Ruti Jõgi-Rumvolt ja Aigar Needo on ühendanud jõud, et Võru vanim puithoone taastada ja kunstimajaks muuta. Foto: Elina Allas

Majast Võrus aadressil Jüri 20a, mis on vaid aasta noorem Võru vanimast hoonest, on tulevikus saamas professionaalse kunsti maja. Kuu jooksul läheb hoone konserveerimisele. Kunstimaja rajav MTÜ Avatud Ateljee Klubi ootab tulevase kunstikeskuse toetajaid.

Paar aastat tagasi hoone ära ostnud MTÜ Avatud Ateljee Klubi juhi Ruti Jõgi-Rumvolti sõnul läheb maja kuu jooksul konserveerimisele, et see edasi ei mädaneks. Konserveerimist toetab muinsuskaitseamet. Hoone põlenud osa on varisemisohtlik ja see osa lammutatakse, kuid maja väliskuju edasise ehituse käigus säilitatakse. Hoones on plaanis säilitada kõik, mis seal endistest aegadest veel alles on, näiteks võimas mantelkorsten, uhke trepp, keldri võlvlagi jms. Põrandapinda on majas 470 ruutmeetrit.

Tegu on vanima säilinud puithoonega Võru linnas, selle algne kehand, mille keskmeks oli siiani säilinud võimas mantelkorsten, ehitati ajavahemikul 1789–1791 (Võru linn asutati aastal 1784). Aastatel 1829–1837 ehitati maja mõlemasse külge juurdeehitised, teab rääkida hoonel spetsialistina silma peal hoidev ja seda uurinud Aigar Needo.

Maja sai kõvasti kannatada

Taasiseseisvumisajal on maja saanud kõvasti kannatada, see on ka põlenud. Praegu näeb hoone väljastpoolt välja nagu üks paras sara. Seest on see aga üllatuslikult avar ning omaaegse suursugususe jälgi võib sealt leida siiani. Algselt oli hoone vanabalti tüüpi ehk taluarhitektuuri linnamajamodifikatsioon. Ruumiplaan on lahendatud anfilaadina: ruume ühendavad uksed on läbi maja kohakuti ning moodustuv sirge lõpeb aknaga, luues avaruse efekti.

Siiani on hoone eksterjööris ja interjööris säilinud varaklassitsistlikke barokisugemetega dekooridetaile. Majas ringi käies (omal käel ei tasu sinna minna, uksed on nagunii lukus ka) leiab ühest välisseinast näiteks säilmeid kunagisest seinamaalingust – piirjoonte järgi on ilmselgelt tegu kunstniku tööga, mitte trafarettmaalinguga. Maalingu aluspõhi on tumehall.
„Selline maaling väikelinnas Võrus on ikka väga äge asi,” sõnas Aigar Needo. Maja ühes nurgas ahju kõrval on siiani alles väike kahhelkividest nurk, millel on valgel põhjal sinised maalingud, muu hulgas on kahlile maalitud ka amforad.

Omaaegsete meistrite kvaliteetsest tööst annab aga eriti hästi aimu uhke trepp, sellel olev voluutspiraal viitab sellele, et meister omas ülikooliharidust. Sinisemustrilise tapeedi tükid vihjavad omakorda majaomanike jõukusele, sest sinine oli vanasti kõige kallim värv.
Nende detailide põhjal saab aimu, millised olid endistel aegadel Võru n-ö edukamate inimeste elamute interjöörid, sest säilinud neid enam ei ole.

Üks majaomanikke oli ka Võru kuningas

Hoone kuulus pastor Johann Philipp von Rothile, kes oli baltisaksa päritolu Eesti vaimulik, koolitegelane, luuletaja, Kanepi pastor ja Võrumaa praost. Von Roth korraldas muu hulgas Uue Testamendi tõlkimise lõunaeesti keelde, oli tartumurdelise ajalehe Tarto Maa Rahwa Näddali-leht üks asutajatest ja väljaandjatest ning asutas ka Kanepi kihelkonnakooli ning 1811. aastal tütarlaste vaeste- ja töökooli.

