Küsitlus
Ilm täna
Võru
17°
Põlva
17°
Otepää
16°
Tartu
17°
Antsla
17°
Valga
17°
Räpina
17°
Tõrva
17°
Võru
17°
Põlva
17°
Otepää
16°
Tartu
17°
Antsla
17°
Valga
17°
Räpina
17°
Tõrva
17°
Võru
20°
Põlva
19°
Otepää
19°
Tartu
19°
Antsla
20°
Valga
20°
Räpina
19°
Tõrva
20°

ÜLLE PODEKRAT: mul on kogu aeg nii põnev, mul pole aega meelt heita!

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Foto: Kristina Pentsa

„Ma olen nii igav inimene, mida minust ikka kirjutada on,“ ütleb Ülle Podekrat siira imestusega ja arvab, et tema lugu ei aita seda ajalehte mingil moel müüa. Kuid kuidas saab olla igav inimene, kes on pühendanud 32 aastat oma elust Põlvamaa pärimuskultuuri arendamisele? Eesti rahvamängude festival „Kes aias?“, folklooriansambel Käokir’äs ja folkloorifestival „Moisekatsi elühelü” on vaid mõned näited sellest panusest. 2006. aastal tunnustas president Arnold Rüütel teda Valgetähe V klassi teenetemärgiga alushariduse ja kultuuri arendamise eest. Sel vabariigi aastapäeval sai temast Põlvamaa vapimärgi laureaat.

Ülle kasvas üles hoopis Pärnumaal Sindis. „Meil oli selline tänav, kus oli palju väikseid lapsi, ja mina olin üks suuremaid koolilapsi,” kirjeldab Ülle, kuidas ta tihti pisemaid valvas. Et ta siis juba klaverit õppis ning laulis, hakkas ta teiste lastega laulma. „Ma tundsin, et see meeldib mulle, et ma tahan ka olla muusikaõpetaja, lasteaia muusikaõpetaja. Need lapsed tundusid nii armsad ja vahvad, kes seal elasid,“ meenutab ta.

Pärast kooli lõpetamist elas ja töötas Ülle esialgu Alaveres, kuni ta mees soovis kodukohta Vastse-Kuustesse tagasi tulla. Et seal lasteaeda polnud, asus Ülle tööle Põlva Mudila lasteaeda ehk nüüdsesse Mesimummi. Mujale minna pole Üllel pähegi tulnud ja rõõmustada oskab ta eelkõige pisiasjadest. „Igal hommikul, kui ma Vastse-Kuustest Põlvasse sõidan, ahhetan ma: kui ilus on Põlva linn! Kas sa oled märganud neid võrratuid lilledega ringteid! Kui ilusad need on! Ma igal hommikul ütlen mõttes aitäh neile inimestele, kes selle teinud on,” ütleb Ülle emotsionaalselt.

Ja kuidas saaks ta jätta metsa veeres asuvat Mesimummi, kui just selles kohas on ta saanud realiseerida end kui rahvuskultuuri pärandi hoidjat. „Mõni tuleb ja vaatab, et ikka see vanamutt kepsutab siin saalis,” naerab ta. Vanamutti ei meenuta Ülles küll miski. Ta silmis on kogu aeg kelmikas helk ja pole vist hetkegi, mil ta ei naerataks.

Negatiivseks pole mahti
„Kus mujal töötades saad sa iga päev nii palju kallistusi?“ küsib Ülle. Ja ta ei liialda. Kui me temaga õue läheme, et mõned fotod teha, jooksevad lapsed kohe Ülle juurde. Vahepeal on neid meie ümber nii palju, et Üllet ennast pildil ei paistagi. Paar tüdrukut ütlevad, et nad teavad suurepärast kohta, kus pildistada võiks, ja juhivad meid puude vahele vilusse. Tasakesi vaatavad nad eemalt, kuidas Ülle kaamerasse naeratab ja hakkavad ühtäkki laulma. Ülle katkestab poseerimise ja laulab nendega kaasa. Tema ja laste nägudelt peegeldub siiras rõõm.

Kuigi olemuselt ja maailmavaatelt on Ülle positiivne ning energiline, ütleb ta ausalt, et loomulikult on päevi, mil tekib tüdimus. Ilmselt ei üllata kedagi üks peamisi põhjusi. „Minu jaoks on alati kõige kurvem päev palgapäev. Mul on kogu aeg nii palju tegemist, et ma unustan selle ära, aga kui palgapäev kätte jõuab, mõtlen ma: appi, kas selle raha eest ma töötangi!“

Aga see emotsioon hajub. Ülle ise ütleb, et tal pole kunagi olnud aega, et masenduda, sest nii palju on ideid ja võimalusi, mida realiseerida.

Praeguseks on folkloor tõusnud aukohale ja muutunud trendiks, kuid asjalood olid hoopis teised siis, kui Ülle alustas. Seega oskab ta olla tänulik kõikidele, kes omal moel on pärimuskultuuri säilimisse panustanud. Olgu see siis käsitööline või keeleteadlane. Kuigi leidub neid folkloorientusiaste, kes rahvusmotiivide kasutamist modernses käsitluses kultuuripärandi solkimiseks peavad, leiab Ülle, et igaühele peab jääma võimalus katsetada. „Oluline on, et oleks sära ja sõnum,” ütleb ta.

Puhkus reisides
Inspiratsiooni Käokir’äse folklooriansambli loomiseks sai Ülle Leigarite kontserdilt, kuid Mesimummu õpetajaid tal 1988. aastal laulma saada ei õnnestunud. Nii otsustas Ülle proovida lasteaialastega. „Ma mäletan, et olid hirmud asju valesti teha. Ma küsisin veel folklorist Vaike Sarvelt, kas lastega tohib üldse folkloori teha,“ meenutab Ülle muiates. Kui nad esimest korda Tallinnasse lastega esinema kutsuti, tundus see olevat nii uskumatult suur asi. Vaevalt, et Ülle oskas 1988. aastal ette näha, et Käokir’äsest kasvab kolmerühmaline folklooriansambel (lasteaialapsed, noored ja täiskasvanud), kes lisaks Eestile ka näiteks Lätis, Poolas, Saksamaal, Šveitsis, Koreas, Indoneesias, Jakuutias ja Udmurtias. Praegu valmistub Ülle koos Mesimummi õpetajatega kontsertreisiks Tahitile.

Reisimine ongi Ülle nõrkus. Ta ise ütleb kavalalt, et milleks oli talle tarvis seda maja, mida on tarvis koristada, kui tegelikult saaks hakkama ühe kajutitaolise ruumi ja seljakotitäie asjadega. Aga reisimine on ju samas ka üsna väsitav tegevus ja palju ei jõua? „Vastupidi, ma naudin iga hetke sellest, ma võiks kogu aeg ratastel olla,” hüüab Ülle ja lisab, et ta tahaks maailmas kõikjale rännata.

„Aga ma tahan alati tagasi tulla,“ ütleb ta ja naeratab endale omaselt, kaval säde silmades.
 

 

Autor: KRISTINA PENTSA
Viimati muudetud: 22/05/2014 10:32:30

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia