Kivi-Karla käib ravitsemiseks vajalikke kive kaks korda aastas korjamas Sõrve sääre juurest merest. Foto: Elina Allas

Lõunaleht teeb ülevaate väiksest osast Kagu-Eesti alternatiivravitsejatest ja energeetikutest. Nii mõnigi neist pidas vajalikuks hoida madalat profiili, sest ukse taga tunglevad rahvamassid käivad üle jõu. Tegelikkuses toimetab nõidu ja ravitsejaid Kagu-Eestis märksa enam kui siin välja toodud, kuid nad hoiduvad avalikust tähelepanust.

Kivi-Karla õppis kiviravi Rumeenia mustlastelt

Eesti ainus kiviravija Kivi-Karla (53) on põnev isiksus, ta on oma elus kõike teinud ja kõike näinud.

„Vähe on asju, mida ma elus poleks teinud või näinud. See aitabki mul mõista inimesi,” sõnab Karla, kes tegutseb Põlvamaal.

Aga oma kodanikunime pole mees nõus avaldama. Nime Karla valis ta omale ise vabatahtlikult, sest Karlaks kutsutakse neid, kes „pole päris omadega kodus, on natuke teistmoodi”.

Vanemate poolt hüljatud ja lastekodus üles kasvanud mees on läbi rännanud kogu Nõukogude Liidu. Ta lahkus Eestist varases nooruses pärast seda, kui ei suutnud lastekodust lahkununa end 30 rublaga kuus üleval pidada. Ta on muu hulgas õppinud Moskvas Tagankas viis aastat näitekunsti ja režissuuri. Venemaal õppis mees ka meditsiini, sest tegelikult tahtis ta saada arstiks. Aga oma haridusteest pole Kivi-Karla nõus rääkima, sest ta ei taha, et teda peetaks targaks inimeseks.

„Mind peetakse hulluks,” nendib Kivi-Karla. „Peavad need inimesed, kes ei usu jumalat ega kuradit, kes elavad liiga materiaalses maailmas ja kellele on esimese asjana tähtis raha. Eestlane on liiga materialistlik inimene, eestlase jumal on raha.”

Kivi-Karla ise on õigeusklik. Kiviravijana on ta tegutsenud üle 30 aasta.
Kiviraviga puutus ta esimest korda kokku Moldaavias, kui ta kord nädal aega söömata olnuna läks Rumeenia mustlaste laagrisse toitu küsima. Mustlastel hakkas temast hale, kohale kutsuti parun. Siis pakuti võimalust, et kui Karla on nõus mustlasi teenindama, näiteks neile lõket tegema, siis võib ta laagrisse jääda sügiseni.

Mustlasnõid avastas ande
Mustlastaboril oli oma nõid, kelle ülesandeks oli kõiki ravida. Sellel nõial aitas Kivi-Karla ravikive soojendada. Ühel hetkel tabas nõid, et poisil on annet. Ta pani poisi proovile ja laskis tal välja otsida ravivad kivid. Iga kord pani Karla kivide väljavalimisel täppi. Nõid rääkis, et võime ravikive leida on haruldane anne. Seejärel jäigi tema ülesandeks ravivate kivide otsimine. Tasapisi õpetaski mustlasnõid ta välja.

„See on terve suur kunst, kuidas kive kasutatakse,” ütleb Kivi-Karla, kes hiljem kolis Eestisse tagasi ja elab nüüd Põlva külje all. „See on iidne ravivõte, litoteraapia, mingi posimisega siin tegemist ei ole. Teadus on seda lõpuks tõestanud, kuid meditsiin seda ei tunnista.”

Praegu võtab Kivi-Karla vastu maksimaalselt kaks patsienti päevas. Mõni aasta tagasi võttis ta vastu kõik, kes vähegi kohale tulid, ja mees töötas end üle ning lõpetas haiglas.

Mida kiviravi endast kujutab? Lühidalt öeldes ärritab kividest väljuv energeetika organismi immuunsüsteemi üles. Ülesärritatud saavad need kohad, kuhu kivid asetatakse. Kivi mõju paneb immuunsüsteemi tööle.

