Annika Laanpere oma ehk 8. klassi tüdrukutega tervisepäeval, mil Lüllemäe koolis toimus tervislike salatite valmistamise võistlus. Foto: erakogu

Valgamaa õpetaja Annika Laanpere annab intervjuu vaikses kohvikus, kus tal ühelt kohtumiselt teisele tulnuna tuleb kiiresti ümber orienteeruda. Õpetajatööst jätkub juttu temaga kauaks. Vägisi tundub, et pedagoogi ja ka inimesena on ta võtnud aega endale kõik selgeks mõelda. Tema õpetajafilosoofiat ning -kogemust – ehkki üsna lühiajalist – kuulates taban end korduvalt mõttelt, et kui selliseid pedagooge leiduks rohkem, oleks koolilaste õpitulemused tükk maad paremad ning nende hulk, kel haridustee üldse lõpetamata jääks, kahaneks pea olematuks.

Juristihariduse ning teatritegemiskirega noore pedagoogi Annika Laanpere (31) teine kooliaasta Valgamaal Lüllemäe põhikoolis hakkab peatselt lõppema. Klassi ette jõudis ta pärast haridusalaseid vangerdusi lõpuks „Noored kooli”-programmi raames 2010. aastal.

Olles põhikoolist saati näiteringis käinud ning veendunud, et tegu on kõige kihvtima asjaga üldse, oli Annika esimene soov minna lavakunstikooli õppima. Siiski viis ta pärast gümnaasiumi lõppu paberid sisse Tartu Ülikooli teatriteaduse erialale ja ka eripedagoogikasse. Kandideerimine mõlemale erialale läks ühtmoodi edukalt, ent Laanpere valik langes esimese kasuks.

Paariaastase õppetöö järel hakkas tal süda aga kripeldama, mida õpitava erialaga tulevikus pihta hakata ja kuhu tööle suunduda. Teatrikriitikuks saada polnud soovi. Samuti ei rõõmustanud perspektiiv kooli õpetajaks minna – alles oli ta sealt ju pääsenud. Niimoodi vaagides ja valides jõudis ta välja õigusteaduseni, mille magistrikraadiga võrdsustatava bakalaureusekraadi sai ta juba erialase töö kõrvalt kätte. Nagu Annika Laanpere ise ütleb: „Enda eest ära ei jookse.” Mõni aeg hiljem hakkasid vanad asjad taas kripeldama. Ta liitus „Noored kooli”-programmiga ning alustas tööd eesti keele ja kirjanduse õpetajana Lüllemäe põhikoolis Valgamaal.

„Kaks aastat tagasi, kui ma õigusteadusele joone alla tõmbasin ja kooli õpetajaks läksin, võis kõrvaltvaatajale tunduda see tohutu elumuutusena, aga praegu ma tunnen, et sain rohkem iseendaks tagasi,” rääkis Laanpere. „See oli väga sisekaemuslik periood, kus mul tuli päris palju mõelda ja kuulata iseennast, kus mul selline lahmimine tuli ära jätta.”

Algul soovis Laanpere hakata pedagoogitööd tegema Võrus, kust ta isegi pärit on, kuid seal polnud toona ühtegi vastavat pakkumist. Lüllemäe kooli uus direktor oli aga „Noored kooli”-programmi juhiga ühendust võtnud. Looduskaunis kohas asuvasse väikesesse kooli oli ühtekokku vaja üheksat õpetajat. Pärast kohtumist kooli direktoriga ning kooli külastamist Karulas oli Laanpere „müüdud”. Pealinnaelu seljataha jätmine ning vägeva looduse keskel asuvasse pisikesse külla kolimine tundus ühtäkki intrigeeriva mõttena. Ehkki võimaliku töökohana oli sõelal teinegi variant, kutsus süda ikkagi Lüllemäe poole. Nii see kapitaalne elumuutus aset leidiski.

