa kirjanik.

Poja liigset hellitamist oli tarvis põhjendada
Jan Beltrán oli selleks ajaks juba Antslast lahkunud, kui Gert Goršanov (44) sinna kolis. „Kuritegelik raha“ on tema esimene raamat ja samuti inspireeritud tõsielust. Selle kirjutamist alustas ta juba kuus aastat tagasi ning aja jooksul täiendas seda, vahepeal oli kirjutamine ka pausi peal.

„2025. aastal sai paari Itaalia reisi jooksul põhiainestik paberile, koduväline keskkond soodustas mõttelendu,“ ütleb ta ja lisab, et viimased read said kirja mullu augustis Garda järve ääres.

Goršanov nendib, et tema elu on olnud üsnagi keeruline ja katsumusi täis ja kuna ta kipub oma poega hellitama, siis tundis, et lapse emale on vaja liigset hellitamist põhjendada ja selle tagamaadest nii talle kui ka pojale rääkida. See ajendaski teda oma lugu kirja panema ja raamat ongi pühendatud pojale.

„Minu soov on olnud, et mu poeg ei peaks tundma millestki puudust, ja siinkohal ei mõtle ma niivõrd materiaalseid aspekte, vaid puudust vanemate armastusest ja teadmisest, et vanematele saab alati toetuda, kui see peaks vajalik olema,“ sõnab esikteose autor.

Kui palju on raamatus tõsielu ja kui palju väljamõeldist, sellele küsimusele pole Goršanov nõus vastama. Eks sõpradel-tuttavatel nuputamist jagub. Ka raamatu sisu ei ole ta nõus avaldama, kuid sõnab, et spordist, armastusest ja seksist see ei räägi.

„See on jälle koht, kus tahaks öelda, et igaüks usub seda, mida tahab,“ räägib vastne kirjamees. „Kes usub mind, kes oma sõpra, kes usub seda, mida ajalehes kirjutatakse või telekas räägitakse, kes käib kaardimoori juures ja usub teda. Igaühel on oma tõde.“

Salaäri motojõukudega ja arreteerimine lennujaamas
Raamatu ametlikust tutvustusest võib lugeda, et see räägib ühest poisist, kes kasvas lihtsas peres, aga ihaldas lapsest saadik endale elustiili ja asju, mida tavalise tööinimese palgaga endale võimaldada ei saaks. Seetõttu tulevad mängu vargused, illegaalne kaubavedu üle riigipiiride, luksuslikud autod ning kütuse, alkoholi ja sigarettide vedu Venemaalt. Lubatakse, et raamatust saab lugeda ka poliitika telgitagustest, ööklubi pidamisest, salaärist Soome motojõuguga, riskantsetest reisidest Taisse ja politseile vahelejäämisest Riia lennujaamas. Kogu raamat on kirja pandud mina-vormis.

Goršanov lisab, et sõber Meelis Lao on talle kirjutamisel olnud eeskujuks ja Lao elulooraamat inspireeriski teda oma ammu alustatud raamatut lõpetama. Need, kes seda juba lugeda on jõudnud, on öelnud, et lugeda oli hea, kerge ja põnev ning nad ei suutnud seda enne käest panna, kui raamat läbi sai.

„Üllatav, et seda on öelnud ka inimesed, kes muidu üldse raamatuid ei loe,“ imestab Goršanov.

Üks lähiisik kommenteeris ka sotsiaalmeedias, et loodetavasti ei tule raamatule järge. Selle peale nendib vastne kirjamees, et materjali, mida kirja panna, veel jagub, kuid pole kindel, kas see lugejaid paelub. Seetõttu on ta üsnagi kindel, et samal teemal raamatuid ta rohkem enam ei kirjuta.

Gert Goršanov on praegu jõu- ja poksisaali Corsagym omanik Tartus, olles selles valdkonnas tegutsenud juba 21 aastat. Pärit on ta Väike-Maarjast ja lõpetanud aastal 2001 Vana-Antsla kutsekeskkooli, jäigi ta pärast kooli lõpetamist Antslasse elama. Emapoolse vanaema kaudu on ta juured Võrumaal Urvaste kandis. Vahepeal jõudis Goršanov ka Võrus elada ja ööklubi pidada ning nüüdseks ongi ta kolinud Tartusse, kus muu hulgas korraldab ka spordisündmusi, poksivõistlust Underground Fight Night jms.

Goršanov ei saa öelda, et tema kirjanduslikku annet oleks märgatud juba kooliajal, sest kirjandite hinded olid tal alati kolmed. Kutsekooli esimesel kursusel suutis ta aga kirjandusõpetajaga lausa nii tülli minna, et tal polnud kolm kuud lubatud tunnis osaleda.

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 12/03/2026 09:00:35