Mae Pindmaa. Foto: LL arhiiv

Ajakirjanik ja kirjastaja Inga Raitar meenutab oma sõbrannat, Eesti unemeditsiini üht pioneeri Mae Pindmaad (03.06.1960 – 30.09.2014), kes lahkus meie hulgast Tiibeti mägimatkal.

Ma ei teadnud, et näen tol reedesel pärastlõunal Maed viimast korda. Tulin oma netivabast maakodust armsate sõprade, Pindmaade pere Kubija hotelli wifisse kirju lugema. Mael oli just lõppenud rahvusvaheline unemeditsiini konverents. Doktor Mae Pindmaa Unekliinik – siinsamas Kubija hotellis asuv Mae elutöö oli saanud taaskordse maailmatasemel tunnustuse.

Mae oli unemeditsiini kui tõsiseltvõetava meditsiiniharu juurutaja Eestis. Kui ta uneuuringutega alustas, ei saanud paljud aru, miks on vaja uurida inimestega magamise ajal toimuvat ja selleks kalleid aparaate soetada. Mae oli see, kes kirjutas artikleid, käis televisioonis, liikus kogu maailmas rahvusvahelistel konverentsidel ja kohtumistel, et saada teada ja teavitada. Anda unehäirete käes vaevlejatele uus hingemine. Ta võttis oma tööd, kõiki oma patsiente südamega. Istus pikki õhtuid oma töökabinetis, uurides inimeste uuringute tulemusi, analüüsides, lugedes täienduseks erialakirjandust. Ta polnud kitsalt tableti- ja diagnoosimeedik, kogu Kubija spaahotelli ökoloogiakeskne, inimest tervikuna käsitlev ja looduse ja inimese koostoimet tervise võtmeks pidav kontsept on paljuski Mae teadmistele põhinev. Viimasel aastal oli ta tihti nukker ja kurnatud, sest tema elutöö läbisurumine tavameditsiini bürokraatiafiltritest võttis palju selle väikse vapra naise energiast.

Tillukese erakliiniku juhina pidi ta vastu seisma suurhaiglate massiivsele survele monopoliseerida inimeste valikud abi saamiseks. Erinevalt riiklikult tasustatud meditsiinist, kus haigega suhtlemiseks ja haiguste ennetamiseks raha ei jätku, Mae lihtsalt võttis selle aja. Oma uneaja, vahel ka armsatega veedetava aja arvelt. Ta ei hoolinud, et haigekassa keeldus tasustamast tema hingejõu panustamist patsientidesse. Ta hoolis inimeste tegelikust tervenemisest ja oma tööd võttis pigem missiooni kui leivaametina.

Tol pärastlõunal Mae silmad särasid. Mae oligi särasilmne, alati Pindmaade Haanja kodus külalisi vastu võttes, aga ka seltskondades, kus tavaliselt piirdutakse vaid viisakate formaalsete naeratustega. Tema siirus ja avatus tegi temast võrratu sõbra, ereda seltskonnahinge. Kuid tolle pärastlõuna sära ta silmis oli tõesti eriline. „Ma olen nii õnnelik,” ütles ta mulle, kui oli teada andnud, et tegi just järjekordse rahvusvahelise testi oma erialase kvaliteedi tõstmiseks ja premeeris end selle järel võimalusega sõita Tiibetisse, maailma pühaimaks mäeks peetavale Mount Kailashile, mille ümber neljapäevase matka tegemine andvat elule uue hingamise.

Võimalus saada Kailashi reis sel aastal ilma seda mitu aastat ette planeerimata võrdus tõepoolest loteriivõiduga. Olin ise soovinud sama reisi sel aastal teha, kuid seda tänu lubade vähesusele polnud see mul õnnestunud, seepärast mõistsin Mae rõõmu. Hiina kalendri kohaselt on Hobuse aastal Kailashi mäe külastamine kaheteistkordselt mõjus. Seepärast soovivad paljud üle kogu maailma teha seda matka just sel aastal, kuid Hiina võimud, kes Tiibetit koos tema iidsete pühapaikadega kontrollivad, annavad välja vaid piiratud hulga lube. Võimalus liituda vabanenud kohale luba omavas matkagrupis oli midagi, mida ei saanud käest lasta.