Mina, nemad ja 45 minutit
Elumuutuse suurust hakkas Laanpere rohkem tajuma alles teisel aastal. Alguses läks kogu energia uude ametisse sisseelamise ning selles vastupidamise peale. Esimese koolipäeva esimest klassijuhatajatundi ei saa noor pedagoog iialgi päriselt unustada. Nimelt on see „Aktuaalse kaamera” kaudu alatiseks Eesti Rahvusringhäälingu arhiividesse jäädvustatud. Jäädvustust esimesest tööpäevast on Laanpere nii üksi kui ka koos õpilastega hiljemgi korduvalt üle vaadanud. See aitab mälestust hästi säilitada.

Kooli tööle jõudmise ajaks polnud Laanpere enam mitu aastat lastega tegelenud. Sestap oli tal oma mõtetes keerukas jõuda selleni, mida noored mõelda võivad või mida tema üldse rääkida võiks, et õpilased tahaksid ja viitsiksid teda kuulata. „Mõtlesin, et mul on nüüd mina, nemad ja 45 minutit,” meenutas Laanpere. „Tunniplaani tutvustamine võtab kaks minutit, siis ma räägin, mis mu nimi on. Selleks kulub pool minutit võib-olla. Siis küsin, mis teie nimed on. Neid oli sellel hetkel neli tükki ...”

Esimese tööpäeva emotsioonid pani ta kirja ka, et oleks hea hiljem endal lugeda ja meenutada, kuidas ta end seal klassi ees toona tundis ja mida mõtles.

2010. aasta sügis, mil Annika Laanpere Lüllemäel oma õpetajakarjääri alustas, oli omapärane olukord kogu kooliperele. Nimelt võeti kooli korraga tööle üheksa õpetajat, kellest seitse olid üldse esimest korda klassi ees õpetamas. Too õppeaasta oli Laanpere hinnangul kõigile suureks sisseelamise, katsetamise ja arusaamise aastaks. „Nagu õpilased ise ütlevad, et alustasime kõik suurte sõpradena, aga nüüd sellel aastal tahame kõik piire kehtestada,” rääkis Laanpere.

Ta lisas, et kui ta praeguse kogemuse põhjal taas esimest korda klassi ette läheks, teeks ta ilmselt nii mõndagi teisiti. Klassikalisi nalju, nagu knopkad toolil või veepang ukse kohal, õpilased Laanpere vastuvõtuks ei korraldanud. Küll aga proovisid nad aeg-ajalt järele, kui kaugele noor pedagoog laseb nendevahelist piiri nihutada.

Head lapsed kasvavad hea sõnaga
Laanpere usub, et end koolilaste ees kehtestada on lihtne siis, kui ei mõtle selle peale, et seisad nüüd õpilaste ees ja kehtestad ennast. Õigupoolest on sõna kehtestama tema meelest üldse pisut vale mõiste ja sõnapaarist noor inimene tuleks kasutada eeskätt seda viimast sõna. Nii tuleks ka koolilastega suheldes jääda iseendaks ning suhelda nendega nii, nagu suhtleks oma kolleegiga. „Austa ja hinda ise neid ja anna aega, siis ka nemad hakkavad sind austama ja hindama,” rääkis Laanpere.

Aeg-ajalt tuleb siiski noori ikka tunniteema juurde tagasi suunata, paluda ennast või teist õpilast lõpuni kuulata. Kuulamisoskust on vaja ju ka väljaspool kooli. Õpilasi tuleb austada, sest see annab aluse mõnusaks kooseksisteerimiseks. Pedagoogipoolne austus ei tähenda, et ka koolilapsed päevapealt samaga vastaksid. Nii mõnigi kord tuleb ette tagasilööke. Ka need olukorrad püüab Laanpere rääkides lahendada. „Minu jaoks on tähtis kuulda, mis mured tal on, mis vajadused tal on rahuldamata sellel hetkel, kui ta midagi halvasti teeb,” selgitas Laanpere. „Et saaks olukorra lahendada niimoodi, et mina saan oma tööd teha ja tema saab ka oma mured lahendatud.”

