Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Antsla külje alt tordimaailma tippu

Siim Liivamägi sõnul on eesmärk, et Gustav oleks ühel päeval kondiitritoodete sünonüüm. Et kui ütled tort, tuleb kohe mõttesse nimi Gustav. Foto: Elina Allas

Antsla külje alt Säre külast pärit Siim Liivamägi otsis rahutu hingena pikalt omale sobivat tegevusala, kuni ükskord leidis selle kohvikute ja tortide maailmas. Põline maapoiss on nii Tartus kui ka Tallinnas mitme kohviku omanik ja juhib Tartus Gustavi kondiitritsehhi.

Siim Liivamägi (33) on maapoiss ja selle üle väga uhke. Pool elu on ta nüüdseks elanud siiski juba linnas, Tartus, sest 15-aastaselt läks ta Londoni moemaailmas askeldava vanema õe Gerli jälgedes ja õhutusel keskharidust omandama Miina Härma gümnaasiumisse.

Sealt edasi järgnesid kolm eriala Tartu ülikoolis – arstiteadus, ajakirjandus ja suhtekorraldus ning majandus – kokku viis aastat, kuid ükski eriala ei olnud noormehele päris see, millele ta oleks tahtnud pidama jääda. Arstiteaduskonnas ei jäänud laibadki lahkamata ning mõnda aega töötas ta uroloogiaosakonnas põetajana, tegi koguni öiseid vahetusi.

Püsimatu hing

„Ma olen püsimatu,” tunnistab Liivamägi. „Olen otsinud oma kohta elus hästi aktiivselt. Mind on kannustanud kogu aeg edukus ja rahaline vabadus. Olen mõnes mõttes olnud kogu aeg materiaalne inimene.”

Ülikoolist laiem silmaring kätte saadud, uued tutvused omandatud ja hariduskants seljataha jäetud, jätkas noormees otsinguid. Algas töötrall. Küll müüs ta kingapoes ainsa meesmüüjana kingi, küll elukindlustusi või Kirby tolmuimejaid. Proovimata ei jäänud ka laotöölise ja kaubabussijuhi amet. Üksvahe tegeles ta kingabrändi Pony müügi ja turundusega ning sealtkaudu viiski teda tee kokku tuntud Tartu koka Joel Ostratiga, kellel oli toona juba Cafe Truffe Raekoja platsil.

Nii alustaski Siim karjääri toitlustusvaldkonnas, mis on ta nüüdseks viinud paljude kohvikute ja kondiitriäri osanikustaatusse. Kõigepealt juhatas ta Tartu kaubamajas asunud pisikest kohvikut Da Vinci Gelato, sealt edasi sai temast ööklubi Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp juhataja. (Väga hea nimi, aga kahjuks on see asutus ammu uksed sulgenud.) Mõni aeg hiljem tuli samades ruumides modernses võtmes Aasia restoran ja klubi Gläm.

Maailma riskantseim investeering

Glämi ajal jõudis Liivamägini info, et oleks võimalik osta omale osa Tartu kultuskohvikust Werner. Noormehel endal raha polnud, aga ta sai oma Säre külas elavad vanemad Sigri ja Kalle nõusse, et need võtaksid pojale kohviku ostmiseks aastal 2006 pangast laenu.

„Mul on anne inimesi veenda,” sõnab Liivamägi. „Isegi oma vanemaid. Sel hetkel oli see maailma kõige riskantsem investeering minu vanemate poolt.”

Teised osanikud olid samad, kes nüüdki on Liivamägi äripartnerid: juba eespool mainitud Joel Ostrat ja Rivo Sisas Tallinnast. Liivamägi ei salga, et Werner oli tookord halvas seisus, aga kuna tal ei olnud veel piisavalt teadmisi ja kogemusi, siis ta ei osanud ettevõtte seisu hinnata. Kui tegelik olukord ilmsiks tuli, sai mees aru, et tal tuleb endal kohviku tegevjuhina seda päästma asuda. Ühel hetkel olid näiteks võlad üle miljoni krooni ning kohtutäitur arved vahepeal arestinud.

„See kannustas mind realistiks hakkama,” nendib ta.

Kohviku juhatajaks-osanikuks olemine aga tähendas seda, et teha tuli absoluutselt kõiki töid. Kord olla klienditeenindaja, kord uksehoidja, siis luua selgust raamatupidamises või likvideerida WC-s ummistusi – nagu Hunt Kriimsilm. Selline ongi päris kohvikuelu.

Tegevjuhina viis Liivamägi Werneris ellu põhjalikke reforme: muutis hinnapoliitikat, uuendas menüü ülesehitust, hakates pakkuma „loogilist” toitu, pöördus tagasi üliõpilaste poole jne. Kampa oli pool aastat varem tulnud ka peakondiiter Õie Pritson, kes hakkas Werneri katakombides kooke võluma.

„Me muutsime selle kohviku taas rahvale kättesaadavaks,” sõnab Liivamägi.

