Kairi ja Oliver von Wolff. Foto: Urmas Paidre

Kohtume baltisakslase Oliver von Wolffiga intervjuuks kõigepealt saksamaise soojafirma Danpoweri Võru kontoris, mida juhib mehe abikaasa Kairi. Seejärel siirdume kõrvalmajja (Eesti Posti ärimaja), kus von Wolff peab oma isiklikku kontorit. Baltisaksa päritolu aadlitiitlit kandev mees on olnud Kagu-Eesti väikelinna linnapea nõunik, jäädes ametisse isegi pärast võimupööret. Von Wolffi hinnangul on Kagu-Eesti elamiseks ja ettevõtluseks suurepärane koht ning tema arvates peaksid kagueestlased oma saatuse ja käekäigu rohkem enda kätesse võtma.

Pole ju sellest sajanditki, kui Eesti linnadel olid sakslasest linnapead ja võib-olla kõige tublimad eestlased said nende nõunikeks! Nüüd aga oled sina linnapea nõuniku staatuses juba teise linnapea ajal. Kuidas sa Võrru üldse maandusid?
Mul on eesti naine, kellega olen 2006. aastast abielus. Aasta enne abiellumist sõitsime suvepuhkusel siinkandis olles ka Võru linna. Juba siis ma ütlesin oma tulevasele, et vaata, milline väike tore linnake ja mida sellest kõike veel teha annaks.

Vaatasime kirikuid, käisime Karma antiigiäris, vaatasime kesklinnas ringi ja nii panime vaikselt oma Kagu-Eesti armastuse seemne idanema ... Minu naine on pärit Tartust, see ei ole küll kaugel, aga minul oli tookord Võruga esimene kontakt.

Elasime toona mitmes Euroopa linnas ning minu naine Kairi oli tööl Dalkia firmas, mille omakorda ostis ära Saksa soojatootja Danpower Gruppe. Minu abikaasalt küsiti, kas ta ei tahaks tulla Eestisse ja hakata siin üles ehitama firma Balti piirkonda. 2011. aasta kevadest olemegi siis Eestis.

Danpower rajas oma Eesti kontori kõigepealt Tallinna, kuid Võru Soojuse ostuga hakkas vaikselt välja kooruma, et just Lõuna-Eesti oleks Danpowerile huvitavam piirkond. Skandinaavia ja Vene firmad on Põhja-Eestis ennast päris korralikult ankurdanud, nende huvi on siiani olnud Lõuna-Eesti vastu väiksem ja Danpower kui uus tulija peab sättima oma fookuse just lõunasse.

Siis tekkiski küsimus, kas ka meie peaksime oma elu Võrru sättima. Mulle meenus, et ahjaa, see ongi ju see tore linnake ilusa kirikuga – ja siin me siis nüüd oleme.

On teil üürikorter?
Meil on üürikorter, kuid tahame Rõugesse omale maja ehitada. Krunt on juba ostetud ja sellel suvel tahame majaehitusega pihta hakata.

Päris oma maja? See tähendab ilmselt pikaajalist seotust Eestimaaga?
Jaa, pikk suhe Eestiga ... Minu perekonnal on ju peaaegu 400 aastat Balti ajalugu! Juba 17. sajandil tuli minu esiisa Sigismund Adam Wolff Alam-Sileesiast, Danzigi (Gdansk – UP) kaudu Stockholmi ja sealt Narvasse, mis oli toona Rootsi linn. Tõusis seal linnapeaks ja kui Narva Peeter Esimese sõjakäigus alistus, siis andis minu esiisa hõbedase mõõga Vene tsaarile üle. Sellest ajast olid Wolffid kuni 1939. aastani Baltikumis.

Äkki täpsustad, kus kohas täpsemalt?
Alul olime Narvas, hiljem kõigepealt Tartus, mis oli toona hansalinn. Kui Tartu hansaliidu staatusest ilma jäi, siis pidid baltisakslased minema teatud ajaks Venemaale eksiili. Naastes sai minu esivanemate n-ö keskuseks Alūksne praeguse Läti aladel.

Wolffid olid 1890ndatel ühed suuremad maaomanikud Baltikumis üldse.

Kuidas Võru linnapea nõunikuks saamine täpsemalt toimus?
Alul pidin hakkama tegema koostööd Võru maavanemaga – see oli 2011. aastal –, kuid lepingulistel põhjustel ei saanud seda asja siiski vedama. Ilmselt oli probleeme ka minu n-ö eelarvesse kirjutamisega, kuna maavalitsuste eelarve on ju niigi väga napp.

