Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Teadmata kadunud: lahenduseta juhtumite arv suureneb

Viimane kontakt Markkus Ansbergiga oli telefoni teel, kui ta väitis sõbrale end olevat Võrus Säästumarketi juures. Oli 2015. aasta 24. oktoober, kell oli pool tundi üle südaöö. Foto: Janar Kotkas

Kadunud inimeste küsimusega pitsitatakse viimasel aastal järjest teravamalt politseid ja võimuorganeid. Eelmisel nädalal ütles Tartumaal 2015. aastal kaduma läinud Reneli isa tele-eetris, et poja säilmed on leitud. Samal ajal ei ole Võrus kadunud Markkuse ega Aakres kadunud Kristo leidmise kohta teateid tulnud.

2016. ja 2015. aasta arve võrreldes selgub, et kadunuks jäänute hulk on suurenenud, eelmisel aastal jäi politseile teadaolevalt 46 inimest leidmata. Samas on tehnilised võimalused, operatiivsus ja vabatahtlike kaasalöömishuvi kasvanud.

Eelmisel nädalal oli ETV saates „Suud puhtaks” teemaks kadunud inimesed. Vestlusest võtsid osa kõrged politseiametnikud, kadunute lähedased, vabatahtlikud otsijad jt. Politsei- ja piirivalveameti (PPA) teabehaldusbüroo juhtivkriminaalametnik Sergo Eelmäe ütles, et leidmata inimeste arvu suurenemisel on ka põhjuseid teada ning et kindlasti on roll teavitamismahul ja kodanike teadlikkusel.

2010. aastast on politsei saanud 12 000 teadet inimeste kadumise kohta, millest umbes 90 protsenti laheneb kümne päeva jooksul, arvestatav hulk neist on n-ö korduvkadujad ja ärajooksjad. Kui selgub, et inimese elule on vahetu ja otsene oht, käivitab politsei otsingud. Vaid väiksem osa juhtumeist jääb politsei teatel lahendamata.

„Teine pool on see, mis puudutab kadunud isikute leidmist hukkunutena. Surnult leidmisel on peaasjalikult kaks põhjust: enamiku hukkumise põhjused tulenevad terviseseisundist, väiksem osa on hukkunud vägivalla tagajärjel,” selgitas PPA valmisoleku ja reageerimise büroo juht Marti Magnus telesaates.

Asjaolud võivad sageli lahtiseks jääda ka peale surnukeha või säilmete leidmist, uurimise jätkudes ei pruugita sellest kohe teada anda. Nii läks ka Andrus Toomingu poja leidmise puhul. „Ainult DNA tulemuste põhjal on poeg leitud – tema jäänused. Mis juhtus ja miks juhtus, seda vastust ei ole, uurimine käib,” ütles isa tele-eetris. Tegelikult sai ta juba 2016. aasta veebruaris DNA-analüüsi põhjal kinnituse, et Ülenurme vallast 2015. aasta sügisel leitud säilmed kuuluvad tema pojale.

„Öeldakse, et DNA on 99,9 protsenti kindel, kuid see 0,1 protsenti kummitab mind siiani, sest peale luude ei leitud mitte ühtegi tema isiklikku eset. Kahtlused püsivad ja see teeb elu kaunis raskeks,” ütles Tooming Postimehele. Kriminaalmenetlus kestab, aga kuritegu praegu ei kahtlustata.

Kristo ja Markkus, kus te olete?

Samamoodi ei tea me praegu, mis tulemusteni on politsei jõudnud Markkuse ja Kristo kadumislooga. Meenutuseks, Kristo Kingo lahkus 2015. aasta 28. augusti hilishommikul kodust Aakres, viimati nähti teda seljakotiga Aakre bussipeatuses.

Markkus Ansberg kadus kaks kuud hiljem. Viimane kontakt temaga oli telefoni teel, kui ta väitis sõbrale end olevat Võrus Säästumarketi juures. Oli 2015. aasta 24. oktoober, kell oli pool tundi üle südaöö. Ajakirjanikega kohtudes ennetavad Võru politseinikud seda teemat, on näha, et see piinab neid sageli isiklikult.

Politsei, kodanikuorganisatsioonid ja vabatahtlikud on kasutanud kõiki saadaolevaid vahendeid ja meetodeid noorte leidmiseks, kuid seni tulemusteta. Kagu-Eestis ei ole nad aga ainsad inimesed, kelle saatust pole peale kadumist õnnestunud välja selgitada.

Politseil on ka internetis üleval valik kadunud inimeste juhtumeid, mis on lahendamata. Nimekirjast on näha, kelle puhul on infot aja jooksul kohandatud. Näiteks Markkuse otsijaks on märgitud äsja loodud Kagu jaoskond, veelgi varem kadunud kagueestlaste puhul aga keskuste politseijaoskonnad. Kristot politsei kodulehe kadunud isikute nimekirjas pole, küll aga näitab nimekiri mõnda varasemat lahtiseks jäänud juhtumit.

Juuresolev abipalve selgitab, milline info võiks osutuda kasulikuks. „Igasugune teave, mis selgitab isiku praegust võimalikku asukohta, aga ka teave, mis kirjeldab kadumiseelset olukorda. Palun võtke ühendust ka juhul, kui teil pole infot isiku praeguse asukoha kohta, kuid teate tema tegevusest või olete vahetult kokku puutunud peale viidatud kadumise kuupäeva.”

Kadumisest on möödas ligi 21 aastat

Lahendamata juhtumite hulgas kipub rohkem olema vanemate inimeste kadumisi. 1951. aastal sündinud Lembit Liivik lahkus oma tuttava juurest Mikitamäe vallas Karisilla külas 2009. aasta 6. detsembril poole kahe paiku teadmata suunas. Kadumine ei ole leidnud lahendust Põlva kriminaalteenistuses, möödas on üle seitsme aasta.

Võru jaoskonna abipalve on 1924. aastal sündinud Asta Rosenbergi asukoha kindlakstegemiseks. Naine lahkus oma elukohast Antsla linnas Pargi tänavas 2009. aasta 22. septembril kella 21 paiku teadmata suunas. Ta kadus üle seitsme aasta tagasi.

1986. aastal sündinud Roman Kulikovski asukoht on teadmata 2009. aasta juuli lõpust. Seitsme ja poole aasta eest kadunud Kulikovski otsijaks on Valga politseijaoskond. Sama jaoskond on otsinud ka 1957. aastal sündinud Evald Lakovitšit, kelle asukoht on teadmata 2008. aasta 17. veebruarist ehk üheksa aastat. Kadunuks jäi ta Palupera vallas Nõuni külas vagunelamus toimunud põlengu järel.

Väljatoodutest vanima kadumisjuhtumi kohta abipalve on Põlva kriminaalteenistusest: 1941. aastal sündinud Kalev Padarit nähti teadaolevalt viimati 1996. aasta kevadel Paides. Kadumisest on seega möödas ligi 21 aastat.

Politsei saab rääkida vaid nendest kadunutest, kellest on teada antud. Taasiseseisvumise järel teadmata kadunuks jäänuid on mõnekümne asemel aga tegelikkuses sadu.

Autor: JANAR KOTKAS
Viimati muudetud: 09/03/2017 09:20:38

Lisa kommentaar