Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Külaelanik metskonna sulgemisest: „Nagu küünal oleks kustunud!”

Endises metskonna kontoris on Mõniste kooli loodusõppeklass, paaril korral seda kool ka kasutab. Fotod: Maarius Suviste

Sellal, kui valitsusjõud räägib praegu riigiasutuste pealinnast välja kolimisest ja seeläbi suurejoonelisest regionaalpoliitika tegemisest, on ehk õige aeg meenutada, kuidas seesama riik on aastaid tagasi maal riigiasutuse kinni pannud ja nõnda tervele kogukonnale valusa löögi virutanud. Hingekriipiv regionaalpoliitiline näide on siitsamast Kagu-Eestist, kust tol viimasel päeval ei puudunud ka väike puusärk ega peielaud.

Hiljuti täitus 20 aastat ärevast sündmusest, mis oluliselt mõjutas Mõniste rahva elu. Eesti lõunapoolseima ääreala rahvas hääletas Mõniste metskonna likvideerimise vastu. Asja edasine käik viis selleni, et osa elanikest ei heisanud ei võidupühal ega jaanipäeval sinimustvalget.

Mõniste rahva jaoks lõppes võitlus kaotusega: riigi survel metskond lõpuks ikkagi suleti. Mis on aga nüüdseks saanud metskonna südamest – Karisöödi külast? Peredest, kes seal elasid? Kuidas metsaülemad kaotusele nüüd tagasi vaatavad?

Riik – ühe käega annab, teisega lammutab

1997. aasta jaanuaris korjasid Võrumaa Mõniste valla elanikud 250 allkirja pöördumisele, millega protesteeriti riikliku metsapoliitika vastu. Rahva ülestõusu tingis keskkonnaministeeriumi ja metsaameti kava vähendada metskondade arvu maakondades.

Ametlikud kirjad läksid teele presidendile, riigikogule jpt. „Oleme arvamusel, et reforme tehakse inimeste jaoks ja eelkõige arvestades inimeste soove ja vajadusi. Metsareform on aga kitsalt ametkondlik reform, kus kõige vähem on arvestatud inimestega,” kirjutas Mõniste vallavõim 20 aastat tagasi saadetud kirjas.

Leiti, et reformide tegemisel tuleks lähtuda mitte ette antud šabloonist, vaid arvestades piirkonna kohalikku eripära. „Rahvasuu ütleb, et mõni inimene ei oska näha puude taga metsa, kuid tänased reformi teostajad ei taha näha puude taga inimest. Keskkonnaministeeriumile ei lähe korda kohalikud elanikud ja reformiga kaasnevad olmeprobleemid.”

Vallavõim tõi välja ka tähelepanuväärse mõttekäigu: „Vahetult Mõniste metskonna naabruses asub Villike küla asunduspiirkond, kuhu riik elu säilitamiseks äärealadel on andnud ümmarguselt 1,5 miljonit krooni. Näeme siin suurt vastuolu riigi regionaalpoliitikaga, sest antud juhul ühe käega annab riik raha, et elu ääremaadel säiliks, ja teise käega lammutab siinset väljakujunenud ja toimivat elukorraldust. Tundub, et Eesti riigis puudub täielikult koostöö erinevate ministeeriumide ja ametkondade vahel. Seoses metsanduses toimuvate reformidega kaotavad töö ka inimesed, mis eriti valusalt annab tunda ka meie piirkonnas, kus töötus on niigi suur (töövõimelisest elanikkonnast umbes 40 protsenti).”

Pealinnas välja töötatud reformikava nägi ette, et Mõniste metskond tuleb liita Roosa metskonnaga ning Saru metskond (samuti Mõniste vallas) tuleb liita Antsla metskonnaga. Ja nii nad lõpuks kokku pandigi. Kuid etteruttavalt olgu öeldud, et Mõniste metskond pandi lõpuks, kolme aasta möödumisel kokku Taheva metskonnaga.

Käivitunud muudatused metsanduses on tingitud vajadusest vähendada kulutusi. Üheks kulutuste vähendamise võimaluseks on halduskulude vähendamine, sellega seoses on planeeritud senise 184 metskonna asemele jätta 110 metskonda,” kirjutas riigi metsaameti peadirektor Andres Talijärv 1997. aasta talvel Mõniste vallavõimule.