Ka hea sõna usku olles ning probleeme rahulikult lahendades tuleb ette vaadata, et ei laseks koolilastel endal üle pea kasvada. Väikse palga ja suure töökoormuse juures, rääkimata siis pingest, mida töö endaga kaasa toob, tuleb osata endaks jääda. Tuleb osata võtta võimalusi mõtlemaks, mida elult tegelikult tahad, kuidas jääda kogu õpetajatöö virvarris iseendaks ning säilitada oma hobid ja oma elu. Tuleb osata ravida need hingehaavad, mis võivad tekkida. Tuleb õppida aru saama, mis sunnib õpilast halvasti käituma või teistele halvasti ütlema. Sõnaga – tuleb osata ise vaimselt terveks jääda.

Vanasse ütlusesse, et noorus on hukka läinud, Laanpere ei usu. Häid ja halbu õpilasi leidus ka tema kooliajal. Muutunud on õpetaja autoriteet, õpilaste suhtumine ja ettevõtlikkus, nende mõtlemine. Laanpere enda kooli ajal oli elementaarne, et õpetaja andis korralduse ning nii see ka jäi, nüüd on lapsed õppinud mõtlema, analüüsima ja kriitiliselt arutlema. Ta ise hindab pedagoogina seda, kui õpilased teinekord panevad ta põhjendama ühe või teise õpitava asja olulisust ja mõtet.

Ainest tähtsamgi veel
Tükk maad tähtsam kui see, et õpilaste kirjatöödes viimne kui üks koma õigesse kohta maanduks ning kohustusliku kirjanduse põhjal tehtud lugemiskontrollid veatuid tulemusi annaksid, on Laanperele õpetajana see, millisteks tema käe all õppivad noored isiksustena sirguvad. „Noored kooli” koduleheküljel on ta öelnud, et tema jaoks tähendab hea haridus seda, et kooli lõpetaja on enesekindel noor inimene, kes on täis elutervet uudishimu, kes julgeb proovida ja eksida, kes oskab seada endale eesmärke ja teab, kuidas nende poole liikuda.

Kui Laanpere eesmärk oleks edastada vaid ainealaseid teadmisi, siis tänapäeval võiks ta koolilapsed selleks vaid mõne internetilingi juurde suunata ning neil sealt lugeda soovitada. „Kui ma mõtlen selle peale, kui tähtis mulle on see, et nad oskaksid minu ainet ideaalselt või et nad oskaksid elementaarseid olukordi lahendada ja probleemidest eneseväärikusega välja tulla, siis ma arvan, et see viimane on tohutult palju olulisem,” tunnistas Laanpere. Ta peab tähtsaks, et noored õpiksid tegelema igapäevaste konfliktide ja muredega ning avaldama oma isiklikku arvamust nii, et teised seda kuulda võtaksid.

Kui õpilane on halvasti käitunud või on alust arvata, et temaga on midagi valesti, püüab õpetaja temaga rääkida: küsida lapselt, mis juhtus, mis on valesti ning kuidas võinuks too tegelikult käituda.
Oluline on, et noor õpiks sõnastama, mida ta ise tahab saavutada, milles peaks pedagoog talle vastu tulema ning milles peaks õpilane ise õpetajale vastu tulema. Vajalik on omandada oskus mõelda kriitiliselt ja analüütiliselt.

Käitumisnormide õpetamisel õpilastele on kindlasti tähtis ka see, millist eeskuju õpetaja annab ise lastele oma käitumisega. Ka õpilastel on õpetaja suhtes teatud ootused. Ühelt poolt peaks õpetaja olema rahulik, teisalt aga range – see tagab korra. Kõiki lapsi tuleb võrdselt kohelda, kellelegi ei tohi liiga teha. Laanpere leiab, et õpetaja ülesandeks on balansseerimine. Kaalu ühes otsas on hooliv ja armastav, teises range ja nõudlik pool. Pedagoog peab jääma nende poolte vahele ning oskama mõlemat poolt veenvalt esitada. Tähtis on õpilastele näidata ennast rahuliku, austava ja kuulava inimesena.

Motiveeriv „pehmo”
Laanpere tunnistab, et temale endale on suurteks alustaladeks hoolimine ja kuulamine. Mida kauem ta koolis on olnud, seda kehvemini tunneb ta end olukorras, kus ta häält tõstma hakkab. Karjumine pole ei talle ega tohiks olla ka kellelegi teisele omane. Kui keegi karjub, siis ilmselt on tal endal mingid vajadused rahuldamata.