Siis kohtusimegi toonase linnapea Jüri Kaveriga, kes leidis, et kui maavalitsusega koostööst asja ei saa, siis võiksin linna aidata. Nii algaski Võru linnapea nõustamine.

Mis siis täpsemalt sinu tööülesanneteks kokku lepiti?
Jüri Kaveri ajal oli leping üsnagi üldsõnaline, aga just siis said alguse paljud projektid, mis jätkuvad praeguse linnapea Anti Allase ajal.

Praegu on mul sama leping nagu varemgi, täpselt sama suur või sama väike töötasu, ainult selle erinevusega, et mul on nüüd täpselt ettenähtud projektid – ja see meeldib mulle rohkem. On selgem, mille eest konkreetselt vastutada.

Esiteks on minu projektiks Võrukivi tööstuspark, mida arendab Indrek Klampe. Lisaks teine tööstuspark Võrusool, mille arendamisele aitab kaasa ka maavanem Andres Kõiv. Eelkõige oodatakse minult just suhtlemist võimalike välisinvestoritega ja nende kaasamist linna projektidesse.

Ühesõnaga meelitad Võrru välisinvestoreid ja -ettevõtjaid?
Linn tahaks hea meelega aidata tööstusettevõtetel näiteks Võrukivi tööstusparki üles leida ja et nad sinna oma tootmise püsti paneksid. Praegu just tegeleme vastava reklaambrošüüri koostamisega – et investoreid kõnetada. See on näiteks üks mu tegemistest.

Mis on veel sinu nõunikuülesanded?
Veel eelmise valitsuse ajal alustati kahe huvitava projektiga: koostöö Hamburgi HafenCity ülikooliga (linna ja metropoli arendamine) ja Kagu-Eesti panga rajamine (sellest loe lähemalt 27. märtsi LõunaLehest – toim).

Eelmise aasta aprillis käisime Hamburgis toonase abilinnapea Kersti Kõosaare ja arendusnõuniku Tiina Hallimäega. Tutvusime seal muu hulgas ka linna tööstusettevõtete meelitamise ja linna turundamise võtetega. Koostöö tulemusena on üks noor daam kirjutanud oma uurimistöö just Võru linna kohta. Sellelaadset koostööd on kavas veelgi süvendada.

Peale selle on veel sotsiaalsed projektid. Teiste hulgas on meil kavas koos Saksamaa suursaatkonna ja mitmete erainvestoritega organiseerida Võru lasteaeda kakskeelne rühm.

Initsiatiiv tuli lapsevanematelt, kuid kuna linnal pole raha saksakeelse lasteaiaõpetaja palkamiseks, siis otsimegi erainvestoreid või fonde, kes võiksid aidata neid kulusid katta.

Kavas on veel toetada gümnaasiumiastme kooliõpilaste vahetusprogramme, muusikaõpetamist ning keele- ja kultuuriõpinguid. Selleks aastaks on kokku 50 000 eurot projekti kuludeks ja vähemalt suulisel tasandil on meil ka kate olemas.

Millist tulu tõuseb sellest lastele?
Minu arvates on vale rääkida tulust. Lõuna-Eesti on alati olnud osa Euroopast ja on oluline, et siinne kant Euroopaga jälle ühes saab hingata. 50 aastat nõukogude aega ja raudset eesriiet on seda tunnet küll vähendanud, kuid lõpuks on see omaette kultuuriväärtus.

Kuna Saksamaa majandus on siiski Euroopa domineeriv majandus ja saksa keel on enimräägitud keel Euroopas, saavad lapsed saksa keelt õppides võimaluse mitte ainult heaks hariduseks, vaid ka oluliselt paremaid tulevikuväljavaateid.

Nii ta kipub olema, et fookuses on peamiselt inglise keel, kuigi tõepoolest, emakeelena räägitakse Euroopas enim hoopis saksa keelt. Samas on ju Eesti- ja Liivimaa kirjalik ajalugu kuni perioodini kõigest sada aastat tagasi valdavalt saksakeelne. Ka veel nõukogude ajal õppisid pooled õpilased saksa keelt, pooled inglise keelt.
Inglise keel on muidugi maailmakeel, nii see praegu juba on. Keel on aga alati ka kultuurilise kuuluvuse tunnusmärk. Tulenevalt Eesti ajaloost ... varem läks sama kultuuriruum Rotterdamist Narvani. Selles kultuuriruumis elasid paljud rahvad koos, nende hulgas ka siinsed venelased, ka rootslased Saaremaal, lätlased, leedulased, preislased, latgalid jne.
Nagu näitas viimane Euroopa majanduskriis, siis kõige stabiilsemad riigid on siiski just Läänemere-äärsed riigid. Eks seoses Euroopa Liidu laienemisega itta on ajalugu end taas otseks seadnud.

