2 kuud, 2 meest, 1 manner, 20 000 kilomeetrit

Rännumehi on tsiklireisil kummitanud ka palavus, tolm ja väsimus. Foto: erakogu

Pea kolm kuud tagasi asusid kaks Võrumaaga seotud meest – Juhan Peedimaa ja Sven Mansberg – tsiklitega maakerale tiiru peale tegema, oma sõnul selleks, et saada paremaks inimeseks. Reisi esimene etapp Eestist Musta mereni ja edasi läbi endiste Kesk-Aasia liiduvabariikide Venemaa Kaug-Itta Vladivostokki on lõpetatud ning mehed teevad enne Ameerika ja Alaska avastamist pisikese puhkuse.

Seda, et Kaug-Itta on välja jõutud ning tsikleid laevaga üle ookeani hakatakse „sebima”, reetis rännumeeste blogi õigupoolest juba mitu nädalat tagasi. Esmaspäeval kinnitas Juhan Peedimaa LõunaLehele, et juuli esimestest päevadest alates on neil tõepoolest pisuke puhkepaus.
„Saime Koreast teada, et tsiklid pandi teele, ja ootame kontakti, kunas jõuavad kohale,” rääkis Peedimaa. Ta selgitas aga, et Alaskasse tsikleid saata ei õnnestunud, nagu esialgu plaaniti. Selle asemel tuli need läkitada Seattle’isse. Seal on plaanis sõidumasinate hooldus teha. Alaskas aga ootavad masinaid ees mõned asjad, mis sinna tellitud sai.
Veidi enam kui kahe kuuga sõitsid rännumehed läbi üle 20 000 kilomeetri. Ehkki teekond kujunes plaanitust pisut teistsuguseks (otse Gruusiasse suundumise asemel tehti tiir ümber Musta mere, külastati Türgi põhjaosa jne), on praegu kõiksugu reisipilte vaadates Peedimaa kinnitusel mõnus tunne sees. „Gruusia, Kirgiisia, Mongoolia – kõik olid põnevad,” rääkis ta, suutmata eraldi välja tuua reisi kõrghetki. Oodatust raskemaks osutus Kasahstan. Suureks „tühjuseks” oldi valmistunud just Mongooliast läbisõitmisel, kuid märksa kurnavamaks osutus Kasahstani läbimine.

Kõige ägedamad ägedused
Peedimaa selgitas, et peale teekonna lõppeesmärgi olid nad seadnud endale ka mitmeid vaheetappe. „Kui vaheetapid käes olid, oli lahe jälle vaadata, mis olnud on,” rääkis Peedimaa. „Samuti oli mõnusaid üllatusi: leidsime midagi ägedat sealt, kus midagi ei oodanudki. Ootamatud ägedused on kõige ägedamad ägedused. Kui tead, et kusagil midagi on, siis juba ootad ja eeldad ja siis peab see tõesti midagi väga-väga erilist olema.”
Vapustavaid, lausa hinge kinni võtvaid kohti tee peal jagus. Üks, mida Peedimaa vapustava paigana korduvalt nimetas, oli Mongoolia. Teiseks elamuseks oli Siberisse jõudmine – tühjus asendus ühtäkki koduste tuntud kaasikutega. „Uskumatu tunne oli jälle selliseid metsi näha,” kiitis Peedimaa. „Üllatavalt positiivne. Ootamatult mõnus tunne.”
Oma reisi jooksul said rännumehed magada nii hotellides, kodumajutustes kui ka telgis. Osas kohtades, kus olid hundid ja kohalikud soovitasid olla jurtade juures, panid reisimehed oma telgid püsti just karjuste juurde, mitte ei maganud niisama kusagil.

Kesk-Aasias on Peedimaa sõnul üldse hästi palju karjuseid. „Taimetoitlastel oleks seal keeruline, aga meie kumbki taimetoitlased pole, nii et meil polnud probleemi,” rääkis Peedimaa ja lisas, et said Kesk-Aasias rännates proovida palju mitmesuguseid šašlõkke, teiste seas kaamelilihast tehtut.
Kaugete maade inimesed olid erinevad. Osa neist oli Peedimaa sõnul võimude poolt ära hirmutatud, nad olid üsna kurvad ja rahulolematud. Näiteks Kasahstanis ja Aserbaidžaanis pole keskklassi, neis riikides elavad vaesed on ikka väga vaesed.
„Hea on olla kohtades, kus on mingigi demokraatia,” rääkis Peedimaa. Ta selgitas, et kui külastada näiteks Kasahstani ning liikuda ringi turismipiirkondades, võib riik tunduda tore, aga tegelikult on see kohutav maa, nagu ka Aserbaidžaan. Kui käia seal Eurovisionil ning näha ainult turismiobjekte, tundub täitsa tore olevat, kuid tegelikult on sealsed inimesed väga rahulolematud. Samuti nutavad need inimesed taga Nõukogude Liitu.