„Ravim samuti ei ravi, ta leevendab. Aga kiviravi sunnib ise ennast tervendama,” sõnab Kivi-Karla. „Inimeses on tuhat apteeki, kõik ravimid on immuunsüsteemis olemas.”

Kuid ka siinjuhul on tegu teraapiaga, millesse peab uskuma.

„Rahaloopijad minult abi ei saa. Usk on selle asja juures kõige tähtsam,” toonitab mees. „Ma hoiatan kõiki, et nad ei pruugi abi saada.”

Kivi-Karla ütleb, et temalt on abi saanud 80 protsenti patsientidest. Tema juures on käinud ravil isegi arstid, prostituutidest ja poliitikutest rääkimata. Paljusid on ta aidanud tasuta.

Levinuim potentsihäda
Kõige enam pöörduvad Karla poole mehed potentsiprobleemidega.
„Seda ei ravi Eestis mitte keegi,” nendib Karla. „Viagra ei ravi, teeb ainult kahju südamele. Kiviravi oligi mõeldud algselt potentsiraviks, et mehed paremini naisi armastaksid.”

Potentsihädadega tulevad nii mehed salaja kui ka koos naistega. Tegu on eriti keeruka raviga just seetõttu, et on olnud ka juhtumeid, kus seksuaalsus on kivide tõttu saanud sellise positiivse tõuke, et mees on jätnud maha oma pere ja võtnud noore naise. Sellisel juhul on süüdi jäänud muidugi kiviravija.

Kivi-Karla tunnistab, et needust on talle korduvalt peale pandud, kuid ta oskab seda ise maha võtta. Seda õpetas talle üks nõid Moskvas, vene sorts (neid peaks Karla sõnul kartma), kes ütles, et kui tahad ravitsejana töötada, pead oskama endalt needust maha võtta.

Mõni, kes abi pole saanud, on läinud ka politseisse kaebama. „Me oleme ju rahva silmis kelmid,” ütleb mees alternatiivravitsejate kohta.

Naistel ta aga isiklikel, lapsepõlve jäävatel põhjustel frigiidsust ei ravi. Naised pöörduvad tema poole kõige rohkem tsüstide, kõhukinnisuse, stressi, närvi-, selja- ja peavalude tõttu. Tuldud on ka vähiga, kuid siinkohal sõltub, millisesse staadiumisse on vähk jõudnud.

Sobivad vaid merekivid
Ravimiseks sobivad ainult merest toodud kivid. Neid käib mees Sõrve säärest toomas kaks korda aastast. Kivid peavad olema kogu aeg vee all olnud. Kõige paremini sobivad kivid, mis sisaldavad palju räni ja kvartsi, aga kõlbavad ka maa- või lubjakivid, ent mitte paekivi.

Kivide tehniline ettevalmistus on pikk protsess. Ravimisel lähevad kasutusse umbes 4 cm läbimõõduga kivid. Iga kivikott on lausa looming. Koos kividega kasutatakse raviprotsessis viina ja rafineerimata päevalilleõli. Teised õlid ei mõju. Vanad kasutatud kivid kaevab mees maa sisse.

Iseennast kividega ravida ei saa ja ka sobivat õpipoissi pole mees siiani veel leidnud. Aga kogu õpetus on Kivi-Karlal dokumenteeritud ja kui ta omale õpipoissi ei leia, siis pärandab teadmised tütrele, kes praegu on 12-aastane.


 

 

