Igor Taro. Foto: LL arhiiv

Uus olukord valdade ühinemise ja üle maakonnapiiride liikumisega on põhjustanud paljudel inimestel küsimuse, milline on praeguste maakondade tulevik ja milleks neid üldse vaja. Eriti teravalt on Setomaa valla viimase rahvaküsitluse järel tõusnud päevakorrale Põlva ja Võru maakonna ühendamise ettepanek.

Küsimus pole kas, vaid millal ja kuidas seda teha. Isegi LõunaLehe viimane veebiküsitlus näitas väga suurt inimeste poolehoidu uuele maakondlikule jaotusele. Kui kõik vastusevariandid kokku võtta, siis haldusreformiga tekkivat olukorda pooldab selge vähemus. Uut moodi mõtlemine tähendab vanadest mõttemallidest loobumist ja sellest ka intrigeeriv pealkiri. Prooviks olla eelarvamustest ning teatud ajaloolistest raamidest vaba.

Maakondade uuendamise tingib uus olukord. Kuigi osa valdu ühineb uue maakonnaga, jäävad mitmed asjad toimima muul viisil. Maakonnakeskuste teeninduspiirkonnad ainuüksi haldusreformiga ei muutu. Kes käis mõnes riigiasutuses ühes maakonnakeskuses, ei pea hakkama teises suunas liikuma. Mitmed seni maakondlikul põhimõttel toiminud ühendused kestavad edasi: spordiliidud, kaitseliidu malevad ja muud koostöösidemed. Nende vaatest on uued piirid kunstlikud ja ebaotstarbekad. Uusi piire polegi Eesti kaardile juurde tarvis, vaid oleks mõttekas mitmed vanad ja aegunud kustutada.

Mingit elupõlist rivaalitsemist meil maakondade inimeste vahel pole. See suhtumine on ainult mõne poliitiku peas ja aeg on juba näidanud kivistunud arusaamade purunemist. Kaks maakonda on pannud seljad kokku ühistranspordi korraldamiseks järgmisest aastast. Järelikult on koostööl jumet ka muudes valdkondades. Transport ja inimeste liikumissuunad on ju koostöö võtmealuseks.

Transpordivõrguga tihedalt seotud valdkond on turism. Turistid vaatavad oma külastuspaiku objektipõhiselt ning pole enamasti kursis halduspiiridega. Tihti on esmaseks sihtkohaks üks atraktsioon, seejärel otsitakse kõrvale lisa. Nii on tähtis pakkuda inimesele erinevaid võimalusi piirkonda jäämiseks ning mitte piirata tema valikuid, mis võivad vabalt ulatuda üle maakonnapiiride.

Kui möödunud aastal koos Võrumaa turismiliiduga tutvusime eduka Ida-Viru turismivõrgustikuga, saime aru, et ühe maakonnana ei vea sellist asja meie kandis välja. Rõuge vaatetorn, Suur Munamägi, liikluslinn, maanteemuuseum, Taevaskoda ja Värska veekeskus asuvad Tallinnast vaadates ühes kompaktses piirkonnas.

Kutsusin juba maikuus kokku Põlvamaa turismiümarlaua, kus ettevõtjad jõudsid ise arusaamisele, et aeg on astuda samm edasi ja saada ühise piirkonnana tugevamaks. Riigi poolt turismivõrgustiku toetuseks abi küsimiseks tuleb luua tervik, mille osaliseks võib huvi korral tulla ka Valgamaa piirkond. Me pole siiani eraldi tegutsedes Tartu tagant välja paistnud ning seniselt jätkates jääme veelgi rohkem varju.

Analoogselt pakub kumbki maakond eraldi võttes ka ettevõtjale vähem valikuid. Ettevõtjale pole tähtis maakond, vaid näiteks toimiv raudteeühendus ja kaugus regioonikeskusest. Ja need asjaolud kõnelevad praegu pigem Põlva kasuks: Tartu on kõigest poole tunni kaugusel, piirkondliku keskuse taristu on saadaval ja kõik on tunduvalt odavama hinnaga kui suurlinnas. Võrumaal on samuti omad eelised, kuid mõelgem uutes piirides ja avatumalt.

Põlvamaa on võrreldes endise Põhja-Võromaaga kasvanud mitme omavalitsuse võrra, mis on maakonnakeskusega juba kahe inimpõlve jooksul olnud orgaanilises seoses. Kui taguda ainult Vana-Võromaa trummi, siis võib meie koostöö hakata Tartu-poolsest otsast pudenema. Vastse-Kuuste ja Ahja inimesed on hääletanud Põlvamaale jäämise poolt ning nende kõrvalelükkamine küll kuidagi piirkonna edenemisele kaasa ei aitaks. Meeksi vald on küll Räpinaga tihedas seoses, kuid nemadki on üsna pikalt Tartumaa mõjusfääris olnud.
Ka Võru maakond on saanud kolme omavalitsuse võrra rikkamaks ja nüüd peab mõtlema, kuidas maakondlikke arendusülesandeid valutult lahendada. Milline saab olema see uus arendusorganisatsioon maavalitsuse ja senise omavalitsuste liidu järel? Kuuldavasti on mingeid plaane peetud, kuid ilma uute valdadeta. Nende ühinemisel saavad nii Võru vald kui Setomaa vald Põlvamaa arenduskeskuse liikmeks automaatselt – see on täiesti uus olukord. Kuna tegu on valdade asutatud organisatsiooniga, jääb see kestma.

Põlva maakonnas on selles mõttes asjad juba ammu korraldatud nii, et maavalitsuse lõpetamine ei löö midagi kardinaalselt uppi. Võrumaa Arenguagentuur seevastu ei saa maavalitsuse asutatud sihtasutusena jätkata. Ja seejärel kerkib loogiline küsimus: kui üks on juba olemas, siis milleks luua teist kõrvale?

Kindlasti oleks mõistlik arendada midagi uut just selle alusel, kuhu enamik omavalitsusi juba automaatselt kuulub. Personali ja asukoha mõttes tuleb rakendada kõiki asjaosalisi arvestavat paindlikkust. Saagu temast siis kahes linnas tegutsev Kagu Arenduskeskus või mis iganes, aga peaasi, et ta oleks ühise juhtimise ning planeerimisega. Ja kui omavalitsuste liitu lisaülesannetega mitte paisutada, võib see olla ka kolme või kuue maakonna peale.
Kui Vene keisrinna Katariina II pani Võru linna kasvama Kagu-Eesti ühe vanima ja suurima Põlva kihelkonna servale, siis uus Põlva vald ulatub tõesti peaaegu Võru linna servalt Väimela taga kuni praktiliselt Tartu valglinnastumise piirini.

Ajalugu paraku meid ainuüksi kuidagi edasi ei aita, sest nüüd kahaneme kõik ennaktempos – olgu Põlva- või Võrumaal. Väljakutse on üks, eesmärgid samuti. Saab ta siis tõesti olema Suur-Põlvamaa halduskeskusega Võru linnas või Uus-Võrumaa keskusega Põlvas – see on arutelu koht ja valikute küsimus. Mulle Võru linnas enamiku senisest maisest elust ja Põlvamaal viimased kümme aastat veetnud inimesena sobiksid mõlemad variandid. Peaasi, et leitakse ühisosa ja minnakse parema tuleviku nimel koos edasi.

 

Autor: Igor Taro, Põlva maavanem
Viimati muudetud: 27/07/2017 09:48:47