Arvatavalt oli üks kõnealuse hoone ehitajaid von Rothi isa, kes vahepeal müüs selle kaupmees R. G. Tiedemanile. Hiljem on hoone kuulnud ka von Rothi vennale, Võru linnapeale, notarile, kreisikooli ja koolide inspektorile ning kreisisekretärile Carl August von Rothile, keda rahvasuus hüüti Võru kuningaks. Põnevaid omanikke on majal olnud kahe hilisema sajandi jooksul teisigi, ent kõige hullemini laastas seda maja ilmselt tegevus nõukogude ajal.

„See on lausa ime, et selline maja on säilinud nõnda autentsena ehitustegevuselt nii aktiivses piirkonnas,” ütles arhitektuuri restaureerimise magister Aigar Needo. „Hoone on küll väga halvas seisukorras, kuid selle konstruktsioonides peitub ammendamatu traditsiooniliste ehitusmeistrite teadmistepagas, mida pole kirjas üheski raamatus. Need teadmised kandusid edasi ehitusmeistrilt õpipoisile ja vaid fragmendid nendest on teada kaasaegsele ühiskonnale. Hoone tahab väga kapitaalset remonti ja säilinu säilitamiseks tuleb palju sellest traditsioonist hävitada, kuid me saame kõike jäädvustada, uurida ja võimaluse korral ka taastada.”
„See on niivõrd ajalooline maja ja mina näen, kui ilus see on,” ütles Ruti Jõgi-Rumvolt, kes on üheksa hooaega pidanud Võrus Jüri tänavas avatud ateljeed, galeriid ja korraldanud seal mitmesuguseid kunstikursusi. Näiteks äsja lõppes ateljees Hiina tušijoonistuse kursus, käimas on õlimaali, keraamika ja joonistamise-pastelli süvakursused. Igal aastal on toimunud ka käsitöökursused. Ateljee vaevleb praegu suures ruumipuuduses ja seega saab kunstikursustel osaleda korraga vaid viis kuni seitse inimest.

Kunstnikud vajavad pinda, või muidu surevad välja

Jõgi-Rumvolt on pikalt otsinud kunstimajale hoonet just Jüri tänavast ning ühel hetkel tuligi pakkumine osta ära see maja just sama õue pealt, kus avatud ateljee tegutses esimesed kuus aastat.
Kui hoone saab konserveeritud, siis tuleb järgmisena teha puiduekspertiis ja seejärel ehitusprojekt. Olgu öeldud, et hoonet tohib renoveerida üksnes muinsuskaitse litsentsi omav ehitaja.

Ruti Jõgi-Rumvolt loodab, et ta leiab projektile toetajaid, ka rahaga toetajaid. „Minu poolt on visioon ja pikaajalised kogemused olemas, vaja on leida ainult rahalist toetust,” sõnas Jõgi-Rumvolt. „Oodatud on kõik professionaalsed ettepanekud, kuidas selle majaga edasi minna. Praegu on viimane aeg seda maja päästa.”

Jõgi-Rumvolti sõnul on Võrru hädasti vaja hoonet, kus kunstnikud ja käsitöölised saaksid oma tooteid müüa.
„Tahan, et siin oleks ometi üks koht, kus on korralik väljapanek just kohalike meistrite toodangust,” sõnas Jõgi-Rumvolt. „Muidu surevad kõik meistrid lihtsalt kümne aasta jooksul välja.”

Kunstimaja eesmärk ei ole siiski üksnes kunsti ja käsitööd müüa. Hoonesse tuleb suur galeriiruum, kaks kunstiklassi, käsitöömüügituba, savikoda ja klaasikoda. Savikojas hakkab kindlasti tegutsema Jõgi-Rumvolti abikaasa, tuntud Võru keraamik Aivar Rumvolt.

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 28/04/2016 12:17:25