Kaanivana Elmar Susi (84)
Võrumaal Ähijärvel Saarjärve talus elav kõrges eas kaanivana Elmar Susi tegutseb ikka veel, kuid ütleb, et loobub vanuse tõttu peagi kaaniravist ja kavatseb vaba mehena elada 100-aastaseks.
„Ma vist lõpetan ära,” sõnab Susi. „Ma ei ole enam kaane juurde kasvatanud. Suur akvaarium läks katki ja talu on ka müügis. Ei jõua enam.”
Praegu Susi veel tegeleb inimeste aitamisega, ent niipea, kui maja saab müüdud, plaanib ta Võrru kolida.
Susi kodus elutseb 220 kaani, kellele tuleb soojal ajal pühendada ülepäeviti ja talvel kord nädalas kolm tundi. Nimelt tuleb vahetada kaanide vett ja neid puhastada, sest need loomakesed hingavad naha kaudu. Siit ka ütlus, et kaan tahab silitamist nagu naine. Iga kaan elab oma purgis, seega on tööd nendega rohkem kui küll.
Põhiliselt tegeleb Elmar Susi praegu nende inimeste aitamisega, kelle kaanid on tema juures. Mõni patsient on lasknud oma isiklikul kaanil end verest tühjemaks imeda neli-viis, mõni juba 12 aastat järjest. Nimekirjas on ka Eestis väga tuntud isikud.
Elmar Susi on Kogrejärvest saadud algmaterjali põhjal kaanid ise tehisoludes kasvatanud ja kõik nad on PRIAs arvel. Kaanidega on kunagine keemiaõpetaja toimetanud juba üle 60 aasta.

Metsamoor Irje Karjus (44)
Metsamoorina tuntud Irje Karjus püüab viimasel ajal taimetarkust edasi anda loengutel ja koolitustel, ent kui keegi tahab teraapiasse tulla, siis aitab ta ka. Karjus tegeleb fütoteraapia, refleksoloogia ja homöopaatiaga, kuigi viimasel ajal väga vähe. Kõige puhul, millest Karjus koolitustel räägib, on tal isiklik praktika. Taimedega on ta tegelenud juba üle 20 aasta. Mõnd taime kasvatab ta ise, kuid pigem eelistab neid, kes on ise otsustanud, milline kasvukoht on neile kõige sobivam.

Karjus on välja töötanud ka lilleveed ja salvid, mida levitab edasimüüjate kaudu. Lillevett kasutatakse välispidiselt ja Karjuse sõnul tasakaalustab see inimese eetervälja. Aurapildimeetodiga on ta uurinud, et lillevesi tõepoolest mõjutab inimese aurat. Lillevett tehakse ürtidest, okastest, lehtedest, puust, koorest ja seemnetest. Lillevesi on aromaatne vesi, mis jääb järele pärast eeterliku õli ekstraheerimist vee või auru destillatsiooni kaudu.

Karjuse sõnul on näiteks väga tugeva jõuga raudrohu lillevesi, mis suurendab elujõudu ja on mõeldud neile, kes kurnatud-väsinud. Raudrohu lillevett võib kasutada näiteks hommikuti kohvi asemel. Raudrohuteel aga on hoopis teistsugune mõju. Raudrohi ja angervaks ongi ühed Karjuse enda lemmikud.

Irje Karjuse poole on pöördutud kõikvõimalike terviseseisunditega alates vähilaadsetest vormidest kuni naha- ja naistehaiguste ning depressioonini.

Depressiooni on taimravi abil täiesti võimalik ravida, ent üks taimesegu ei sobi kõigile ühtemoodi. Teesegude koostamisel peab lähtuma konkreetsest inimesest, tema iseloomust, temperamendist jne.

„Apteegiravim on muidugi kiirem variant, taimedega tuleb olla kannatlikum. Tuleb leida endale sobiv taim,” rõhutab Karjus.

Samad taimed ja taimeteed mõjuvad erinevatele inimestele erinevalt. Taimeteede pakenditel olevat teksti ei tasu võtta universaalsena. Pigem peaks iseennast jälgima, kuidas mingi taim mõjub, ning taimi tuleks tarvitada eraldi. Selleks, et taim inimest aitaks, ei pea seda sugugi ainult teena manustama.

„Kui taim on inimese kõrval, siis juba ta mõjutab,” sõnab Karjus.

Piiride nihutaja Aigar Säde (54)
Aigar Säde on Otepää mees, kes enda sõnul ei liigitu nõia ega ravitseja alla, vaid „olen see, kes olen” ja „pigem see, kes teeb asju teistmoodi”. Säde peab küll pidevalt loenguid, ent ütleb, et ei taha väga meedias esineda, sest muidu hakkab rahvas tema ukse taha voorima. Hädalisi on palju.

