Anneli Ott.

Haldusreformiga paika pandavad põhimõtted jäävad kehtima päris pikaks ajaks, mistõttu peaksid kohalikud elanikud aktiivselt sekkuma ja väljendama oma tahet, millisena nad tahavad näha oma kodukanti ja selle tulevikku.

Algatatud läbirääkimised, kus liitumiskokkulepped peaksid sündima liituvate omavalitsuste üksmeeles, on kavandatud 2017. aasta alguseni. Selleks et liitumised paistaksid võimalikult vabatahtlikud ja sujuksid soovitud tempos, on ministeerium ulatanud oma abikäe ning moodustanud riigihaldusminister Arto Aasaga eesotsas kolm haldusreformi piirkondlikku komisjoni. Nende ülesandeks on esitada soovitusi kohalikele volikogudele ja vabariigi valitsusele haldusreformi elluviimiseks.

Kõik näib kena, kui ainult ei meenuks, et sisult sarnane komisjon moodustati ka 1997. aastal. Tol korral oli peaminister Mart Siimanni moodustatud haldusreformi asjatundjate komisjoni põhiülesanne töötada välja terviklik haldusreformi kontseptsioon.

Mis on siis ligi 20 aastaga juhtunud? Oleme jõudnud kahe kindla ettepanekuni, mis on kõigile, kel vähegi kõnealuse teema vastu huvi, juba ammu pähe kulunud. Need on loomulikult arvud 5000 ja 11 000. Valitsus on üksmeelel, et reformi tulemusena võiks tekkida üle 11 000 elanikuga omavalitsused. Ekspertide hinnangul hakkab kohaliku omavalitsuse võimekus ilmnema alates 5000 elanikust.

Kaldun siinkohal arvama, et need võimekuse mõõdikud on Exceli tabeli, mitte kohalike elanike seisukohad. Suured sõnavõtud teemal efektiivsus, eksperdid, terviklikkus, teenuste kvaliteet jne on jäänud ilma kindlate ettepanekuteta ja valitsusepoolse soovita viia läbi tegelik haldusreform, mis tagaks omavalituste võimekuse areneda ja pakkuda oma elanikele vajalikke teenuseid, luua finantsiline suutlikus kohalikul tasandil ise oma elu korraldada. Üks on kindel, käimasolevad läbirääkimised ja sõlmitavad kokkulepped ei tohi saada hiljem takistuseks sellele, et keskusest kaugemal asuvates maakohtades kvaliteetset teenust saada.

Minister on mitu korda märkinud, et teenuste tagamiseks nähakse positiivset koostööd kolmanda sektoriga. Milline aga on kohalike elanike väljund, et kaasa rääkida ja sekkuda ühinemistingimuste väljatöötamisse?

Praegu pole teada, milliseid samme kavandab valitsus ühinemisreformi järel. Teada on, et väiksemate omavalitsuste häälte osakaal volikogudes väheneb, ja seega kahaneb ka nende võimalus oma piirkonna arengu eest seista. Oht, et otsused hakkavad olema kaldu keskuse suunas, on reaalne. Seetõttu tuleb kohalikel elanikel juba nüüd väga selgelt väljendada oma soove pakutavate teenuste ja vajalike investeeringute kohta, aga ka seista kultuurilise ja ajaloolise kogukonnatunnetuse säilimise eest oma külas või vallas. Tuleb teha, mida veel teha annab, enne kui on päris hilja! Seda, mis jääb nüüd lepingust välja, on hiljem kindlasti keerulisem sinna tagasi saada.

Valitsus esitleb haldusreformi kesta, kuid varjab selle sisu. Seepärast ongi asjatu loota, et haldusreformi praeguses etapis käiks valitsus välja sisulisi muudatusettepanekuid. Selleks et hilisemaid riske maandada, tuleb kohalikel elanikel endal kõigis protsessides aktiivselt osaleda ja rääkida kaasa volikogude algatatud liitumiskõnelustes. Reegel on lihtne: kui sa ei korralda ise oma elu, korraldatakse seda sinu eest.

 

 

Autor: ANNELI OTT, riigikogu liige (Keskerakond)
Viimati muudetud: 28/04/2016 10:08:15