Õpilaste liigituse järgi on ta ka enda tunnistusel pigem selline „pehmo”. Ta kuulab õpilasi, arutab nendega asju läbi ning tõepoolest tahab neist aru saada ja neid mõista. „Kõik räägivad kõrgetest tulemustest ja väga madalatest tulemustest,” selgitas ta. „Kui õpilasel on ikka väga madalad tulemused, siis ma pean ka ise mõtlema selle peale, miks need tulemused ikka on sellised ja mida peaks tegema, et need paremad oleksid. Aitab see, kui olla nende kõrval ja arutada nendega, mis võib seda põhjustada, ning need asjad siis ära lahendada.”

Lühikesest õpetajakarjäärist hoolimata on Laanpere jõudnud ära näha nii mõnegi õpilase tubli edenemise õppetöös. Üks juhtum oli selline: muidu tubli ja püüdlik õpilane elas väga raskelt üle kontrolltöö kehvi hindeid. Omamoodi halvasti elas seda üle ka pedagoog, kes muidu püüdlikule õpilasele taas „selle numbri sinna külge pidi kleepima”. Sel aastal jõudsid nad õpilasega nii kaugele, et enne kontrolltööd käis ta individuaalselt pisut harjutamas. Sellele järgnesid järjest paremad tulemused, nii et kui viimati õpilasel viiest õige pisut puudu jäi (kunagise kahe ja kolme vahel rippumise asemel), küsis koolilaps ise, kas õpetajal oleks võimalik temaga ehk lisatunde teha, et veel paari konkreetset asja harjutada. Laanpere oli muidugi nõus. Ta selgitas veel, et kui oleks ise last lisatundidesse sundinud, poleks sellest ilmselt midagi välja tulnud. Nüüd jõudis õpilane asja enda jaoks lahti mõtestada ning tahtis ise pingutada. Kui on jaksu oodata, hakkab inimene ise tööd tegema. Noor õpetaja leiab, et tähtis on, et ühtegi õpilast maha ei kantaks.

Laanpere rääkis ka, kuidas kevadel ilusate ilmade saabudes hakkasid õpilased talle peale käima, et võiks õuetunni teha. Et tal oli just samaks päevaks mõeldud power point’i esitlus, ütles ta ära. Veidi aja pärast tulid õpilased ta juurde ise korjatud lilledest tehtud kimbuga ning palusid taas õuesõppe tundi. Esmalt ta kiitis küll laste initsiatiivi, ent nentis, et ei saa sellest hoolimata neile seekord vastu tulla, kuid hiljem vaatasid nad slaidid kiiresti ära ning pidasid ülejäänud tunni siiski õues.

Children’s International Summer Village
Ehkki selle kevadega saab Laanperel „Noored Kooli”-programm läbi, on tal kindel plaan kooli edasi jääda. Õpetajatöö on talle jätkuvalt südamelähedane. Ta usub aga ka, et seda tööd tehes ei tohiks unustada iseennast, oma huvisid ja eraelu. Samamoodi tuleb tähtsaks pidada ka muud südamelähedast.

Annika Laanpere on enam kui kümme aastat tegutsenud vabatahtlikult mittetulundusühingus CISV ehk Children's International Summer Village’i esinaise, juhatuse liikme, noortejuhi ja infosekretärina. Lisaks on ta olnud Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse projektijuht.

CISV koondab suviti kuupikkustesse laagritesse 12 maa noored alates 11. eluaastast. Laagri rahvusvahelises seltskonnas viibivad lapsed õpivad elama rahus koos ning arendavad seeläbi tolerantsust teiste rahvuste suhtes. Laagris korraldatakse mitmesuguseid tutvumis- ja usaldusmänge. Liigutava kogemuse sai Laanpere laagrist aastal 1996. Just tänu CISV-le jõudiski Laanpere enda sõnul õpetajatöö juurde.

Autor: MARI LEOSK
Viimati muudetud: 24/05/2012 10:01:02