Linda kolhoosi saun. Foto: muinsuskaitseamet

Muinsuskaitseamet tahab üle riigi võtta mälestisena kaitse alla 114 ajaloolist ehitist aastatest 1870–1991. Kagu-Eestis tahavad spetsialistid kaitsta eeskätt sotsialismiehitamise ajastul valminud hooneid. Teiste seas on nimekirjas kommunistlike noorte esimese löökehitusena valminud Leevaku hüdroelektrijaam, Kääriku spordibaasi ühiselamu ja Kobelas asuv Linda kolhoosikeskuse saun.

Muinsuskaitseameti avalike ja välissuhete nõunik Margit Pulk ütles LõunaLehele, et amet on käesoleva aasta jooksul saatnud Eesti omavalitsustele teavituskirju, milles on loetletud vallas või linnas asuvad projekti käigus kaardistatud väärtuslikud ehitised. „Teavitamise eesmärk on eelkõige tõmmata omavalitsuste tähelepanu hoonetele, mis väärivad piirkonnale oluliste objektidena säilitamist,” selgitas Pulk. „Kirjades on eraldi välja toodud ka need ehitised, mille kohta on tehtud eksperdihinnanguga ettepanek need mälestiseks tunnistada – selliseid ehitisi on Eesti peale kokku 114.”

Omavalitsustelt küsitakse infot ehitisi puudutavate dokumentide kohta ja ka arvamust nende kaitse alla võtmise kohta. 114 hoone mälestiseks tunnistamise soovi aluseks on aastatel 2007–2012 ellu viidud projekt „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs”.

Pulk tõdes, et arvestades omavalitsustest saadud infot ja arvamusi võib mõnel juhul ehitise mälestiseks tunnistamine osutuda võimatuks või ebavajalikuks. Ent teiste puhul jätkatakse menetlust omanike ja valdajatega suheldes. Protsess võtab muinsuskaitseameti teatel kindlasti veel mitu aastat aega. Omavalitsusi asuti esmajärjekorras võimalikest tulevastest mälestistest teavitama selleks, et nood oleksid kaitse alla võtmise ettepanekust teadlikud ning saaksid näiteks lammutusloa taotluse korral võtta arvesse hoone väärtuslikkust.

Kagu-Eesti kolmes maakonnas soovib muinsuskaitseamet mälestisena arvele võtta kaheksa hoonet, mitu neist on kompleksid.

Mitmeid nõukaaja pärandist mitte eriti vaimustatud kagueestlasi paneb ilmselt veidi kukalt kratsima soov võtta kaitse alla Põlvamaal Leevakul asuv hüdroelektrijaam. Meenutuseks ja teadmiseks: tegu on 1944. aastal saksa sõdurite poolt taganemisel õhku lastud ehitisega, mille 1947. aastal taastasid esimese suurema löökehitusena komsomolinoored, saades kuulsaks Juhan Smuuli sotsialistlikku lööktööd ülistava poeemi „Järvesuu poiste brigaad” kaudu.

„Ajastu tüüpiline esindaja, võrdlemisi autentsel kujul säilinud. Kohaliku kultuuriloo ja identiteediloome seisukohalt olulise tähtsusega,” iseloomustatakse arhitekt Geljakini projekteeritud ja 1970ndatel ka komsomolimuuseumina kasutuses olnud hoonet, millel on ekspertide sõnul ka „tagasihoidlikke stalinistlikule klassitsismile viitavaid detaile”.

Võrumaal on eeldatavaid tulevasi uusi mälestisi kolm. Kaitse alla soovitakse võtta Võrus Kreutzwaldi tänaval asuv tööstuskompleks – 1890ndatel ehitatud piiritusevabriku hooned. Ent lisaks ka Kobelas asuvad omaaegse Linda kolhoosi keskusehoone ja saun. Kui sõna kolhoosikeskus ei too praegustele keskealistele ja vanematele silme ette üldjuhul mitte midagi kaunist ja meeldivat, siis Linda kolhoosi hooned on rõõmustavalt teisest puust, suuremalt jaolt küll kivist.

„Silmapaistev näide Eesti 20. sajandi teise poole maa-arhitektuurist,” kiidavad muinsuskaitsjad aastatel 1969–1973 valminud ja arhitekt Toomas Reinu projekteeritud kolhoosikeskust. „Kõrge nurga alla asetatud karniisiga esindab 60. aastate soomemõjulise karniisivaimustuse perioodi.”

Sama arhitekt on loonud ka Linda kolhoosi sauna ning spetsialistide sõnutsi esindab see korrapäratu kujuga hoone seitsmekümnendate Eesti arhitektuuri ekspressiivsemat suunda.

„Linda kolhoosikeskuse sauna näol on tegu arhitektuurselt olulise ja unikaalse objektiga, mille juures on oluline ka interjööri säilimine,” on eksperdihinnangus kirjutanud Mihkel Karu. „Seetõttu oleks otstarbekas rakendada ehitise kui üksikobjekti suhtes riiklikku kaitset. Samuti on tegemist Eesti arhitektuuri ajaloo seisukohalt olulise objektiga. Koos lähedal asuva Linda kolhoosi keskusehoonega moodustab saun tervikliku ruumilahenduse ning on seega oluline ka kohaliku ruumi identiteedi seisukohalt.”

Valgamaal soovitakse mälestiseks vormistada Valga linna raudteejaama (1949, spetsialistide teatel pompöösne, arhitekt Tsipulin, stalinistlik stiil) ning Kääriku spordibaasi spordihoonet, ühiselamut ja õppehoonet.

1957. aastal Peeter Tarvase ja Uno Tölpuse projekti järgi Käärikule ehitama hakatud Tartu Riikliku Ülikooli spordibaasi on arhitektuuriajaloolane Mart Kalm väga kõrgelt hinnanud ning taas tuleb tõdeda, et nõukogude ajastu arhitektuuri ei maksa liigse eelarvamusega suhtuda.

„Väljapaistev Põhjamaade sõjajärgsest modernismist lähtuv suurteos, etapilise tähtsusega Eesti arhitektuuriloos,” on Kalm kompleksi kohta märkinud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 18/12/2014 10:06:48