Kas Saksamaal võiks olla Balti riikides kasvõi tulenevalt ajaloost taas natuke rohkem mõju kui siiani, sest praegu on kuulda üht-teist Goethe instituudist, kuid sellega justkui saksa keele ja kultuuri roll laiema avalikkuse jaoks piirdubki?
Ma ei näe seda nii, et seda rolli peaks täitma Saksamaa, vaid ma näen, et see on just inimeste ülesanne. Kui inimesed õpivad vene keelt ja tunnevad end vene kultuuriga rohkem seotuna, siis võib tinglikult öeldes juhtuda midagi sellist nagu Krimmis. Kui Tallinnas on suured Skandinaavia mõjud ja näiteks pangasektor on täiesti nende riikide kontrolli all, kaubandust ja logistikaettevõtteid kontrollivad samuti skandinaavlased – siis mingi hetk muutub see kõik märkamatult osaks Skandinaaviast.

Minu arvates koosneb Eesti isegi praegu kahest osast: Põhja-Eestist, mis tulenevalt ajaloost on lähedasem Skandinaavia ja Venemaaga, ja Lõuna-Eestist ...

Mõtled siis klassikalist Eesti ajaloolist jagunemist Eestimaaks ja Liivimaaks?
Jah. Ja Lõuna-Eesti on osa Euroopast, siin on teine mentaliteet, teised traditsioonid ja teine kultuur. Seepärast leian ma, et tuleb ise otsustada, kuhu siis lõppude lõpuks kuuluda.

Kui Eesti tahab saada osaks Euroopast – ja ma näen, et seda tahetakse –, siis ei saa ju öelda, et me tahaksime saada Venemaalt seda head ja paremat – nimelt raha –, aga nende huvidest siinkandis me midagi kuulda ei taha. See nii ei käi.

Sarnaselt ei saa ka öelda, et Saksamaal peaks olema rohkem mõju, eks eestlased peavad ju ise otsustama, mis suunas nad kurssi hoiavad.

Seetõttu on minu ülesanne eelkõige siis, kui inimestel on huvi, nagu näiteks gümnaasiumi või lasteaia puhul, leida tuge ja toetust ettevõtmiste elluviimisel.

Nagu selle Lõuna-Eesti võimaliku sündiva pangagi puhul, sakslased on nõus assisteerima ja investeerima, aga nad ei tule nagu vallutajad. Seetõttu on ikka vahe sees, kui võrrelda Vene ja Saksa kapitali näiteks. Vene firma, kes investeerib, tahab ka mõju avaldada; sakslane, kes investeerib, tahab lihtsalt investeerida. See on suur mentaliteedivahe.

Räägime nüüd mõned sõnad su perest ka. Nagu ma aru sain, on sul kaks last?
Kaks last ja kolmas tuleb meie juurde augustis. Mõlemad lapsed käivad Rõuges lasteaias ja räägivad vabalt nii eesti kui ka saksa keelt.

Miks just Rõuge, mitte Võru?
Kuna me alustame Rõugesse majaehitust, siis on hea, kui lapsed saavad juba lasteaiast omale sõpru, kellega hiljem ka koos kooli minna.

Tundub, et sul jäi midagi eelmisest teemast veel hingele?
Tahaksin veel rääkida Kagu-Eesti perspektiividest. Põhja-Eesti areneb väga jõudsalt tänu Skandinaavia ja Vene kapitalile ning nende poolt ei ole suuremat huvi märgata just Lõuna- ja Kagu-Eesti arendamise suhtes.

On küll Pärnu ja Tartu, kes saavad suurepäraselt hakkama, kuid Kagu-Eestis ei toimu sisuliselt midagi. Minu arvates peaksid siinsed kogukonnad ja omavalitsused Võrumaal, Põlvamaal ja Valgamaal palju tihedamalt koos töötama. See oleks Kagu-Eesti arengu koha pealt ülimalt tähtis.

Loodetavasti mõtlevad ka kagueestlased ise nii optimistlikult nagu sina.
See oleks siinsete poliitikute ülesanne anda kohalikele inimestele tulevikuvisioon. Kagu-Eesti oleks suurepärane asukoht väikestele ja keskmistele ettevõtetele, väga hea asukoht puidutöötlemis- ja logistikaettevõtetele (nagu näiteks Misso).