„Me sõidame pühapäeval, ma olen nii elevil,” ütles Mae. „Hea karma,” jäi mul üle vaid mainida. Matka umber Kailashi nimetatakse sanskriti keeles parikarma, karma puhastamine ja enese uutele võimalustele vabastamine. „Praegu on sul hea karma, tagasi tulles pole sedagi,” viskasin nalja, teadmata, et kahe nädala pärast hakkavad need sõnad mind unenägudes kummitama.

Mae oli sportlik. Tema sale ja nõtke figuur tundus eakaaslastest naistele kadestamisväärne. Tervislik toitumine, kogu pere söögisedeli meediku ja terviseedendajana läbimõtlemine hoidis teda reipana ja toonuses. Ta suusatas talviti pikki maid kodustel Haanja kuplitel. Tegi kepikõndi, nende kaunis koduümbrus oli kui loodud liikumiseks ja Pindmaad olid liikuv pere. Sel saatuslikul hommikul sättis matkaseltskond end järjekordsele ettevalmistavale tõusule. Matk Kailashi ümber toimub ca 4600 meetri kõrgusel üle merepinna. Selleks on vaja kõigepealt aklimatiseeruda ehk teha ettevalmistavaid retki – kõigepealt mäkke üles ja siis alla tagasi, et organism kõrguste vahega kohaneks. Hiina valitsuse antud kitsaste piirangutega luba nõudis, et ring ümber mäe oleks tehtud oktoobri esimestel päevadel, nii et aega polnud palju. Kasutada tuli igat päeva.

Mae ja tema abikaasa Aigar – ma vist ei maininud, et Pindmaad olid lahutamatu paar – läksid sellele matkale koos. Nad kasutasid igat võimalust, mis nende mõlemi pingelisest tööelust üle jäi, koosolemiseks. Isegi sünnipäevi pidasid nad koos, päeval mis polnud neist kummagi sünnipäev. Loomulikult läksid nad sellele olulisele retkele koos, see oli neile mõlemile võrdselt tähtis, nagu oli olnud oluline üheskoos Kubija hotelli ülestöötamine, millest Mae kogu oma hingejõuga mehe kõrval osa võttis. Või Mae unekliiniku käimalükkamine, millesse Aigar armastava kaasana igal võimalusel aega ja ressursse panustas. Nad tegid kõike koos. Nad läksid ka sellele viimasele tõusule koos. Kõrvuti nagu nende sõbrad neid kogu aeg olid harjunud nägema. Tõelise suhte sümbolid. Hingekaksikud.

Hiina ametnikud mingis anonüümses kontoris otsustasid, et buss, mis pidi matkaseltskonna prooviretkelt alla tooma, saabus kuus tundi hiljem. Kui buss tuli, polnud enam midagi teha. Rõhkude vahe. Tromb. Ootamatult nagu välk selgest taevast. Abi oli all. Nemad olid üleval. Kopsuturse. Inimesel, kes oli päästnud nii paljusid uneapnoest, hingamistakistusest, andnud neile uue hingamise. Kopsudesse mitte jõudev õhk. Abi ametnike suva ja kuue tunni kaugusel. Euroopa Kardioloogide Liidu liikme süda seiskus. Mae lahkus. Ma ei suuda seda isegi praegu veel uskuda. Paljud sõbrad ei suuda.

Aigar, Marianne ja Kadri, ta jääb teiega. Kuskil seal, Himaalaja hõredas õhus hõljub ikka veel tema imeline särav naeratus ja viimane lause, mida ma kuulsin teda ütlevat: „Ma olen nii õnnelik!”

Ma tean, et all on sünge sügavik
ja varjuna meid valvab vaikiv, vali
Sõrm. Õhku kirjutades
IGAVIK
ta igal viimsel viivul käsib: vali –
ma tean.
Ei. Ma ei tea.
Ma armastan.
/D. Kareva/

Mae ärasaatmispäeval, 11. oktoobril.
 

 

Autor: INGA RAITAR
Viimati muudetud: 16/10/2014 12:38:23