„Inimeste aitamine selles maailmas on keelatud,” ütleb Säde ja viitab mingisugustele süsteemidele, mida on üles ehitatud juba sadu miljoneid aastaid. „Kui sa kedagi aitad, siis tullakse sulle kallale nähtamatu maailma kaudu. Inimesega tegelemine on selles mõttes tänamatu töö.”

Selleks, et „süsteemidest” rohkem aimu saada, soovitab Säde oma „roosast mullist” väljuda ja lugeda tekste tema koduleheküljel. Alustada soovitab ta tekstiga „Tõde Orioni „Sisalikest””.

Skeptilise küsimuse peale, kas kogu seda juttu tasub ikka uskuda, ütleb Säde: „Täitsa ajuvaba küll, aga mina julgen väita, et see on reaalsus. Targem on ise piire nihutada ja uurida, mis tegelikult toimub.”

Ravitsemisega tegeleb Säde muidugi ka, peamiselt on tema ampluaaks psüühilised hädad. Ta on välja töötanud oma tervise- ja nooruseeliksiiri.

Tervendaja Aivar Pai (49)
Võru tervendaja Aivar Pai on ravinud maagiliste käte ja pendli abil, kuid enda sõnul praegu ravitsemisega ei tegele, sest „mulle hüppas kapo peale” ning „eks mul ei ole tervist ka”.

Miks kaitsepolitsei ehk kapo ja väidetavalt koguni USA sõjaväeluure Pai vastu huvi tunneb, jääbki lõpuni mõistatuseks. Pai väidab, et mõneti on sellega seotud ka see, et ta nägi Estonia katastroofi paar aastat varem ette ja oleks pidanud inimesi hoiatama. Ka Estonia kapteni Avo Pihti kohta on Pail infot, et mees on elus, tablette täis topitud. Ent näiteks 9/11 katastroofi Pai ette ei näinud.

Väidetavalt on Pai oma eriliste punaste kätega ravinud terveks viimases staadiumis vähihaigeid ja pannud ratastooliinimesi kõndima. Käed värvusid punaseks pärast seda, kui mehel 33-aastaselt süda üles ütles ja ta vaakus elu ja surma piiril. Ravitsemisel on abiks ka kõrgemad jõud.

Pai sõnul hakati tema ravitsemiskarjääri jooksul tema peale vimma kandma ja igasugu asju rääkima. „Kadedus on kõige suurem kurjus,” ütleb ta.

Pai enda jutu järgi olevat osa naisi saanud vihaseks, kui ta manitses neid mitte ise ennast rahuldama, sest see pidi kaasa tooma emakakaela põletiku, paistetuse ja muid hädasid. Ka meestel keelas ta masturbatsiooni. Samuti ütleb Pai, et üksindus on kõige suurem patt, ning ka selline lähenemine inimestele ei meeldinud. Pai tunnistab aga, et ka tema ise pole omale teistpoolt leidnud.

Ravitsemist pole Aivar Pai mitte kelleltki õppinud, vaid oskused tulevad tema olemusest, ütleb ta.

Energeetika- ja heliterapeudid Aivar (44) ja Terje (48) Täpsi
Põlvamaal Ihamarus Viia-Jaani talus tegutsevad Aivar ja Terje Täpsi tegelevad energeetilise raviga. Alguses pakkusid nad reikit, see on laienenud ja arenenud. Peale selle teevad nad ka heliteraapiat laulvate kristall-helikausside ja gongidega. Kausid on aidanud inimestel vabaneda sõltuvustest, vähendanud depressiooni ja stressi ning aidanud kaasa kasvajate ravis.

Aivar Täpsi sõnul on nende poole pöördumisel oluline soov ja valmisolek terveneda, sest tegelikult saab ennast kõige rohkem aidata inimene ise.
„Meie võime vaid kaasa aidata, andes energeetilises mõttes lisajõudu,” sõnab Aivar Täpsi. „Kuigi parim ravija on siiski inimene ise oma positiivse suhtumise ja sooviga. Energiaraviga seoses on tulnud ette väga erinevaid positiivseid muutusi alates palaviku alanemisest kuni luude kokkukasvamiseni.”