Teema oli tuliselt arutlusel ka riigikogus. „Teate, 200 allkirja on 200 allkirja ja ma tean ka, kuidas need allkirjad on tekkinud ja milles see probleem on,” ütles toonane keskkonnaminister Villu Reiljan parlamendi ees. „Need 200 allkirja on antud juhul küll rohkem poliitiline kui sisuline probleem. Tegelikult on just reformi eesmärk see, et riigimets kui tööandja ja regionaalpoliitiliselt üks kandvaid talasid säiliks. Seetõttu ma muidugi ei hakka arutlema inimeste häbitunde üle, kuid meil ei olegi tegelikult valikuid.”

See,” lisas Reiljan, „et kõik metsaülemad oskavad võidelda oma mütsi eest ja oma ameti eest ja sellesse kaasata tihtipeale asjast mitte aru saavaid külainimesi, kelle jaoks ei muutu tegelikult mitte midagi, sest mets, töö ja leib jäävad alles, on nende võitlejate probleem. See ei saa olla metsandusreformi probleem, kuigi kokkuhoid peaks olema üks põhilisi küsimusi. Ma olen teise filosoofia esindaja, ma oskan raha lugeda ja meil ei ole teist varianti.”

Piiriäärsele rahvale tähendasid Tallinnast tulnud uued suunad seda, et vallaelu paisati segi. Metskondade keskused hoiavad kohalikku elu püsti ning metskonnad on valla suurimad tööandjad – aga mis saab pärast sulgemist edasi? Mitu rahvakoosolekut pidanud Mõniste kandi inimesed leidsid, et reformid suurendavad veel rohkem sotsiaalseid probleeme ning tagatipuks lahkuvad metskondade keskustes elavad noored ning külaelu hääbub sootuks.

Ei suutnud neid veenda ka Tallinnast kohale saadetud toonane regionaalminister Toivo Asmer. „Ma kordan: otsusele tagurpidikäiku anda pole reaalne. Mõtleme koos, kuidas külaelu päästa,” oli ministri sõnum, kes saadeti Mõnistesse pingeid maha võtma.

Riik „praadis” Mõniste valla elanikke kolm aastat. 2000. aastal viis riik likvideerimistöö lõpuni. Karisöödi külas asuva metskonna kontori uksed suleti igaveseks.

Toonased kartused ja hirmud osutusidki kahjuks tõeks.

Eks aeg parandab kõik haavad ...”

Viimasel tööpäeval oli peielaud 52-aastasele Mõniste metskonnale ja põletati väikeses kirstus metskonna nimi,” ütleb Mõniste metskonna viimane metsaülem Peeter Tamm LõunaLehele. Valmis sai ka metskonna mälestuslaul, mis ette kanti.

Kui küla, kus asus tööandja ja see kaob, siis see mõjutab küllaltki oluliselt eriti ääremaa külaelu. Töötajate lapsed, nähes seda kõike kõrvalt, ei ole oma isade-emade ameti jätkajad ja on lahkunud külast. See on vallale loomulikult suur kaotus, nad otsivad mujalt omale uusi töökohti,” räägib Tamm. „Piirkondlikud üritused on jäänud tagaplaanile. Õnneks on kaks meest jäänud RMKsse tööle edasi. Endises metskonna kontoris on Mõniste kooli loodusõppeklass, paaril korral seda kool ka kasutab, kuid asukoha tõttu on see neil raskendatud.”

Varem või hiljem oleks need reformid toimunud, aga tol momendil oli reform meie metskonnale natuke ennatlik,” ütleb Mõniste metskonna viimane metsaülem Peeter Tamm. „Olime kohalikule kogukonnale arvestavaks tööandjaks ning ka hooajalistel töödel koolilastele ja teistele, kel ei olnud pidevat tööd.”

