Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

„Miks teil kirjutusmasin kaasas on?”

Lõõtspille meisterdav ja seda kunsti teistele õpetav Heino Tartes räägib, kuidas valmib üks pill meistri käe all. Foto: Malle Elvet

Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse Jututarõs pühendas Põlva Eesti lõõtsapealinnana (tiitel anti linnale 2015. aastal muusika-aasta alguses) kuulsaks teinud lõõtsaõpetaja ja pillimeister Heino Tartes huvilisi lõõtspilli ehituse saladustesse. Tartes on ise meisterdanud 80 Teppo tüüpi lõõtspilli.

Savernas elavat Heino Tartest (64), kelle isa oli hinnatud külapillimees – mängis nii lõõtsa kui kannelt –, võlus pillimäng juba rüblikueas. Ta hakkas seitsmeaastaselt salaja isa voodi alla peidetud pillil mängima, hiljem sai mängimiseks juhatust oma isalt.

Ühismajandite pikal ajastul Saverna sovhoosi peamehaaniku ametit pidanud Tartes oli oodatud pillimees nii paljudel pidudel kultuurimajades kui ka pulmades. 2005. aastal asutas Tartes oma rahvamuusikaansambli Heino Tartes ja Sõbrad, mis tegutseb siiani edukalt.

Rahvalikku muusikat hindav Tartes juhib Põlva muusikakoolis 2007. aastast tegutsevat lõõtspillikooli, ta on elustanud innukalt rahvalikku pillimängu.

Praegu käib lõõtsakoolis pillimängu õppimas 35 huvilist Eesti eri paikadest. Mul on aastate jooksul olnud Põlva lõõtsakoolis 150 õpilast. Oma orkestritega oleme esinenud paljudel lavadel, mängime ka Eesti lõõtspillide koondorkestris. Väga populaarseks on saanud Intsikurmus peetavad Harmoonika festivalid, eelmisel suvel toimus viies Harmoonika,” rääkis üle-eestilised Harmoonikad rahvamuusikaellu kutsunud Tartes.

Puskaripudelid lõõtsakohvris

Rahvamuusikuna esinedes ning pillimängu ja pilliehituse õpetajana on Tartes käinud Skandinaavias, Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal, Ukrainas, Venemaal Udmurtias, Moskvas ja Pihkvas.

Olin Udmurtias kuu aega. Hingeliigutav oli seal näha, millise au sees on meie sugulasrahval rahvariided. Kooli saalis, kus me esinesime, olid lapsed rahvariietes. Ka meie, eestlased, peaksime palju rohkem väärtustama oma rahvariideid ja traditsioone,” sõnas ta.

Kuigi Tartes on Eestimaa risti-rästi läbi käinud, pole ta Kihnu saarele jõudnud. „Ühele lõõtsameeste päevale Oraval oli kutsutud esinema ka Kihnu Virve. Oli kõle, jäine ja libe ilm. Virvel olid lapselapsed ühes, kes aitasid tal libedal käimisega toime tulla, kõige libedamal kohal viskasid naised Kihnu rahvariideeseme talle jalge alla. Kihnu laulik oli kaks setukeelset lugu ära õppinud ja laulis need vapralt meie lõõtsamängu saatel ära, kuid siis tunnistas, et ei saanud küll laulusõnadest raasugi aru,” rääkis Tartes.

See oli kuus aastat tagasi, kui naasime Ukrainast Kiievist oma ansambliga ühelt kontserdireisilt. Kohalikud panid lahkelt meile külakostiks neli liitrist pudelit head puskarit kaasa. Mahutasin need kenasti lõõtsakohvri nelja nurka pilli kõrvale ära,” meenutas Tartes. Ukraina-Valgevene piiril laskis Valgevene piirivalvur pillikasti lahti teha ja hakkas Tarteselt pärima, miks tal kirjutusmasin kaasas on. „Üks lõõtsamängija viskas nalja, et ta on meil kirjanik. Mundrimeest ei huvitanud üldse kasti nurkades olnud puskaripudelid, talle pakkus huvi nuppudega „masin”. Nii naeru saatel pillikasti kontrollimine piiril lõppeski,” tükkis nüüdki naer Tartese näole.