Õpetajaid on abielupaaril erinevatel eluetappidel olnud palju, aga eriti tänavad nad tavamõistes üleloomulikke, aga enda sõnul täiesti reaalseid ingellikke olendeid.

Mõni aasta tagasi avastasid Aivar ja Terje enda jaoks labürindid. Neid iidseid sümboleid on kasutatud aastatuhandeid tervenemiseks ja iseenesega tegelemiseks.

„Kes leiab seal kohtumispaiga jumalaga, kes vastused oma küsimustele, kes jõu oma kavatsuste teostamiseks,” loetleb Aivar labürindi võimalusi. „Mida sa labürinti otsima lähed, seda ka leiad. Eelkõige iseenda. Inimesed saavad meie juures kogeda labürintide väge ja energeetikat ja võib-olla innustuvad ka ise temaatikast. Soovitame Eestimaa aedadesse ja parkidesse rajada rohkem selliseid väekaid arhetüüpseid sümboleid, sest need on tõelised abivahendid maailma mõistmisel ja iseenese leidmisel. Meie oleme sünteesinud laulvad kristall-helikausid ja labürindid üheks labürinditeraapiaks, kus mingil eesmärgil labürindis liikuja saab peale kohaenergia mõjutatud ka tervendavate helide vibratsioonist.”

Kõige rohkem on inimesed Aivari ja Terje juures muutunud aga sütelkõnni riitusel, kus toimub tõeline puhastumine ja väestumine. Peale selle on nad tegelenud ruumide ja paikade puhastamisega negatiivsest või seisma jäänud energiast.

Nõelravija Olaf Leif (58)
Olaf Leif on väidetavalt ainukene nõelravija Eestis, kes on saanud vastava hariduse Hiina ülikoolist. Juba tema esivanemad olid nõelravijad ning vanaisa oli mandžuurlane. Võrumaal Lõõdla järve ääres Liiva külas elav Leif enda sõnul enam eriti ravida ei taha. Kui mõni sõber tuleb, siis võtab vastu.

„Isu on täis. Juba nii palju on tegeldud sellega,” põhjendab Leif.

Omal ajal, kui Leif töötas Tartu linna polikliiniku loodusravikabineti juhatajana, tungles tema ukse taga iga päev 50–60 inimest. Praegu enam sellist tungi muidugi ei ole, sest mees elab keskustest kaugel. Seevastu käivad tal sageli külas kunstnikud, kirjanikud ja filosoofid. Leifil on enda sõnul praegugi külas noor Võrumaa kunstnik Kristina, keda ta peab oma õpilaseks, kuid kes ei ravi mitte nõelte, vaid piltidega.

Nõelravi on Leifi sõnul väga vana ja teaduslikult tõestatud meditsiinivaldkond, mida tuleb väga kaua õppida. Soolapuhumise või nõidumisega pole siinkohal mingit tegemist. 60 protsenti nõelravist on väga efektiivne, 25 protsendil ei tee see asja halvemaks. Nõelu tellib Leif Hiinast ja need on kas kullast, hõbedast, plaatinast või metallisegudest. Üle kaheksa nõela ei pane Leif kunagi, sest 8 on maagiline number.

Praegu Eestis tegutsevatest nõelravijatest soovitab Leif minna Lembit Kulbergi või Mihkel Veskimägi juurde. Ta nendib, et paraku Eestis tegutsevatel hiinlastel eestlaste ravimine välja ei tule ja ilmselt on siin põhjuseks see, et hiinlased ei saa aru eesti kultuurist.

Ravitseja Kaika Laine (85)
Kaika Laine, kodanikunimega Laine Roht, on ilmselt kõige legendaarsem ravitseja Võrumaal, kes on aastakümnete jooksul terveks ravinud tuhandeid inimesi. Kuid nüüdseks on Laine juba kõrges vanuses ja kehva tervise tõttu laseb ta uksest sisse ainult valitud inimesi. Enam Laine ravitsemisega ei tegele ja on öelnud, et vajab vaid rahu.

