Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Kagu-Eesti nahakunstnik võitis rahvusvahelise disainikonkursi

Anni Ansmann

Märtsi lõpus võitis Võrus sündinud ja kasvanud Anni Ansmann rahvusvahelise kotidisainivõistluse Design-A-Bag oma kategoorias. Aprilli alguses käis ta Aasia suurimal nahamessil Hongkongis auhinda kätte saamas ning veendus veel kord, et otsus õppida just nahadisaini oli õige.

Anni Ansmann (24) teadis juba keskkoolis, et tahab minna õppima Tartu kõrgemasse kunstikooli, kuid eriala valik tekitas omajagu peavalu. „Olen kolm aastat proovinud kunstikooli sisse saada ja alles kolmandal aastal õnnestus. Muidugi ma proovisin ka väga erinevatele aladele,“ naeris Ansmann meenutades. „Noored ongi ju tihtipeale sellised, et ei tea veel, mida täpsemalt tahavad, ja siis olid mõtted hästi segamini peas.“
Esmalt püüdis ta sisse astuda tekstiili erialale ning meedia ja reklaamikunsti erialale, kuid ei saanud sisse. Praegu arvab neiu, et tollane väljajäämine oli pigem isegi hea. Pärast ebaõnnestunud sisseastumiskatseid otsustas ta siirduda aastaks Prantsusmaale. „Läksin ühe tuttava kaudu kodukokaks-abiliseks ja olin seal aasta aega. Seal sain ma palju asjade üle järele mõelda ja sain aru, et ma tahaks tegeleda aksessuaaride disainimisega, ja leidsingi, et nahaosakond on sellele kõige lähemal.“
Tagasi Eestisse tulnud, proovis ta uuesti kunstikooli sisse saada, seekord õnnestunult, kuid paraku tasulisele kohale. „Ja siis ma jälle ei läinud, mõtlesin, et käin tööl aasta aega. Ja lõpuks kolmandal aastal sain kenasti maksimumpunktidega sisse,“ lausus Ansmann. Tööd leidis energiline neiu Tartus Vilde kohvikus, kus ta töötab kooli kõrvalt siiani.
Ta kirjeldas, et esimesel paaril aastal teevad nahadisaini tudengid „natuke kõike“, et asjadest aimu saada. „Hästi palju peab iseseisvat tööd tegema ja kuna mulle meeldib aksessuaaride ja käekottide disainimine, siis ma rõhungi rohkem sellele. Spetsialiseeruda võib ka näiteks kinnaste tegemisele. Tuleb leida see oma asi ja seda edasi arendada. Mina jään kindlasti aksessuaaride peale ja käekotid on põhiline suund.“
Võiduka koti sünnilugu
Ühe erilise ja omanäolise käekoti disainimine tõi Ansmannile ka seni suurima tunnustuse, nimelt tunnistati tema disainitud geomeetriline käekott rahvusvahelisel Design-A-Bagi konkursil oma kategooria parimaks.
Ansmanni sõnul on tegu iga-aastase online-võistlusega, millel on kindlad reeglid ja nõuded. Näiteks ei tohi tööde saatmisel olla ühtegi märget autori kohta, plakatitel peavad olema pildid tootest eri nurkade alt, selle mõõtmed, kasutatud materjalide loetelu ning piiratud mahuga tekst, millega peab suutma lahti seletada koti funktsionaalsuse ja erilisuse.
Hindajateks on maailma eri nurkades paiknevad kohtunikud, seega toimub kõik interneti teel. „Kõik natukenegi reegleid rikkunud diskvalifitseeriti. Kõigepealt saadeti kokku üle 500 töö, pooled neist aga jäeti kohe välja,“ teadis Ansmann.