Igal pillil oma ornament

Valmistan ise ja õpetan teistele Teppo tüüpi Eesti lõõtspillide ehitamist. August Teppogi kaunistas pille ornamentidega. Minu tehtud pillidel on erinevad ornamendid. Eks igal meistril ole ka oma tähis, kuidas pilli märgistada. Sel aastal olen teinud kolm pilli valmis, neid on nüüd kokku juba 80. Üks minu tehtud pill on Saksamaal, teine USAs,” jutustas Tartes.

Ta meenutas, kuidas Põlvamaa lõõtsamängijatest koostatud raamatu valmimise käigus viis juhus ta kokku ühe USAs elanud vanema eesti prouaga. „Pidin pikali kukkuma, kui kuulsin, millist hinda üks eestlasest noor mees oli pillivõhikult Pärnus küsinud kusagilt odavalt ostetud lõõtsa edasimüümisel – see oli 20 000 krooni. Pilli ostnu tuli minu juurde, aga sellest „kotis ostetud põrsast“ ei saanud normaalset mänguriista. Tahan selle õnnetu näitega rõhutada, et lõõtspilli ostmisel kasutage kindlasti asjatundja abi. Ärge omal käel ostke,” toonitas lõõtsameister.

Lõõtspillide valmistamine on käsitsitöö. Heino Tartes, kes õppis ise pillide tegemist isa õpetusel, on käinud lõõtsa ja kandle meisterdamist õpetamas ka Lätis Valmieras, kuid kõige rohkem Viljandi kutsehariduskeskuses. Mitmed tema õpilased Põlva- ja Võrumaal tegutsevad ka ise pillimeistrina.

Pilli valmistamine vajab suurt huvi ja süvenemist. Minu kasvandik, Põlvamaal Moostes elav Ivar Pärnamets on juba 20 lõõtsa ehitanud. Kui kohtusin Võrumaa Urvaste mehe Alar Vuksiga, kes töötas puidutöökojas ja kes õppis minu käe all lõõtsa tegema, siis mõtlesin, et temast võiks saada ka hea kandlemeister. Vuks on teinud kuus lõõtsa, ühe omakülamehele Contrale. Ta meisterdab nüüd ka kandleid. Siin kaasas olev kannelgi on Vuksi kätetöö. Neli lõõtsa on valmis meisterdanud tõrvalane Andres Mumm,” jutustas Tartes.

Oma kätega kaks kannelt valmistanud Tartesele teeb rõõmu, et rahvapillidel mängimine ja nende meisterdamine on tõusnud jälle au sisse.

Lõõtsaõpilasteks ka endised maavanemad

Omal ajal oli Kanepi-Maaritsa-Kambja teelõigul iga viie kilomeetri taga külas ka oma viiulimeister. Kandleid tehti paljudes paikades. Nüüd ei leia ses kandis ainsatki viiulimeistrit. Saverna kandis elas üks Eesti kuulsaim kandlemängija, Erni Kasesalu, hästi tuntud oli ka Heino Sõna. Kandlemäng oli populaarne ja pillide meisterdajaid oli palju, oskusi anti põlvest põlve edasi,” pajatas hea jutuvestjana tuntud Tartes.

Ta tõi näiteks, et praegu hooldekodus elava kohaliku vanahärra Anton Heiteri valduses on omapärane Saverna kandis valmistatud viisnurkne viiemehekannel, millel on neli eri suurusega auku. „See 1922. aastal tehtud põnev taastamist vajav rahvapill tuleks Antonilt saada ja panna jälle mängima,” mõtiskles lõõtsade ja kannelde hingeelu tundev Tartes.

Ta lisas, et tema prominentsematest lõõtsaõpilastest, maavanemaametis olnud Kalev Kreegipuust, Riho Breivelist ja Mait Klaassenist ning kunagisest Tartu ARKi esimehest Mart Avarmaast saaks lavale panna vahva lõõtsamängijate kvarteti. „Kreegipuu on väga hea mängija,” kiitis Tartes. Lõõtsa ei mängita noodist, vaid kuulmise järgi. Lõõtsamängu õppimine on elukestev tegevus.

Jutule rahvapillidest kõlasid vahelduseks pillilood. Kuulsa lõõtsaloo „Sangaste polka” mängis Tartes koos oma õpilase, maaülikooli tudengi Sirli Aiaga, kelle põlvedel oli üks Tartese viimastest valminud pillidest, nr 79. „Uue pilli kõla on veel veidi toores kokkumänguks,” lausus pillikasvandik Aia oma õpetajale.

 

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 28/04/2016 10:32:30

Lisa kommentaar