Mida metsikum, seda turvalisem
Tee peale jäi ka mitmeid piirkondi, näiteks Loode-Kasahstanis, kus politseinikud pidasid tsiklimehed enne mõnda linna kinni ning ütlesid, et seda linna nad eriti ei kontrolli ja soovitasid sealt ainult läbi sõita. Seda soovitust Peedimaa ja Mansberg ka järgisid.
Samuti jäi tee peale piirkondi, kus tuli ka inimeste suhtes ettevaatlik olla. Seejuures kehtis tihti põhimõte: mida metsikum piirkond, seda turvalisem. Pahatahtlike inimeste otsa oli kõige tõenäolisem sattuda keskmise suurusega linnades. Sellistes kohtades olid Peedimaa ja Mansberg eriti ettevaatlikud. „Ei tahtnud reisi endal „huvitavaks” teha. Mõnda kohta, kus teadsime, et on ohtlik, ka vältisime,” rääkis Peedimaa. „Väga hullu ei pannud ja olime suhteliselt ettevaatlikud.”
Küll aga kukkus Peedimaa Kasahstanis üsna õnnetult. Juba varem on tal olnud õlaoperatsioon ning sõidu peal õlga võimeldes kukkus ta just sellesama haige õla peale. Pärast seda magasid nad kolm ööd telgis. „Mul oli valus ja Svenil oli selle peale raske magada,” meenutas Peedimaa. „Pärast seda olime ettevaatlikumad.”
Üldjoontes pidasid rännumeeste tsiklid väga hästi vastu. „Nad on ikka kõvad tehtud,” rääkis Peedimaa. Sõitmisel selgus, et tsiklid olid küll pisut liiga rasked liiva peal sõitmiseks, kukuti palju ja vahepeal jäädi kinni, kuid muidu teenisid kaherattalised neid auga.
„Mingid väiksed asjad kukkusid küljest ära, aga need saime kas tagasi või polnudki neid vaja,” rääkis Peedimaa. Ta lisas, et suurel teel korralikul asfaldil oli nende sõiduvahenditega jällegi super sõita. „Siis on hea, kui suur mugav masin on sõitmiseks,” rõhutas ta.

Teeolud seinast seina
Algul plaanisid Sven Mansberg ja Peedimaa sõidust puhata igal seitsmendal päeval, kuid tegelikult olid nad vahest ühe päeva ilma tsiklita. Kui puhkepäev pidi olema, olid mõlemad reisimehed rahutud. Nad teadsid, et kui üks päev puhata, siis järgmine päev tuleb sellevõrra rohkem sõita.
Päeva kohta läbiti väga erineva pikkusega teelõike: mõnel päeval liiguti kümne tunniga 1000 kilomeetrit, teisel jälle õnnestus 12 tunniga läbida kümme korda vähem ehk vaevalt sada kilomeetrit. Kõik sõltus teeoludest. Tuli ette ka, et poolepäevase sõidu järel sai tee järsku otsa ning tsiklitel tuli ots ümber keerata ja tagasi minna.
„Aga kindlasti on raskemaid reise,” uskus Mansberg. „Me ei valinud kindlasti kõige raskemat marsruuti.” Ka ülemäärast koduigatsust ei ole tsiklistidel tulnud reisi jooksul tunda, sest peredega on õnnestunud suhelda nii telefonitsi kui ka meilitsi.
Pärast seda, kui Mansberg oli oma pere juurde läinud ning Peedimaa jäi mõneks päevaks üksi, rändas ning ootas oma peret, tundus talle küll korraks, et kõike on pisut liiga palju. „Aga samas oli hea ka jälle niimoodi,” meenutas ta. „Ega see koduigatsus on magus igatsus.”
Kui puhkus läbi saab ning laevaga teele pandud tsiklid sihtpunkti jõuavad, ootavad avastamist Ameerika, Kanada ja Alaska. Sealt saadetakse tsiklid laevaga Euroopasse ning tuleva aasta kevadel plaanitakse Portugalist Eestisse sõita.
Reisimehed loodavad, et nende Alaska-avastamise ajaks pole sealsed ilmad veel ülearu külmad ning vabas looduses õnnestub kohata nii põtru kui karusid. Peedimaa sõnul on kõik Alaskal käinud kiitnud selle paiga ilu, nii et oodata ja näha on seal kindlasti omajagu.

Autor: MARI LEOSK
Viimati muudetud: 26/07/2012 10:25:32


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247