Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Uued kopsud saanud poiss: nüüd on palju kergem olla

Saverna poiss Valter on esimene laps Eestis, kellele on siiratud kopsud. Foto: Maarius Suviste

15-aastane Põlvamaa poiss Valter, kellele tehti mõni kuu tagasi kopsusiirdamine, kosub tasapisi. Nüüd jõuab ta varasemast rohkem joosta ja kõndida ning saab palju paremini naerda. Iga päev peab ta võtma paarkümmend ravimit. Ta on esimene laps Eestis, kes on saanud uued kopsud.

Kui Valter sündis, oli ta täiesti tavaline laps. Kuid mõne aja möödudes tekkisid tal tihti bronhiit ja bronhioliit (peenikeste kõhredeta bronhiharude põletik), samuti kopsupõletikud. Enne kui Valter aastaseks sai, avastasid arstid, et tal on tsüstiline fibroos – hingamiselundeid ja seedesüsteemi haarav haigus.

Tsüstiline fibroos on mul sünnist saati, see on geenidega kaasa tulnud. Sellele geenihaigusele praegu ravi ei ole. Seda saab ainult leevendada, aga päris ära kaotada seda ei saa,” räägib Valter. „Enne oli mul kopsudes bakter ka sees, aga sellest saime lahti. Toda käisin enne ravimas kaks korda aastas.”

Haiguse tõttu võttis ta nii palju ravimeid, et isegi täiskasvanul haigel võtaks silme ees kirjuks. Lisaks sonditoit ja kasvuhormoonisüstid ning kodune hapnikuaparaat, kust tuli lisahapnikku hingata. Kõikvõimalikest paljudest protseduuridest rääkimata. „Raske oli olla. Haigus pani mind väga palju köhima. Mu kopsud olid väga nõrgad, ma ei jõudnud mitte midagi suurt ja palju teha. Jõudsin natuke kõndida ja natuke joosta, umbes 60–100 meetrit, siis väsisin juba ära,” ütleb Valter.

Poiss oli kopsusiirdamise järjekorras kaua-kaua aastaid. „Olin kogu aeg ootelehel, ei võinud ka riigist lahkuda – iga hetk võis see telefonikõne haiglast tulla,” sõnab ta.

Kuuetunnine operatsioon

Kui too telefonikõne arstilt tänavu veebruari algul tuli, läks ta kohe koos emaga Tartusse. „Küsiti meie käest, kas oleme nõus. Jah, ikka – meil pole midagi kaotada. See teeb mulle just head, et saan uued kopsud,” räägib Valter.

Läksime kohale, tehti vajalikud vereproovid ja asjad, pandi kanüülid külge, viidi operatsioonilauale, seal veel tegeleti minuga ja siis pandi magama. Vahepeal midagi ei mäleta. Ärkasin intensiivravipalatis õhtul korraks, siis jäin uuesti magama. Järgmisel hommikul ärkasin, siis oli ema juures. Ta ütles pärast, et ma olin algul rääkinud imeliku väriseva häälega.”

Operatsioon ja kogu sellele eelnev ettevalmistus kestis kokku ligi kuus tundi. See viidi läbi TÜ kliinikumi kirurgi Tanel Laisaare juhtimisel.

Kopsude siirdamine läks väga hästi, suuri tagasilööke ei olnud. Ma kosusin kiiresti. Kui tavaliselt ollakse intensiivis kaks-kolm nädalat, siis mina olin neli päeva. Palatis olin muidugi üksinda, ainult arstid käisid minu juures. Seejärel sain tavapalatisse, kus olin umbes neli nädalat. Pikapeale lubati mind ka koridori peale natukeseks ajaks kõndima, mask pidi kogu aeg ees olema. Sain seal sõbraks ühe täiskasvanuga, kellel on sama haigus, mis mul, temalegi siirati uued kopsud. Samal ajal oli haiglas ka kolmas kopsusiirdamine. Kui ma kõik rohuvõtmised ja muud asjad ära õppisin, lubati mind koju,” jutustab Valter, esimene laps, kellele on Eestis kopsud siiratud.

Pärast veebruarikuist operatsiooni on Valter kuus kuud range kontrolli all. Ta peab käima iga kahe nädala tagant Tartus arsti juures. Tänagi läheb ta taas TÜ kliinikumisse, homme võetakse temalt kopsudest uued proovitükid. „See ei ole valus. Mind pannakse magama, toru aetakse sisse ja mõlemast kopsust võetakse paar väikest tükki. Vaadatakse, kas kõik on korras,” räägib ta. Kui pool aastat möödas, hakkab ta arsti juures käima korra kuus.

Kui mitu ravimit pead sa päevas võtma?

Oi, neid on palju,” muigab Valter. Päevas tuleb tal võtta kokku üle 20 (!) ravimi: hommikul pärast ärkamist, lõunapaiku koolis ja õhtul enne magamaminekut. Peale selle veel kasvuhormoonisüstid. Kuna tal on ka veresuhkruga probleeme, tuleb sedagi kontrolli all hoida.

Kuna ma võtan nii palju rohtu, siis osa ravimeid ongi selleks, et teiste ravimite kõrvalmõjusid leevendada. Tänu sellele peabki organism mõnedele rohtudele vastu.”

Tahab arstiks õppida

Kui kaua sa nii palju ravimeid võtma pead?

Neid hakkab juba järjest vähemaks jääma. Aga samas mõned rohud on ära lõpetatud ja mõned on ka juurde tulnud,” lisab ta.

Uued kopsud saanud Valter tunnistab, et ta tunnetab ise väga hästi, et tema sees on midagi teistmoodi.

Nüüd on mul palju kergem olla,” rõõmustab ta. „Nüüd saan ma normaalselt naerda ja aevastada. Enam ei köhi ma praktiliselt üldse, aga varem köhisin päeva jooksul väga-väga palju. Nüüd tasapisi ka jõud suureneb, võhma on juurde tulnud, praegu jaksan juba pikemaid vahemaid läbida. Jõudu tuleb kindlasti veel juurde – kuue kuu möödudes veel rohkem kui enne kopsude siirdamist. Nüüd olen ka rohkem sööma hakanud ning kehakaal tõuseb jälle ilusti, enam söögiisuga probleeme ei ole.”

Valteril on praegu kibekiire aeg. Vähe sellest, et tal tuleb Tartus arstide vahet käia, on tal käsil ka Saverna põhikoolis 9. klassi lõpetamine. Kuna ta veetis nelja kuu jooksul kolm kuud haiglas ning nüüd peab teatud aja tagant Tartus arsti juures käima, on tal jäänud üksjagu koolitöid tegemata.

Kuid ta on tubli, väga tubli. Ta on teistele järele jõudnud, omajagu töid on aga vaja veel ära teha. „Praegu läheb koolis stabiilselt. Loodan, et kooli lõpuks jõuan kõik ikka ära teha,” sõnab ta.

Sel ajal, kui Tartus olid gümnaasiumites sisseastumiskatsed, pidi Valter haiglavoodis olema. Sestap Emajõelinnas edasiõppimise variant langes ära. Küll aga otsustas ta, et sügisest läheb ta gümnaasiumihariduse saamiseks Otepääle.

Tulevikus on Valteril, kes on väga osav arvutaja ja pranglimise ehk kiirarvutamise meister, suur soov ja tahtmine õppida arstiks.

Autor: Maarius Suviste
Viimati muudetud: 11/05/2017 06:42:02

Lisa kommentaar