Tasapisi sai Werner jalad alla ning ühel hetkel jõuti niikaugele, et hakati kooke kohvikust välja müüma. Esimene edasimüüja oli Tartu kaubamaja. Sealt saigi alguse tuntud Gustavi kondiitriäri ja kaubamärk. Kookide ja tortide järele tekkis jaekaubanduses suur nõudlus ning seda nišši asuti täitma.

Aga sellest pidi saama just nimelt Tartu bränd. Nii valitigi nimeks väärikas ja kuninglik nimi, Werneri kõrval ühe teise mehe nimi – Rootsi kuninga ja Tartu ülikooli rajaja Gustav Adolfi järgi. Märksõnadeks said rikkalik, kuldne, kõrge, uhke.

Algul tehti Gustavi tooteid Werneri köögis, aga peagi jäid ruumid väikeseks, sest kasulikku pinda on seal vaid 80 ruutmeetrit. Nii võetigi kasutusele mitu korda suurem rendipind Sõbra keskuses. Toona tehti seal kooke-torte, nüüd aga ainult soolast valmistoitu.

Uhke koogitsehh

Kaks aastat tagasi osteti omale Tartu vangla kõrvale tuhat ruutmeetrit pinda koogitsehhi jaoks. Seal valmivad nüüd kõik Gustavi koogid, tordid ja magustoidud ning Liivamäest on saanud selle tehase tegevjuht.

Toodetakse ligi sadat erinevat kooki, trühvlit ja pokaalimagustoitu, mida saab kohvikutest. Jaekaubandusse läheb erinevaid küpsetisi 30-40. Ainuüksi torte tehakse 30 tonni kuus, millest võib järeldada, et eestlased on väga magusahimulised, sest midagi ei ekspordita. Liivamägi nendib, et Soome ei tasu kaupa viia, sest seal eelistab enamik külmutatud torte. Siiski loodab ta, et tulevikus nad ka ekspordivad ning tema enda unistus on omada kohvikut-restorani-hotelli kuskil suurlinnas. Talle endale sümpatiseerivad ka Lõuna-Euroopa väikelinnad.

Firma oli kaks aastat järjest gasellettevõte, mis tähendab, et aastas arenetakse rohkem kui 50 protsenti. Ettevõte pakub tööd 250 inimesele. Tartus on peale Werneri kaasomanikel ka aasta tegutsenud kohvik Gustav Tartu kaubamajas ning Tallinnas kolm kohvikut ja restoran Fabrik. Tallinnas on ettevõttel veel pagaritöökoda, sest pagaritooteid ehk n-ö saia ei tasu Tartust lühikese säilivusaja tõttu vedada.

„Kohvikute tegemine on strateegiline, see on brändi toetamine,” sõnab Liivamägi.

Siim Liivamägi nendib, et ta on nagu rätsep ilma püksteta: tema kodust külmkapist paraku kondiitritooteid ei leia ja mõned sõbrad on selle kohta isegi märkusi teinud. („Kõik ootavad, et oleks, aga ei ole!”) Aga töö juures maitseb ta muidugi kogu aeg kooke. Lemmikuks on juustutort hapukoorekreemiga ning uus lemmik Red Velvet. Kodu jagab ta koos elukaaslase Triinu ja 1,3-aastase poja Sebastianiga.

„Tänu oma vanematele ma olengi siin, kus ma nüüd olen,” sõnab Siim Liivamägi. „Nemad aitasid mind koolitada ja kõik sai alguse laenust, mille nad võtsid. Hea, et nad mind uskusid tookord. Nõuga on nad ka mõlemad abiks olnud.”

Suurim hobi – rallisõit

Aga rahutu inimese elu ei keskendu ainult magusale. Neli aastat tagasi täitus Siimu suur unistus ja ta alustas rallispordiga.

„Unistused täituvad, kui sa neile piisavalt keskendud,” lausub mees.

Mullu oli esimene aasta, kui alguse sai ka sportralli. Kuluka hobi tarvis soetas ta omale Mitsubishi Evo 6. Pärast igat rallit seisab auto nädal aega garaažis mehaaniku juures. Siim on juht, kaarti loeb Edvin Parisalu. Nad võistlevad Eesti meistrivõistluste karikasarjas ning mullu suvel tulid Lõuna-Eesti rallil masinaklassis E12 teisele kohale. Tegu on teadagi riskantse spordialaga ning eelmisel aastal juhtus ka avarii: Tartu rallil Otepää kandis sõideti teelt välja võssa, kuid nii juht kui ka kaassõitja jäid terveks.

Rahutu hing on muidugi oma lühikese elu jooksul jõudnud ka palju muuga tegeleda. Näiteks kunagi harrastas ta triatloni ning läbis Saksamaal Ironmani distantsi (38 km ujumist, 180 km jalgrattasõitu, 42 km jooksu).

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 09/02/2017 10:09:57

Lisa kommentaar