Vaade Montserrati kloostri õuelt. Foto: Elina Allas

Eestimaa rõskusest tasub lennata uudistama Kataloonia pealinna mitmepalgelist elu, vanalinna ja modernistlikku linnaosa, kuulsat kirikut ja muudki. Seal olles ka Montserrati kloostri juurde sõita.

Läinud aasta lõpus mõlgutavad selliseid mõtteid Anneli, Anu, Elina ja siinkirjutaja. Märtsi teise nädala veedamegi Barcelonas.

Näha ligi 40 kilomeetrit Barcelonast eemal asuva Montserrati kloostri ümbrust ja kirikut oli meie kõigi soov eelneva kokkuleppetagi.

Esimest korda nägin Montserrati mäge (eesti keeles sakiline mägi) mullu aprillis bussiaknast sõidul Barcelonast Andorrasse. Õigemini 10-kilomeetrise mäe metsata halle erineva kujuga kaljuseid tippe, mida võib olla tuhandeid.

Silmast silma nägemine ei olnud nii rabav, sest Montserrati kloostri juures näeb vaid killukest mäest.

Rendiautost loobujatel on lihtsaim viis Barcelonast Montserrati minekuks sõita Placa Espanya jaama, sealt minna Manresa linna viivale rongile. Jaamas saame teada, millised viisid on kloostri juurde jõudmiseks. Otsustanud köisraudtee kasuks, ostame rongile edasi-tagasipileti, seega ei pea me köisraudteele eraldi piletit ostma. Väljuda tuleb Aeri de Montserrati jaamas. Edasi-tagasipilet maksab pisut üle 20 euro. Tund rongis, veidi aja pärast viis minutit kuristiku kohal tõstukis ja olemegi kohal.

Suundume Anuga kohe kirikusse, kus pea igal keskpäeval laulab siinne poistekoor hümni kloostri kaitsepühakule. Pool tundi enne esinemist hakkab kirik huvilistest täituma ja esinemise ajaks on see sama täis kui meie kirikud jõululaupäeval. Poistekoori – see moodustati siia juba 13. sajandil – esinemine kestab alla kümne minuti.

Loomulikult soovime näha Montserrati Musta Madonnat. Poiste esinemise järel on kiriku siseõuelt algav järjekord madonna juurde lühenenud. Elina annab kaitsepühakule läbi klaasi õrna suudluse, sest ta on mujal maailmas seda näinud, meie paneme käe madonna käes olevale õunale.

1811. aastal purustas Napoleoni armee kloostri, kuid madonna pääses hävingust ning 1881. aastal krooniti Montserrati Must Madonna Kataloonia teiseks kaitsepühakuks.

Klooster on vana: benediktiini ordu mungad rajasid selle 1025. aastal, kuid teated siin asunud pühakodadest pärinevad juba 9. sajandist. Klooster tegutseb tänini, oluline koht oli sellel katalaanidele Franco valitsemise ajal, kui Montserrati kloostrist sai katalaani kultuuri alalhoidja.

Tänapäeval saab väljaspool kloostri õue head-paremat osta, seda muidugi siis, kui rahakott kannatab. Minul ei kannata. Üks söögikohtadest on avatud. Söön viie euro eest kausitäie jahedat, kuid toitvat suppi. Jalutame natuke pargis ja naudime vaikust. Montserrati tippu viib kloostri lähedalt vagun, kuid seekord jääb tipust vaate nautimine ära.

Poole ühest päevast pühendame kuulsaima katalaanist arhitekti Antoni Gaudi lõpetamata elutöö, Sagrada Familia kiriku uudistamisele.

Omanäoline sakraalhoone

Ei ole vahet, kas vaatad linna Montjuici nõlval asuva Kataloonia rahvusliku kunsti muuseumi katuselt või teiselt poolt, Güelli pargi kõrgemast kohast, silm leiab kohe Sagrada Familia kiriku tornid.

Kirik on juba väljast nii eriilmeline, et seda ei saa ühegi teise sakraalhoonega võrrelda. Sünnifassaad, kust külastajad pääsevad kirikusse, on täis tipitud kümneid erinevaid kujukesi. Piiblitundjaid kõnetab see fassaad kindlasti palju enam kui tavalist huvilist.