Ja ometi on need teemad, millega piisavalt ei tegeleta. Siin on ju ainuke raudteeühendus Valga ja Võru kaudu Peterburi ja Moskvasse. Seda aga ei kasutata, kuna skandinaavlastel pole erilist huvi, sest kaubandus Venemaaga jookseb praegu Helsingi, Stockholmi ja Tallinna kaudu. Seetõttu ei olegi mõtet oodata, et siin midagi juhtub, kui ise selle eest hoolt ei kanna.

Teoreetiliselt peaks algama ju haldusreform ja üleüldse tuleks mõelda, kas mitte kolmest Kagu-Eestist maakonnast ei peaks mitte üks saama. Liiklus, turism, taristud, valitsemine, koolid, haiglad – kõike saaks piirkonnale vastavalt ümber struktureerida ja efektiivsemaks muuta.

No haldusreformiga on nüüd kurvad lood, see on järjekordselt päevakorralt maha võetud.
Just see ongi minu mõte – haldusreform tuleb igal juhul varem või hiljem! Küsimus on, et kas tuleb midagi sellist, mida kohalikud inimesed ise tahavad, või midagi sellist, mida teised ette kirjutavad.

Initsiatiivi peaks haarama Võru linn, kuna sel on Kagu-Eestis suurim majandusvõimsus. Siis oleks lihtsam ka tööstusettevõtteid siia meelitada, kui piirkondlikud eelistused on paika pandud. Tööstust saaks ka märkimisväärselt täpsemalt sihtides kõnetada.

Võru jaoks omad fookused, Põlvamaa jaoks omad, Valgamaa jaoks omad jne, kuna piirkonniti on erinevad struktuurid ja võimalused. Seetõttu võiksidki Kagu-Eesti omavalitsused kasutada tulevast reformi, et üles ehitada midagi sellist, mis on ka jätkusuutlik ja perspektiiviga.

Praeguse halduskorraldusega on kujutlematu, et näiteks 800 elanikuga Misso vald midagi väga jõuliselt või tulevikku vaatavalt arendab, kuna puudu jääb kasvõi inimkapitalist.
Seetõttu ongi ju oluline, et ülesandeid antaks professionaalidele. Näiteks koostöö Hamburgi HafenCity ülikooliga, et meil oleks siin ilma suuremate kuludeta keegi, kes koostaks professionaalseid äriplaane, ja sellist võimalust me peaksime kasutama.

Tegelikult on ju Lõuna-Eestis suurepärased raamtingimused ettevõtluse arendamiseks, minu hinnangul isegi paremad kui Põhja-Eestis: inimestel on siin palju enam arenenud kodukohalembus, lõppude lõpuks pole ka ju sadamad siit nii väga kaugel, et midagi toota ja eksportida, ning alakasutud on ka siinsete inimeste potentsiaal. Aga inimesed kohapeal peaksid olema ise rohkem initsiatiivikad.

Mina usun küll, et ka kagueestlased mõtlevad pikemalt ette, mitte ei ole ainult mõtetega tänases päevas ja kiires kasumis. Paraku poliitikuid kuulates jääb küll mulje, et valdavalt nähakse vaid lähemaid eesmärke, ja kurval moel kiputakse siin ka kõike politiseerima.

Kas sa oled sellel teemal ka poliitikutega diskuteerinud?
Eelmine linnapea Jüri Kaver oli eelkõige visionäär ja Anti Allas on pigem ärategija. Praegune linnapea oli ka ju varem maavalitsuses arenguosakonna eest vastutav ja tema näeb seda küll samamoodi. Tuleb olla julge ja teha kasvõi vigu, aga igal juhul on mõistlik esiplaanile sättida jätkusuutlik areng. Poliitiliselt on see muidugi raske.

Praegu tegelen põhimõtteliselt samade projektidega kui Kaveri ajal, kuid viimane pidi õnnistuse saama ka [Erki] Saarmanilt ja [Meelis] Munskilt (Võru linnavolikogu eelmine esimees ja Võru linnavolikogu mõjukas ettevõtjast liige – toim).

Õnneks soovitas eelmine linnapea mind praegusele ka pärast võimuvahetust ja pidas oluliseks minu eestveetavate projektide jätkamist.

Seetõttu on oluline, et piirkonna areng tuleb seada esikohale ja teha koostööd hoolimata poliitilistest erimeelsustest.

Tartu regioon ja Põhja-Eesti on juba tõestanud, et nad on suutelised arendustegevuseks ja koostööks, ka näiteks Saare maakond. Nüüd peab ka Kagu-Eesti näitama, et me tõmbame arengunööri ühiselt ja samas suunas.

Oluline muutus ei tulene sellest, et tehakse üks suur asi mõne aastaga, vaid et palju väikesi asju tehakse õigesti ja pikema aja jooksul.

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 10/04/2014 10:06:31