Kuna kunstikoolis oli semestri ülesandeks niikuinii koti disainimine, siis pani õppejõud ette, et tudengid võiksidki keskenduda just sellele võistlusele. Ansmann tunnistas, et võidu toonud kott ei valminud kergelt. „Ma tegin mitu kuud kavandit, mõtlesin ja rabelesin ja ei suutnud seda välja mõelda, olin juba päris närvis. Kolm kuud oli möödas, kõik teised juba tegid oma kotte ja ma polnud isegi kavandiga kuhugi jõudnud,“ rääkis Ansmann. „Ma ei olnud lihtsalt rahul. Midagi oli kogu aeg puudu. Oli mitu versiooni lähedal sellele kotile, aga päris sellist veel ei olnud,“ meenutas noor disainer.
Asi läks koguni niikaugele, et vahepeal oli plaan hoopis teise kavandiga otsast peale alustada, kuni ühel õhtul tuli lõpuks päästev idee. „Kuju oli mul selge juba alguses, aga mõtlesin, et mingi efekt peab ka juures olema. Tuli täiesti suvaline mõte, et küljed võiks trukkidega kinni panna. Mulle endale meeldib, kui on needid, need teevad väljastpoolt ka ilusamaks. Külgi saab vahetada ja niimoodi muuta koti kuju ja värve.“
Ansmanni sõnul tulebki suurem osa häid ideid väga ootamatult, näiteks duši all või magama minnes, midagi väga originaalset on aga üha raskem luua. „Koti tegemisel ongi see häda, et kui tuleb mingi põnev idee, siis guugeldades tundub, et kõik on juba ära tehtud. Peab olema ikka väga originaalne.“
Konkursi tähtaeg oli 9. veebruar, sellele eelneval ööl pani Ansmann veel plakatit kokku ega hellitanud mitte mingisuguseid mõtteid võidust. „Mõtlesin, et niikuinii ei võida, aga tahtsin jätta head muljet. Terve viimase nädala nikerdasin ja tegin plakatit ümber ja keskendusin sellele, et see saaks hästi korralik. Praegu on mul hea meel, et nii palju sellega vaeva nägin. Kui ma oleks esimese versiooni ära saatnud, siis nii head tulemust ei oleks tulnud,“ arvas Ansmann.

Pääs Aasia suurimale nahamessile
Pärast plakati ärasaatmist unustas neiu võistluse sootuks ja hakkas kevadisi reisiplaane paika panema. Üheskoos elukaaslasega oli just ostetud lennupiletid Marokosse, kui järgmisel päeval saabus postkasti ootamatu kiri, milles teatati rahvusvahelise konkursi võidust.
„Alguses olin ma ikka väga õnnelik, tund aega hüppasin ja nutsin rõõmust. Ja siis kui kirja lõpuni lugesin, nägin, et nendel kuupäevadel peaksin ma hoopis Marokos olema. Aga asi sai lahendatud, jõudsin ka Marokos käia, tulin lihtsalt varem ära,“ rääkis Ansmann.
Kõikidele võitjatele olid ette nähtud lennupiletid ja majutus Hongkongis, samuti pääs Aasia suurimale nahamessile ja lisaks veel rahaline auhind. Ansmanni sõnul oleks tema rahul olnud ainuüksi pääsuga moeüritusele. „See oli väga massiivne, me ei jõudnud mitme päevaga vist kolmandikkugi läbi käia,“ rääkis ta.
Ansmann tunnistas, et kuna ta võitu ei oodanud ning Maroko reisi tõttu läks minekuga üsna kiireks, siis ei olnud ta selleks kõigeks sajaprotsendiliselt valmis. „Seal on kõik oma ala tegijad koos ja saab kontakte luua, aga kuna ma läksin nii kiirustades, siis meil ei olnud isegi visiitkaarte kaasas, et oleks midagigi. Ma ei oodanud seda võitu üldse, muidu oleks hakanud kõigega juba varem tegelema.“

Tulevikus terendab oma firma
Tulevikule mõeldes nentis Ansmann mõtlikult, et kahjuks tuleb armsaks saanud kooliga aasta pärast hüvasti jätta. „Ma tahaks seal veel päris kaua käia. Olen kakssada protsenti rahul oma erialavalikuga ja tihti juhtub, et istun koolis õhtuti päris kaua. Kui ma hoo sisse saan, siis on raske pidama saada.“
Ehkki praegu kolmandal kursusel õppiv noor disainer tunnistas, et isegi veidi kardab kooli lõppu, on tal üsna kindel tulevikuvisioon juba olemas.
„Mul on ammu peas see mõte, et peaks enda firma tegema, aga praegu tunnen, et on veel vara. Peaks veel igasuguseid kogemusi koguma,“ mõtiskles ta. „Ma vaatan teiste lõpetajate pealt ka ja kui ise oled ettevõtlik ja asjalik, siis kõige mõttekam on oma firmaga jätkata. See võimaldab teha seda, mis sulle endale meeldib. Kui minna kellegi juurde tööle, siis tuleb teha musta tööd ja disainiga ei saa eriti üldse tegeleda, aga alustuseks sobib see ka.“
Ehkki nahadisain on Ansmannil esikohal, on andekale disainerile südamelähedased veel joonistamine ja maalimine, millega ta loodab jõudumööda edasi tegelda. „Praegu on aega napilt, nii et kui kooli ja töö kõrvalt aega üle jääb, siis ma pigem tegelen oma erialaga,” tõdes ta. „Aga ma naudin väga joonistamist ja maalimist, mul on alati mingid mõtted ja projektid peas ja kui aega üle jääb, siis teen need ära.“

 

 

Autor: MARIA GONJAK
Viimati muudetud: 17/04/2014 10:04:53

Lisa kommentaar