Ivari Padar ja Ott Olesk läinud reedel Võrus. Foto: Mari-Anne Leht

Kagu-Eestis kasvanud Ott Olesk peab maikuust Ruhnul saarevahi ametit, õpetab sealses põhikoolis poistele puutööd ning jätkab oma lemmiktegevust, puuskulptuuride valmistamist. Läinud nädalal käis ta lapsepõlvemaal ning möödunud kuul sai kokku saarel käinud Ivari Padariga. LõunaLeht päris Oleskilt muu hulgas, mis teda saarele tõmbas, ja Padarilt, mida riik saab Ruhnu heaks teha.

Ühel või teisel moel puukujudega kokku puutunud teavad Ott Oleskit kui nende oskuslikku tegijat. Vähem teatakse, et ta omandas põhihariduse Võrumaal Parksepa koolis, kus tollane poiste käsitöö õpetaja suutis Otis äratada tõsise huvi puidust esemete valmistamise vastu. Kodus sai ta vanaisalt näpunäiteid. Luua metsanduskooli järel lõpetas ta keskkonnamajanduse eriala Eesti Maaülikoolis.

„Ühel hetkel tundsin, et ihkan mere äärde. Olin kuulnud, et Ruhnule saarevahi leidmiseks korraldatakse konkurss. Reastasin enne konkurssi saarel elamise plussid ja miinused ning esimesi sai rohkem. Kui konkursi võitsin, oli asi otsustatud, sest mu põhiline tegevus on ikkagi loominguline, selleks on sealne keskkond üks parimatest,” meenutas mees saarele mineku eellugu läinud reedel Võrus, paar päeva enne tagasisõitu Ruhnu.

Saarele mineku eel käis ta neli aastat tihti Kõpu poolsaarel Hiiumaal puuskulptuure lõikamas. Need käigud sealses vaikuses kinnitasid talle Ruhnule mineku eel, et see ei ole hetkeemotsioon. Kui Olesk maikuus tööd alustas, ei tähendanud see talle esimest kokkupuudet saarega. Ta oli varem seal mitu korda oma tädil külas käinud. Oti isa õde Aime elab juba pikka aega Ruhnul.

Ruhnul rendib Ott Olesk maja, kus elab seitsmeaastase tütre Kaisaga. Isa sõnul on tütrel saare keskkonnas turvaline kasvada. Kaisa on 11 õpilasega Ruhnu põhikooli esimese klassi ainus õpilane.

Tööõpetuse õpetajal Oleskil on koolis kolm õpilast. „Oluline on säilitada neis side puutööga. Ruhnlased on ehitanud väga ilusaid hooneid puidust,” märkis ta.

Saarevahil on tihedalt tööd soojal ajal, sest siis on saarel rohkem turiste. „Pean silma peal hoidma keskkonnakaitse- ja muinsuskaitseobjektidel. Pean jälgima, et külalised telgiksid vaid selleks ettenähtud kohtades. Paaril korral tuli läinud hooajal telkijatel paluda lõkkekohta minna,” tutvustas ta oma tööd.

Et saarele sõita on keeruline ja kallis, tulevad sinna eelkõige need, kes eelistavad rahulikku keskkonda ja imelist loodust. Läinud suvel oli enamik külastajatest Eestist ja Lätist. Jahisadamas oli hooajal näha kõikide Läänemere-äärsete maade lippe.

Imelise sügisega saarel on arenguruumi
„Ruhnu on Eestis ainulaadne paik selle poolest, et nii väikesel maa-alal on väga mitmekesine loodus: mererand, soo ja võimas männik,” lausus Olesk. Oma töö esimestel nädalatel käis ta saarel palju ringi.

Saarevaht tunnistas, et juba minnes soovis ta näha, missugune on sügis Ruhnul. Varemgi oli ta ennast tabanud mõtlemast, et sügis võib väikesaarel tema silmadele ilus olla. „Sügis Ruhnul on suve pikenduseks, ilmad on päikeselisemad ja vesi soe. Oktoobri keskel käisin kaelani meres. Elus esimest korda nautisin sügist, seda enam, et mu ettekujutus Ruhnu sügisest ühtis tegelikkusega,” rõõmustas ta.

Viis kuud elu saarel on temale kui värskele elanikule andnud mõtteainet mitme kandi pealt.

Oleski sõnul võiks kohalikele anda kala püüdmiseks ühe võrguloa tasuta, seda enam, et ruhnlased ei saa iga päev värsket toidukaupa.

„Tänapäeval toovad ruhnlased ka ehituspuidu laevaga kas mandrilt või Saaremaalt, kuigi saarel kasvavast metsast saaks soovi korral piisavalt vajalikku ehitusmaterjali ja mööblit teha,” andis ta mõista, et selleski valdkonnas on saarel arenguruumi.

Kuna sügisest kevadeni liigub saarel vähe võõraid, jääb saarevahil aega oma lemmiktegevuseks ehk puukujude meisterdamiseks. Oleski rõõmuks on saarel kujude tegemiseks head materjali, mida mandriltki oli raske leida.

Sügisest kevadeni vaid lennuk
Saare põlisasukad olid aastasadu rootslased, kellest enamik lahkus Ruhnult Rootsi 1944. aasta augustis. Saarele jäi vaid kaks rootsi perekonda.

