Janika Kronberg. Foto: LL arhiiv

Tänavuse Kangro kirjanduspreemia saab Võrumaalt pärit Eesti kirjandusmuuseumi direktor ja kirjandusteadlane Janika Kronberg kirjandus-kultuuriloolise reisiraamatu „Rännud kuue teejuhiga” eest.

Teisipäeval Võrumaa keskraamatukokku kogunenud Kangro preemia žürii töö oli üksjagu keeruline, sest aasta jooksul on ilmunud mitmeid huvitavaid Võrumaaga seotud või Võrumaalt pärit autorite teoseid. Janika Kronbergi raamatule pakkusid tugevat konkurentsi ka Jaan Kaplinski „Mõtsa ja tagasi” ning Timo Palo „Jäine teekond”.

Žürii leidis, et Janika Kronbergi reisiraamat on ühtaegu nii tuumakas kui ka kangrolik. Žürii liige Inga Kuljus sõnas, et raamat on sisutihe ja hariv.
„Mina hindan sisutihedust ja teaberikkust,” lisas žürii liige Liina Valper. „See raamat võiks kirjandusõpetajatel olla sihikule võetud.”

Žürii esimees Kersti Kattai Võru maavalitsusest kinnitas, et Kronbergi teos vastab ka igati Kangro preemia statuudile.

„Rännud kuue teejuhiga” on raamat, kus Janika Kronberg (50) kirjeldab oma reise maailma erinevatesse paikadesse Eesti kirjanike jälgedes. Nii viivad teda Eduard Vilde jäljed Krimmi ja Friedebert Tuglase omad Hispaaniasse. Kronberg käib kaugetes maades otsimas nii Henrik Visnapuu pagulasaastate radu kui ka „võtab osa” Ivar Grünthali turneest USAs. Koos Karl Ristikiviga rändab ta Itaaliasse ja Kreekasse. Raamatust saab teada, et uskumatult paljud Eesti kirjanikud on elanud näiteks New Yorgis ja Henrik Visnapuu ning Karl Ast-Rumor on seal ka viimsele teekonnale läinud.

Üheks silmapaistvamaks „tegelaseks” on raamatus Võrumaal Päevakeste külas sündinud Karl Ast-Rumor, kes oma elu jooksul seikles Rootsis, Brasiilias, Montrealis, New Yorgis, Indias, Tseilonil ja mujal. Ast-Rumorist tahaks Janika Kronberg kirjutada ka eluloolise monograafia.

Kuuldes tänavusest Kangro preemia laureaadi tiitlist, sõnas Janika Kronberg, et muidugi on tal auhinna üle hea meel. Sama raamat valiti ka 2013. aasta parimaks reisiraamatuks.

Oma sõnul sattud Kronberg reisikirju kirjutama endalegi üllatuseks. Rõuges ja Võrus meremehe pojana üles kasvanuna on teda kirjandus alati huvitanud rohkem kui reisimine. Ent Kronbergile huvi pakkuvad kirjanikud on tihti reisinud või elanud kaugel kodumaast ajalooliselt ja geograafiliselt põnevates paikades. Reisikirjade sari sai alguse juhuslikult ligi 15 aastat tagasi, kui üks sõber kutsus Kronbergi kaasa reisile Hispaaniasse Tuglase jälgedes.

Varem on Janika Kronbergi reisikirjad ilmunud ajakirjanduses. Kui tuntud reisimees Tiit Pruuli väljendas soovi avaldada eraldi väljaandena kaks juba varem ilmunud reisijuttu, leidis Kronberg, et kaks on raamatu jaoks liiga vähe ning pani kokku mahukama ja terviklikuma teose. Seiklusi Indias ja Sri Lankal koos Ast-Rumoriga saab lugeda raamatust aga esimest korda.

Kui esimestes reisikirjades on Kronberg väga aupaklik ajaloolise materjali vastu, siis hilisemates reisilugudes on ta söandanud rohkem ise fabuleerida ega ole häbenenud oma kohalolekut.

„Samas kardan pidevalt eksida ajaloolistes ja geograafilistes
faktides,” lausus Kronberg. „Kasutan rohkesti kaarte ja teatmeteoseid, jälgin oma eelkäijaid ja nende kirjutatut.”

Juba oktoobris läheb Kronberg oma järgmisele reisile Türki Mersinisse. Peale konverentsil osalemise püüab ta sealtki otsida eestlaste jälgi. Nimelt asus Ida-Türgis Karsi linna lähedal sajand tagasi mitu eestlaste küla (toona kuulus piirkond Venemaa alla). Veel praegugi elab seal Eesti juurtega inimesi. Seal on 1902. aastal sündinud ja Juuli Kotkas, kes avaldas hiljem Austraalias eesti keeles vaimulikke luulekogusid ja lasteraamatu „Kookaburra”.

Samas väidab Janika Kronberg, et eesti kirjanike jäljeküttimine on tema jaoks mingil määral ammendunud ja ta ei unista näiteks Andres Saali jälgede ajamisest Jaaval või Võrumaalt pärit Peeter Lindsaare elupaigaga tutvumisest Austraalias, kuigi sinna pole teda veel teekond viinud. Pigem käiks ta veelkord Indias ja Lõuna-Ameerikas. Üht-teist senistest käikudest on paberil pooleli või juba valmis, kuid siiani ilmumata.

„Käia võib võimaluse korral igal pool, aga hoopis olulisem on kodus õnnelik olla,” usub Kronberg. „Kus siis mujal süveneda, lugeda, kirjutada kui mitte kodus, kodumaal. Bernard Kangrole oli seda võimalust vähe antud, aga võõrsil tegi ta Eesti heaks palju.”

Kronbergi sõnul on Bernard Kangro preemia talle oluline, sest ka Kangro ise oli tema jaoks väga oluline inimene, olles üks esimesi kirjanikke, kellega ta lähemalt suhtles. Ka seda, et Võrumaal Kangro nime igal aastal kirjandusahinna väljaandmisega vääristatakse, peab ta äärmiselt tähtsaks.

Võru maavalitsus on ainus maavalitsus Eestis, kes annab välja kirjanduspreemiat. Esimese Kangro preemia sai 1990. aastal Kangro ise. Seekordne preemia on arvult juba 25. Kangro kirjanduspreemiaga kaasnevad tänukiri ja 285 eurot, mis antakse lähinädalatel üle ilmselt kusagil Rõuges.

Just täna, 18. septembril möödub Võrumaal Vana-Antsla vallas Oe külas sündinud ja hiljem Rootsi pagulusse suundunud luuletaja, proosakirjaniku ja kirjandusteadlase Bernard Kangro (18.09.1910-25.03.1994) sünnist 104 aastat.
 

 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 18/09/2014 12:20:02