Ingliravijad Terje (31) ja Taavi Möldri (28)
Terje ja Taavi on selgeltnägijad ja ingliravijad Setumaalt, kes vahepeal pidasid Võrus inglituba. Nüüdseks on inglituba suletud, sest perre sündis uus ilmakodanik.

Ent ravitsemisega ja inglitelt abi palumisega tegeleb paar edasi. Terje Möldri sõnul saavad inglid aidata inimest igas eluvaldkonnas.

„Inglid on vägagi olemas,” kinnitab Terje. „Nad aitavad meid alati. Kõik probleemid saab nende kätte anda, kasvõi selle, mida lõunaks valmistada. Lõpuks võib tulla fantastiline lahendus kõigi jaoks. Inglid soovivad kõigile head. Ingleid ei peagi nägema-kuulma nagu filmides, tihti saab neid tunda ideena, mõttena või tundena.”

Inimeste aitamiseks inglite abil teevad Möldrid praegu kaugseansse. Kokkulepitud ajal lähevad meditatsiooni ja näevad ära kõik, mis on konkreetse inimesega seotud. „Vastused on väga üllatavad,” ütleb Terje.

Inglid annavad nõu ja ravivad energeetiliselt. Ka on teraapia kaudu võimalik teada saada oma hinge nime (seda nime, mida hing kasutab elude vahelistel etappidel) või infot eelmiste elude kohta.

Paar omab enda teatel ka selgeltnägemise võimeid ning on aidanud isegi kadunud inimesi leida. Paljude kadunud isikute kohta saab aga neilt endilt teate, et nendega ei tohi tegeleda.

Ka Taavi on selgeltnägija ning tegeleb raamatute kirjutamisega. Meckron Seraphi nime all on tal ilmunud inglisekeelne raamat „The Awakening of a Warrior-Angel” (eesti keeles „Sõdalasingli ärkamine” – toim). Koos on nad korraldanud ka ingliteteemalisi seminare.


Kes oli Lõuna-Eesti imeravitseja Nigul?
1986. aastal esilinastunud Eesti filmis „Keskea rõõmud” sõidab kaks autotäit pealinlasi oma probleemidele abi otsima Lõuna-Eesti imearsti Niguli juurde. Kui nad filmi lõpus kohale jõuavad, selgub, et imearsti juurde on kokku tulnud tuhandeid inimesi ja ooteplatsile pargitud sadu igas toonis Žigulisid.

Filmi stsenaristi Valentin Kuigi sõnul oli Niguli prototüübiks ei keegi muu kui tuntud teadmamees Vigala Sass. Kuik mäletab, et filmi idee tuli tal pärast seda, kui ta külastas koos kadunud Mikk Mikiveriga Vigala Sassi, kes toona elaski Raplamaal Vigalas. Tõsi, ühtegi häda neil Sassi poole minekul polnud. Nende külastuse ajalgi saabus mitu autotäit inimesi abi saama.

Teekonnal imearsti poole oli võimalik näidata 1980ndate keskpaiga Eesti inimeste vaimset seisundit. Lõuna-Eestisse paigutati Nigul aga seepärast, et näidata filmis pikka teekonda, kus saaks toimuda rohkem sündmusi, ja et tee peale jääks ka Tartu.

„Kriis oli tollal päris tõsine,” räägib Kuik. „Riik hakkas alla käima ja inimese elu seoses sellega muutus järjest raskemaks. Imet oli vaja ja seda nad läksidki sinna Niguli juurde otsima. Eks neil olid ikka vaimsed probleemid ja nad teadvustasid oma probleeme paremini selle teekonna jooksul.”

„Teate, kõige lihtsam on loota imet,” lisab Kuik. „Mitte muuta oma elulaadi, mitte näha vaeva. Kõige lihtsam on sõita kellegi juurde, kes aitab kaalust alla võtta või vererõhku alandada; kes võtab kõik hädad ära. Ma ei välista muidugi, et ka imed on olemas.”
 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 06/09/2012 10:41:07