Oleski sõnul on Ruhnu praegused elanikud kõik erineval ajal sinna tulnud eestlased, kuid suurem osa saarel olevast kinnisvarast kuulub rootslastele.

Loomulikult on elu saarel suuresti sõltuv transpordist ehk ühendusest Pärnu või Saaremaaga. Suvekuudel sõidavad laevad nii Pärnu kui ka Roomassaare sadamast Saaremaalt Ruhnu, novembrist maini liigub väikesaare vahet ainult lennuk neljal päeval nädalas, neistki on osa kaubalennud. Reisilennuk võtab pardale vaid tosin inimest, kuid suvel sõitev kiirlaev Runö 60 inimest.

Kuigi saarel on kaks poodi, tuuakse sinna sügisest kevadeni toidukaup kohale kaubalennuga paar korda nädalas. „Ruhnlastel on ilmselt toiduga varustamine põhjalikult läbi mõeldud ja nälga ei jää seal keegi,” ei muretse Olesk. Ta teab, et suur abi on kalast, mida on ikka ruhnlaste laual.

Internetiühendus on saarel muu maailmaga hea, samuti telefoniühendus. Hambaravile tuleb mandrile või Saaremaale sõita. Ka teisi tohtreid kohapeal ei ole, kuid on keskastme meedikud, sest vallavalitsusel on saare elanikele abi osutamiseks leping Põhja-Eesti regionaalhaiglaga. „Saarel on kuus kiirabi väljaõppega meedikut,” tutvustas ta. Tõsise häda korral kutsutakse tohter helikopteriga Ruhnu ja ta jõuab kohale pooleteise tunni pärast peale teate saamist.

Saarel on üks küla, mille keskus on mustkatte all, majades on nii vesi kui ka kanalisatsioon ning prügimajandus on hästi organiseeritud.

Tööõpetuse õpetajana rõõmustab Ott Olesk, et väike Ruhnu kool saab peagi Võrumaa kutsehariduskeskusest puidutöö oskuste õpetamiseks vajalikke vahendeid, tõenäoliselt tislerilaua ja tööriistakapi.

Padar: Väimelast Ruhnu puidutööks õppevahendeid
Septembri keskel kohtusid Ruhnul kaks Võrumaa juurtega meest: Ott Olesk ja Ivari Padar. Viimane ütles, et Ruhnu vallavanem Jaan Urvet kutsus juba maikuus riigikogu maaelu komisjoni saarele. „Sõitsime Tanel Talvega. Veidi enne teeleminekut kuulsin, et Ruhnus on uus saarevaht ja koguni Võrumaalt pärit mees. Enne sõitu nägin riigitelevisioonis Otist filmi,” meenutas riigikogu maaelu komisjoni esimees Padar.

Padar ja Talve olid saarel kolm päeva, ööbisid saarevahi pool ja muidugi käisid ka 11 õpilasega põhikoolis, kus Olesk poistele puidutööd õpetab.

„Kool võitis, et Ott seal poistele käelist tegevust õpetab, sest puit on üks Ruhnu rikkustest. Väljaõppinud mehed saavad puidust vajalikke esemeid ka kohapeal valmistada. Ruhnu kool vajab puidutöö õppimiseks tööriistu. Saarel tekkiski mõte, et selles asjas võiks Võrumaa kutsehariduskeskus väikest kooli toetada. Kooli juht Tanel Linnus lubaski tänusõnade eest vajalikud tööriistad komplekteerida. Asjatundliku juhendaja, korralike töövahendite ja huvi korral võib mõnigi Ruhnu poiss tulla tisleriks õppima Väimelasse,” arutles Padar.

Kaaluda võiks ühisköögi rajamist
Saarel on raamatukogu, turismitalud, kasvatatakse lihaveiseid ja teisigi loomi.

Padari sõnul tasub kaaluda, kus on arukam Ruhnu lihaveiste eluküünal kustutada: kas vedada loomad tapmiseks-töötlemiseks Saaremaale või ehitada tapamaja kohapeale. Viimase olemasolu korral jääb ära veiste vedu ja selle kasuks räägib nii lähedus kui ka kohalik liha ja vorst, kuid loomade vähesuse tõttu tapamaja paraku enamiku ajast seisaks tööta.

Väikesaartel on koostöö elanike vahel väga tähtis, eriti veel nii kaugel nagu Ruhnus. Riigikogulase sõnul tasub kaaluda elementaarsete seadmetega ühisköögi ehitamist saarele, sest see annaks saarerahvale võimaluse oma toodangut väärindada: pakkuda kõikidele nõuetele vastavat kohalikku toidukaupa nii oma elanikele kui ka turistidele. Muude toimetamiste kõrval saaks ühisköögist rahvamaja kõrval teine hea kooskäimise koht.

„Saarel on kaks tuulegeneraatorit, mis paraku seisavad. See on näide sellest, et me küll panustame regionaalpoliitikasse, kuid ei oska panustatut kasutada, ja nii ongi saar senini vedelküttepõhisel energial. Pöördusime Eesti Energiasse ja sealt vastati, et nad tegelevad sellega, kuidas Ruhnu optimaalne energiavarustus organiseerida,” rääkis Ivari Padar.

Padar märkis, et läinud kuu keskel oli ta esimest korda Ruhnul, kuid mitte viimast. „Minu sõitudest sinna peab saarerahvale kasu sündima,” lisas maaelu komisjoni esimees.
 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 29/10/2015 12:35:40