Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Mida arvavad kagueestlased presidendi kõnest?

Presidendi kõne 24. veebruaril Estonias. Foto: Rene Riisalu/presidendi kantselei

Riigi sünnipäeval pidas president Kersti Kaljulaid oma esimese pidupäevakõne. Kui ühed jäid kõnega rahule, siis teised ootasid enamat.

ILVI SUISLEPP, Kanepi gümnaasiumi direktor:

President kandis oma kõne ette ilmekalt ja see meeldis kõige enam. Meeldisid tsitaadid, luuleread ja see, et kõne ei olnud hurjutav. Uudne oli kõneleja argumenteeritud seisukoht, et eestlaseks saab igaüks olla.

President tõi oma kõnes välja kodanikke kõnetavaid aspekte, nagu selle, et me ei ole valmis multikultuuriliseks ühiskonnaks, või selle, et meie tänapäeva noored mõtlevad ja käituvad teisiti kui varasemad.

Mõtlema pani, et me peaksime oma rändavatele inimestele pakkuma nii püsivat suhet riigiga kui ka tunnetust, et nad on osa just meie riigist.

Äratundmisrõõmu tekitas tähelepanu juhtimine omavalitsuste aegunud juhtimismudelile.

Tänuväärne on ka see, et president juhtis tähelepanu koduvägivallale, sest rääkides sellest murest avalikult, saame hoiakuid muuta ja kitsaskohti lahendada.

Meeldis ka see, et president ütles kõne lõpus, et üheskoos saame teha Eesti suuremaks ja ennast õnnelikumaks.

ANNELI TREUMUTH, Jahumäe talu perenaine Vastseliinast:

Algul tundus kõne erakordne: tsitaadid, valupunktid, ülevus, kõik see, mis peab ühes pidulikus kõnes olema. Lugemisel märkasin, et kõnes ei esine sõnu ausus, siirus, tõde, otsekohesus, reaalsus. Korra oli mainitud sõna õigus, kuid mitte rõhutatuna kontekstis „meie õigus”, vaid rõhuasetusega väljendil „rahvusvaheline õigus”.

Elasin Itaalias ligi üheksa aastat ja kogesin omal nahal, mida tähendab, kui riiki lastakse miljoneid inimsmugeldajate ohvreid, õnneotsijaid ja põgenikke. Tulemuseks on suur sotsiaalne katastroof, noorte tööpuudus on üle 40 protsendi, Itaalia koolides ei ole enam võimalik järgida katoliiklikke traditsioone. Immigrandid kerjavad parklates, tänavatel, tüütavad igal võimalikul viisil. Viimasel kahel aastal ei julgenud ma kanda ehteid, rääkimata käekotist. Kui parklas ei andnud neile raha, siis kriimustati auto jne.

President märkis, et meil on õigus nõuda siiatulijatelt Eesti komberuumi tunnistamist, seda pean Itaalias nähtule ja kogetule tuginedes väga õigeks.

KIIRA KAZAKOVA, Räpina raamatukogu juhataja:

Ettekande tekst oli tõsine ja jättis asjaliku mulje. President on ametis olnud veel liiga vähe, et tema samme hinnata.

AIRI HALLIK-KONNULA, Urvaste külade seltsi liige:

Ootasin, et ehk tuleb president valitsuse poole pealt korraks aktiivsete kodanike leeri, et ta näeb samu hirmutavaid arenguid, mida need 7000 inimest, kes hiljuti allkirjastasid petitsiooni „Peatame Eesti metsade hävitamise suurtöösturite poolt”, või need 2500 inimest, kes oma allkirjaga nõudsid, et Eesti valitsus ei annaks heakskiitu Pärnu-suunalise Rail Baltica rajamiseks, mille kulud-tulud on kohvipaksu pealt arvutatud. Aga ta ei vaevunud.

Kõneles hoopis perevägivallast. Valus ja oluline teema, aga mulle jäi mulje, et selle rahvalik-dramaatilises vormis esiletoomine oli pigem kondi viskamine ootusärevale publikule, et veel suurematest asjadest vaikida.

Siin ja praegu peaks president just laastava raietegevuse ja Eesti kruusavarusid otsustavalt kahandava Rail Baltica küsimuses olema vahemeheks õnnetu rahva ning silmaklappide ja kõrvatroppidega riigijuhtide vahel. Vähegi küpsemate okaspuumetsade kadumine maastikupildist on ilmselge ja paistab, et keskkonnaministeerium on juba üsna plindris nende valemite leidmisega, mis aitaks pildil vastupidisena paista.

Õnneks ootab president vähemalt omavalitsustelt kodanike arvamuse ja panusega arvestamist.

Muidugi hüppas mu süda rõõmust, kuuldes presidendi siirast toetusest kogukonnateenuste arendamisele ja kodanike kaasamisele omavalitsustes. Aga samavõrd kurb hakkas, et endalt ja valitsuselt ei nõua ta sugugi kaasamist. Selline kahepalgelisus ei tee meie rahvast tervemaks ja terviklikumaks.

KAIDO TAMBERG, Sangaste vallavanem:

Kõne pidaja oli eriline, riigi esimene naispresident. Kõne oli hea ja uutmoodi, kuna ei olnud manitseva alatooniga, selles oli uusi mõisteid ja vaatenurki meie elule. See oli kindlasti suunatud meie inimestele sissepoole kaemiseks.

Veelgi enam võinuks tähelepanu alla võtta Eesti regionaalse lõhestumise, rahva ja eliidi lahkukasvamise, üha pealiskaudsemaks muutuva meedia ja tarbijalikumaks muutuva ühiskonna teema.

 

PS Meie vaikivad mehed. LõunaLeht palus kolmelt põlvamaalaselt – ettevõtjalt, külaelu edendajalt ja valla arendusnõunikult – ning ühelt valgamaalaselt mõtteid presidendi kõne kohta. Kõik neli meest keeldusid, kes otse, kes põhjusi otsides.


LISALUGU

Presidendi kaks terast ütlemist 24. veebruaril

* „Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.”

* „Ees seisavad kohalike omavalitsuste valimised. Küsige kandidaatidelt, kas nad on valmis teid teie püüdlustes toetama, kui teil on teotahet. Või hoiavad nad kinni aegunud juhtimismudelist, kus juhid, kord valitud, otsustavad ise, mis on nende rahvale hea, ja kiidavad endi otsuseid teie raha eest loodud meedia vahendusel.”

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 02/03/2017 09:04:35

Lisa kommentaar