Värske Kangro preemia laureaat Marek Kahro on Bernard Kangro kulunud mälestuskivi juures, mida ajakirjanik otsis koos laureaadiga peaaegu tund aega. Foto: Elina Allas

Tänavuse Bernard Kangro kirjanduspreemia võitnud Marek Kahro (29) on tagasihoidlik noormees Antsla külje alt Oe külast, sealtsamast, kust Kangro isegi. Preemia toonud raamat on Kahrol juba neljas ja järg sellele on peaaegu valmis.

Kuigi Kangro preemia toonud psühholoogiline krimipõnevik „Seal, kus näkid laulavad” tegevus toimub hoopis Pandivere kandis, peab Marek Kahro ennast põliseks võrukeseks nii isa kui ka ema poolt.

„See, et Võrumaa on mu kodu, on kindlasti mõjutanud mu meelelaadi,” räägib Kahro. „Looduslähedane suhtumine ja paganlik elutunnetus. Minu jaoks on kõik puud ja kivid pühad. Kirjanduses meeldib mulle kirjeldada loodust hingestatuna – see on minu meelest Võrumaa mõju.”

Praegu elabki ta koos vanematega Oe külas ja peab seal talu. Ise nimetab ta end pigem lambakasvatajaks kui kirjanikuks.

Ei pea end kirjanikuks

„Ma ei pea end kirjanikuks,” sõnab Kahro. „Olen pigem midagi neutraalsemat – jutuvestja. Ma ei tahaks kirjaniku uhket tiitlit endale krabada.”

Kuid ta tunnistab, et loominguline pisik on tal kindlasti sees ja mõnikord otsib see väljapääsu. Isegi talvel jõulupuud ehtides nuputab ta, kuidas kuuske omapäraselt ja uut moodi kaunistada. Sama on kandunud üle ka aiakujundusse.

Kahro on sündinud Antslas, lõpetanud Antsla gümnaasiumi ja veetnud Antslas suurema osa oma elust. Vahepeal õppis ta Tartu ülikoolis ajalugu ning magistrantuuris religiooniuuringuid. Viimaste õpingute ajal märkas ta, et usuteaduskond ja sealne boheemlaslik seltskond soosivad loomingulisust.

Tänavu sügisel möödub 20 aastat sellest, kui Marek Kahro avastas enda jaoks kirjutamise. Kõik sai alguse 3. klassis, kui õpetaja palus kirjutada loovtöö teemal „Kui ma oleksin ...”. Kahro kirjutas sellest, kuidas ta tahaks olla mereröövel, õpetajale töö meeldis ja sellest sai poiss innustust.

„Avastasin, et sõnade kaudu saab ennast väljendada,” meenutab ta. „Edasi hakkasin katsetama. Kirjutasin luuletusi ja jutustusi. Luuletused jätan pigem sahtlisse. Eestis on palju paremaid luuletajaid.”

Bernard Kangro sünnikoht on Marek Kahro kodust vaid paari kilomeetri kaugusel. Samast külast on pärit ka Pulga Jaan, Hänilane (Mariina Paesalu) ja kunstnik Karl Pärsimägi.

Kangro on mõjutanud ka Kahrot. Ta on lugenud tema luuletusi ja eriti meeldib tema paguluses ilmunud romaan „Jäälätted”, mida Kahro peab üheks parimaks tudengiromaaniks. Sellest on saanud inspiratsiooni ka Kahro enda raamat „Päikseta paradiis”. Tegu on Tartu romaaniga.

Kahro tuletab meelde, et kirjanduskriitikute seas on ütlemine, et igal põlvkonnal peab olema oma Tartu romaan ning seega ei pääsenud ka tema selle kirjutamisest. „Tartu vaim jääb kuidagi külge,” nendib ta.

Armastus on huvitav teema

„Päikseta paradiis” on saanud lugejatelt siiani kõige rohkem tagasisidet. Mõningaid inimesi on see lausa vaimustanud ja see üllatab Kahrot. Raamat räägib noore mehe eneseotsingutest, sellest, kuidas 19-aastane rikkast perest pärit noormees on kaotanud elu mõtte. Armastust tema elus pole ja ta läheb seda Tartust otsima. Armastus kukub talle küll sülle, kuid viib veelgi meeleheite piirile. Raamat räägib armastuse erinevatest vormidest ja sellest, kui kummalised võivad olla tunded inimese sees. Noor kirjanik nendib, et armastus on väga huvitav teema.

Ka ülejäänud kaks esimesest kolmest Kahro sulest ilmunud teosest käsitlevad noorte meeste eneseotsinguid. Esikteos „Kaljud ja kameeleonid” on intrigeeriv ja kontrastiderohke. Raamatus on nii ilu kui ka inetust, nii unistusi kui ka pettumusi. Aga seda raamatut peab noor kirjanik ise pigem mustandiks või katsetuseks kui küpseks teoseks. Selle kirjutamist alustas ta 18-aastaselt.

„Kogu aeg katsetasin ja proovisin,” jutustab ta. „Mul ei olnud oskusi ja teadmisi romaani kirjutamiseks. See oli eneseavastamise periood. Õppisin tehnilist poolt kirjutamise käigus, kuidas tegelaskujusid luua jne.”