Kirikus on mõnus olla: rõõmsate toonidega vitraažaknad, heledad seinad ning heledad, ülalt kitsenevad sambad ei meenuta milleski süngeid gooti katedraale, kus alati tunnen ennast ahistatuna. Kui miski veidi häirib, siis üksteise võidu fotosid klõpsutavad uudistajad.

Kiriku allkorrusel asuvas muuseumis saab muu hulgas tutvuda hoone ehituslooga, näeb Gaudi ühte tööruumi jm.

Tasub teada, et pileti ostmise järel võib üle kahe tunni vaba aega jääda, sest sisse lastakse piletil märgitud kellaajal ning õigustatult põhjaliku kontrolli järel.

Oluline on, et te allkorrusel läheksite enne muuseumi ja alles seejärel poodi. Kui lähete enne poodi, ei lasta teid enam muuseumi, ükskõik kui hästi te kõigile ametimeestele oma eksitust ka ei selgita.

Tänu Elina heale uudishimule saame teada, et kiriku krüptis toimuvad kindlatel aegadel jumalateenistused. Ühel hilisõhtul me sinna lähemegi, mis siis, et keegi meist ei mõista katalaani keelt. Näeme Gaudi hauaplaati, mille ees mõtlikult seisatame.

1926. aastal õnnetult trammi alla jäänud Gaudi on maetud krüpti. Tema hauaplaadi ees põlevad küünlad ja lilled annavad tunnistust, et katalaanid austavad oma kuulsaimat poega. Kirik peaks lõplikult valmima Gaudi 100. surma-aastapäevaks.

Eixample ja kataloonia modernism

on omavahel seotud, kuna enamik kataloonia modernismi stiilis ehitisi asub selles keskklassi linnaosas. Ka Sagrada Familia kirik.

Eixample ehk laiendus sündis tänu sellele, et linn jäi 19. sajandil kitsaks. Vanalinn jäeti lammutamata, kuid keskaegsed linnamüürid võeti maha. Insener Ildefons Cerda plaani järgi alustati lagedale alale majade ehitamist.

Eixample tänavatel jalutame pool päeva, sest majade fassaadid ja rõdud kutsuvad seisatama ja vaatama. Nähtut on võimatu sõnades edasi anda, sest iga kõrge elamu oma fassaadi ja rõdudega tundub eelmisest kaunim ja isesugune.

Selles linnajaos on palju juugendstiilis hooneid, mida tuntakse kui katalaani modernismi näited.

Tuntuimad neist on Gaudi projekti järgi ehitatud Battlo ja Mila maja linna südames, kuid vähemtuntud majad on ka omapärased. Olgu selleks Domenech i Montaneri projekteeritud Kataloonia muusikapalee vanalinna servas või tema projekti järgi ehitatud Lleo Morera maja. Kolmanda modernisti Josep Puig i Cadafalchi projekteeritud maja Amatlleri perele on linna südames.

Elina ja Anneli lähevad Montcada tänaval asuvasse Picasso muuseumi, meie Anuga Montaneri projekteeritud haiglakompleksi, mis haiglana lõpetas tegevuse mõni aasta tagasi.

Punane kivi, erinevat värvi keraamilised plaadid, hooneid ühendavate tunnelite valgete keraamiliste plaatidega kaetud seinad, seest lihtne operatsioonimaja jne. Lummav kompleks kuulub Unesco maailmapärandisse.

Eixample hooneplokkide täpset arvu ei õnnestunud leida, kuid nn kuldses ruudus ehk Passeig de Gracia ümber on ligi 100 ruudukujulist hooneplokki.

Mis silma hakkab

Saabumise päeva pärastlõunal jalutame Meridiani avenüüd pidi Ciutadella parki, kui näeme kõrge kortermaja äärses lohus käepärastest materjalidest kokkuklopsitud kuure, mis pikema vaatlemise järel osutuvad elukohtadeks. Keegi tuleb ukseavast meie kui pildistajatega kurjustama, pesunööridel ripub pesu ja õues vedeleb träni. Selge, miks avenüüd ääristaval piirdel on just selle koha lähedal riidehunnikud.