Tammele pakuti ühendatava Roosa metskonna metsaülema kohta, kuid eetilistel põhjustel ta ei öelnud sellele jah. „Tollane pikaaegne Roosa metsaülem Vello Denks, kes oli väga pädev olema ühendmetskonna metsaülem, oli kõrgemal seisvatele ülemustele pinnuks silmas. Ma ei näinud sellepärast põhjust Roosa metsaülema koha vastuvõtmiseks. Vello oli Eesti metsaülemate ühingu esimees, kes võitles tollaste reformide ja Eesti metsade parema käekäigu eest.”

Mõniste elanik, volikogu liige Eve Ilisson ütleb, et kindlasti oli „metsasõda” üks hea näide Mõniste rahva ühtsusest ja üksmeelest.

Sel ajal ei mänginud valla elus mingit rolli poliitilised parteid ja rahvas oli eesotsas vallajuhtidega ühe mütsi all ühise asja eest väljas,” ütleb Ilisson, kes töötab nüüd juba üle 15 aasta väljaspool valda. „Arvan, et Mõniste vald on ammu olukorraga leppinud. Endisest tugevast külast, mille keskuseks oli metskond koos oma teotahtelise ja autoriteetse metsaülema Peeter Tammega, on saanud vaikne ja silmapaistmatu piiriküla. Peale metsakonna kadumist oli inimestel kahju- ja tühjusetunne suur, kuid eks aeg parandab kõik haavad ...”

Külamees: tühjaks on kõik jäänud

Karisöödi küla elanik Hugo Mõttus oli Mõniste metsaülem aastatel 1967–1985.

Kõik peab efektiivsuse peal väljas olema. Rahas ongi see asi alati olnud,” ütleb 18 aastat metsaülema ametit pidanud Hugo metskonna likvideerimise tagamaade kohta.

Elu oli normaalne, palgad head,” meenutab tema abikaasa Tiiu Mõttus, kes töötas Mõniste metskonnas aastatel 1968–2000. „Olin metskonnas lõpuni välja. Selle päriselt kaotamine võttis aega kolm aastat ja sain siis kohe pensionile. Aga kui ei oleks seda vahepealset aega olnud, siis ma ei tea, kuhu ma oleksin saanud tööle minna.”

Kõik lähevad Soome ära. Me siin ühed viimased, kes alles jäänud,” märgib Hugo. Ta kirjeldab, et külas on väga vaikne ja kui võõrast autot ringi sõitmas ning võõrast inimest liikumas näeb, võrdub see vaat et suisa maailmaimega.

Kuidas metskonna likvideerimine kohalikku elu mõjutanud on?

Nagu küünal oleks ära kustunud,” ohkab Hugo.

Kunagise Mõniste metskonna maja taga, Karisöödi pargi veerel majas elavad kaks meest, kes on tänini metsamehed ja töötavad RMKs. Hillar aastast 1994 ja Igor aastast 1995.

Tühjaks on kõik jäänud,” vastab Igor küsimusele, kuidas on metskonna kaotamine kohalikku elu mõjutanud. „Siin pole enam suurt midagi. Kes vähegi saab, on Soome ära läinud.”

Hillar ütleb, et kui venitada piirkonda veidi laiemaks, siis saab ehk küll öelda, et Karisöödil tuleb nüüd kümme külaelanikku kokku.

Me seisame Hillari, Igori, Hugo ja Tiiuga Karisöödi pargi veerel ja räägime minevikust ja tulevikust. Keskustelus tuleb ikka ja jälle kõneks see, et metskonna likvideerimine on kohalikule elule laastavalt mõjunud. Riik võib ju küll vaadata, et kui üks asi kinni panna, ei juhtu midagi, aga kui likvideerimisi tuleb muudkui siit-sealt juurde, siis lõpuks saabki igast väikesest asjast suur.

Päris nii ikka ei ole, et kui kinni panna, siis mitte midagi ei juhtu, ütlevad külaelanikud. Nad teavad oma kogemusest sedagi, et reaalsed tulemused, valusad tulemused tulevad alles hiljem esile. Ja kuidas veel.

Paarikümne aasta tagune ehmatus, et võidupühal riigilippe ei heisatud, ei olnud midagi muud kui hõige Eesti riigile – ehk kuuldakse Tallinnas, et piiri ääres on ka inimesed.

Autor: Maarius Suviste
Viimati muudetud: 02/03/2017 14:27:30

Lisa kommentaar