Robert Hamburg (82) on eesti mees, keda on erinevate riikide režiimid eri ajajärkudel nii väärtustanud ja austanud kui ka vihanud ja karistanud – tõsiseltvõetav on ta kõigi silmis.

Nüüd on ta elukäik ka raamatusse talletatud: „Ühe soomepoisi elukäik“ ilmus nii soome kui eesti keeles, raamatuid esileti läinud reedel Tartu Kirjanduse Majas teose peategelase osavõtul.

Ülevaate Hamburgi võitlusterohkest elus tegi ajaloolane Mart Laar. Sündinud ja kasvanud vabas Eestis, mõistis Robert Hamburg 1940. aastal punaterrori algul, mida tähendab Eesti okupeerimine ja rahuliku elu purustamine. 1941 liitus ta punaseid Eestist välja tõrjuva Saksa armeega, aga nägi pea, et üks diktaator asendub vaid järgmisega. Ta põgenes Soome – võitlema „Eesti au ja Soome vabaduse eest“.

1944 naasis ta koos teiste soomepoistega Eestisse ja osales viimseis katseis taastada Eesti iseseisvus. Kui punaarmee sügisel Eesti uuesti okupeeris, varjas Hamburg end, hiljem aga legaliseerus ja töötas meierina.

 

Lääne luurajate abistaja

Nõukogude-Lääne suhteis algas aga külm sõda. Osaks sellest oli ka kahe USA luuraja, eestlaste Hans Toomla ja Kalju Kuke, saatmine 1954 mais langevarjudega Eestisse. Nad olid võidelnud Hamburgiga samas üksuses. Robertist sai luurajate abistaja – see oli tema viis vihatud süsteemi kukutamisele kaasa aidata.

Hiiglasliku nõukogude julgeolekuoperatsiooni tulemusel oli luurajatele juba jälile saadud ja ehkki Hamburg neid hoiatas ja varjuda soovitas, jäi nõuanne hiljaks: sõbrad tabati, kui nad viimaselt raadiosideseansilt naasid. Toomla sai tulevahetuses surmavalt haavata, Kukk vangistati.

Hamburgi rollist vaikinud Kuke kambrisse pandi julgeoleku nuhina Toomas Hellat, agendinimega „Haakla“ – endine Eesti vastupanuliikumise üks juhte, kes NKVD käes murdus ja kaaslased reetis. Hellatil õnnestuski Kukelt informatsiooni välja meelitada. Kukele mõisteti mahalaskmine.

Kinnituse, et Kukel ja Toomlal oli Eestis kaastööliseks Hamburg, sai julgeolek alles radiogrammide dešifreerimisel. Hellat pandi ka 1954. a vahistatud Hamburgi kambrisse nuhiks, aga tulutult – soovitud infot ta ei saanud.

Robert Hamburg ei murdunud eeluurimisel, kohtus ega pikas vangistuses, mis lõppes alles aastal 1969, mil kodumaale naasnud mees abiellus teda oodanud armsama – Ilsega.

Kui saabus aeg, mil Eestis tärkas taas lootus iseseisvumisele, sai Robert Hamburgist aktiivne kaasalööja. Ta aitas üles ehitada soomepoiste liikumist Eestis ja jäädvustada mälestusi nende võitlustest.

Robert Hamburgi teeneid on vääristatud nii USA, Soome kui Eesti teenetemärkidega.

Hamburgi elukäigu ja võitluse jäädvustasid raamatusse „Ühe soomepoisi elukäik“ Unto Heinonen ja Reijo Leino, eesti keelde tõlkis selle  Mari Bleive. Soomes ilmus raamat  Eurajoe, Eestis Tartu Tamme Lions-klubi toimetamisel.

Muide, Hamburgi võitlus oli nii erakordne ka nõukogude luure silmis, et seda käsitles olukirjeldus omaaegses NKVD-KGB „kangelastegusid“ kirjeldavas kogumikus „Kompromiss on välistatud“.

Soomepoisse ja lionseid, ajaloohuvilisi ja austajaid tulvil kirjandusmaja saalis istus reedel aukohal Robert Hamburg proua Ilsega. Aumärgid rinnas, selg sirge, jutt väärikas ja selge, pidas lühikese kõne ka Robert Hamburg ise ning sai siis rinda veel ühe märgi – lionsite oma.

Mart Laar oli sel päeval Tartus paar tundi varem tutvustanud teistki ajalooraamatut: enda kirjutatud „Sinimäed 1944„. „Ühe soomepoisi elukäiku“ tutvustama asudes kutsus ta üles kõiki Eesti vabaduse eest võidelnuid oma mälestusi jäädvustama, „muidu räägitakse varsti, et parteikomiteed olidki ainsad kohad, kus Eesti iseseisvuse eest muretseti ja võideldi“.

Autor: Mari Tatar, Maris S. Kaasik
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07