Kolmas raamat „Viisteist naeratust” on Kahro arvates juba paremini välja tulnud. See on kõige lõbusam ja mängulisem, kuigi räägib süngetest teemadest – surmast, leinast ja nendega hakkamasaamisest. Inimlikust tragöödiast saab jumalik komöödia. Just selles raamatus on kõige rohkem Marek Kahrot ennast ‒ tema maailmavaadet, mõttelaadi ja väärtushinnanguid.

Kahro viimane raamat „Seal, kus näkid laulavad” ei ole enam peategelasest noormehe eneseotsingulugu. Sellest leiab nii mõrvu kui ka vägivalda, aga see ei tähenda, et ta neid propageeriks.

Vägivalla kaudu ülistab headust

„Mulle meeldiks niimoodi mõelda, et kui kirjutan vägivallast ja inimlikust kurjusest, siis selle kaudu ülistan headust,” sõnab Kahro. „Ma tahaks kirjutada niimoodi, et vägivald oleks põhjendatud, mitte aga äge või lahe. Kui juba kujutada vägivalda, siis nii, et see oleks eemaletõukav. Kõik, mis seostub vägivallaga, on inimese sees. Seda ei tasu ka alla suruda ega mõelda, et kõik on ilus.”

Et rääkida, kuidas see teos sündis, kuluks väga palju aega. Raamat sai alguse sellest, et Kahro luges Stephen Kingi novelli „Parv” ja tahtis ise kirjutada õudusjuttu. Algusmotiiv on sarnane: kamp noori läheb eraldatud kohas asuvasse järve ujuma ja sellele järgnevad traagilised juhtumid. Stampne motiiv, nagu Kahro ise ütleb. Aga raamat kujunes siiski millekski muuks ja kirjanikku ennast huvitab rohkem teose psühholoogiline liin, see, kuidas üks traumaatiline sündmus mõjutab inimest kogu elu.

Pandivere maastikule paigutas Kahro selle raamatu tegevuspaiga seepärast, et sealtkandist on pärit rohkelt näkimuistendeid. Ta on uurinud rahvaluulet ja mängib nende motiividega oma raamatus edasi. Usk näkkidesse oli kunagi väga elujõuline, neid kartsid isegi täiskasvanud. Nüüd on näkid aga unustusehõlma vajunud ja just seepärast püüdis Kahro neid ka taaselustada.

„Kus on vett, seal on ka näkke,” nendib kirjanik.

Uuele raamatule on ta saanud arvukalt positiivset tagasisidet ja peab seda enda jaoks igavaks. Kiitmisega on teda justkui relvituks tehtud. Ta sooviks kriitikat, et oleks millelegi vastu vaielda.

Sellele raamatule on lugejad küsinud ka järge ning Marek Kahro poetab, et tegelikult ongi järg juba lõppjärgus. Ent järgmise raamatu põhimotiiviks pole enam vesi, vaid tuli.

Oma kirjandustegevust peab poole kohaga lambakarjus Kahro hobiks. Oma hobist tunneb ta rõõmu. Ta nendib, et raamatu kirjutamiseks peab kõigepealt olema mingi idee, teema, mis väärib lugejate ette toomist. Vundament on oluline.

Palju häid mõtteid saab Marek Kahro metsas jalutades. Kui on loominguline probleem, siis läheb ta metsa ja seal saab kõik lahenduse. Talle meeldib Valdur Mikita ütlus, et seenelkäik on rännak läbi iseenda.

Seentega kohtudes küpsevad mõtted

„Käin seentega kohtumas,” tunnistab ta. „Mulle meeldib seeni otsida, aga ma ei korja neid. Ega ma neid ei tunne, aga mul on lapselik huvi selle vastu, mis seen miski on. Samal ajal küpsevad olulised kirjanduslikud mõtted.”

Muidugi tekib iga autori puhul ka küsimus, kellelt on ta saanud inspiratsiooni või innustust. Kahro nendib, et teadlikult pole ta endale ühtegi eeskuju seadnud. Küll aga meeldib talle E. M. Remarque („Triumfikaar”, „Must obelisk”), tema kaine ja karge pilk elule. Samuti Mika Waltari, kelle lühiromaan „Kuumaastik” on Kahro arvates näide sellest, kuidas nappide vahenditega saab võimalikult palju öelda, anda edasi sügavust, inimeseks olemist ja saatust.

„Moodsal ajal ei saa üle ega ümber Sofi Oksanenist,” lisab Kahro. „Ta oskab väga nüansirikkalt kirjutada.”

Eesti autoritest peab Marek Kahro endale oluliseks Oskar Lutsu, just tema rahvalikku stiili ja ületamatut mängulist keelt. Ka oma raamatutesse on Kahro lutsulikke karaktereid sisse kirjutanud. Aga Valdur Mikita on noores kirjanikus aidanud tekitada täiesti uusi mõtteseoseid, viinud teda uskumatutele radadele ja pannud maailma vaatama teisest servast.

Luuletusi loeb Kahro ka. Eesti naispoetesside (Under, Alver, Vaarandi) looming aitab tal lugedes tunda, et maailm on tegelikult helge ja rõõmus paik. Loomulikult meeldib talle Juhan Liiv, kellega ta jagab ühist sünnikuupäeva ‒ 30. aprill.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 22/09/2016 08:43:59