Hindud ja hiinlased, kellest esimesed on ülekaalus nii pisikeste söögikohtade teenindajate kui ka Sagrada Famila ja kunstimuuseumi ees suveniiride ja tühja-tähja müüjatena. Kui jääd midagi silmitsema, on hindud kohe juures ning suuremate kauplemisoskustega ostja saab märkimisväärse allahindluse. Mõned neist jooksevad poekese külastajale isegi järgi.

Rahvusmuuseumi ees asetavad nad kõnniteele suured linad, kus peamiselt Hiinast pärit kaup. Miks linadel, mõistame, kui politsei mootorrattaga mööda sõidab. Välkkiirelt keeratakse kaup linasse ja tormatakse trepist alla. Korravalvurid sõidavad muiates ja peatumata edasi. Paari minuti pärast jätkavad hindud kauplemist.

Hiinlased seevastu on oma poed nimetanud bazaarideks, kust leiab ka viisakamaid asju. Nemad lasevad külastajatel rahulikult kaupa uudistada.

Barcelonas elab 300 000 inimest rohkem kui Eestis elanikke ehk 1,6 miljonit inimest, lisaks tuhanded turistid. Ja sadade linlaste koerad, taskukoertest saksa lambakoera suurusteni. Erinevas eas linlased jalutavad koera või kahega, jalutajate seas on ülekaalus mehed. Loomadel suukorvi nägema ei juhtu ning ükski loom ei pööra võõrastele silmi. Loomad rahuldavad oma loomulikud vajadused kas tänavat ääristavate puude ümber jäetud mullasel alal või otse kõnniteel.

Iseseisvalt odavam

ja näeb rohkem. Sõitu plaanides lähtume kasinast rahakotist. Air Balticu sooduskampaania ajal broneerime lennupiletid, seejärel hotellitoad, kui nendegi hind on soodsam. Sellega võidab igaüks pea 200 eurot. Praegu tuleb samas hotellis kaheinimesetoa ööpäev ligi 110 eurot, meil läks ligi 80 eurot.

Kui väljas sööme, siis läheduses olevas kebabibaaris, kus saab maitsva salcipapa kahe euroga. Hommikuti lubame endale hotellitoas söömist ja kohvi joomist. Elinal ja Annelil on reisiveekeetja, kus nad isegi mune keedavad. Odavast Mercadona poeketist ostame viilutatud sinki, juustu, sepikut, mahla ja jogurtit. Veinimaal ei saa veinita, ostame seda meiegi. Mõni pudel maksab poolteist, tavaliselt on pudeli hind kolme-nelja euro piires.

Kui kuhugi soovime koos minna, võtame takso, nii saab kiiremini ning nelja peale tuleb igal summa pea sama mis metrooga, mille pilet on kaks eurot ja 15 senti.

Kui seitsmepäevase hotellis viibimise, lennupiletite, kohapealsete sõitude, vaatamisväärsuste ja toidu kulud kokku löön, saan ligi 750 eurot.

Üks Eesti tuntud reisifirma pakub kolmepäevast reisi samasse tavahinnaga 599 eurot, soodus on 30 eurot vähem. Selle eest saab Kataloonia pealinnas sõita ringi firma tellitud bussiga, tutvuda Gaudi kuulsa kiriku ja Güelli pargiga, kolmandal päeval käia veidi nii Tarragonas kui ka Montserratis. Häbemata vähe selle raha eest.

Meie käime veel Pedralbese kloostris ning rahvus- ja parfümeeriamuuseumis, päeva veedame linnatuuribussis, tänu sellele saame linnast üldpildi, jalutame Ciutadella ja Güelli pargis, tutvume põhjalikumalt vanalinnaga, põikame poodidesse. Elina ja Anneli naudivad Barceloneta rannas rannamõnusid, rõõmustame nii õitsvate kui ka mandariine kandvate puude üle. Kosutav ja vaheldusrikas reis.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 23/03/2017 06:44:25