Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Hoiualal omavolitsenud mees seljatas riigi

Tiik Oksa puhkemaja ees, millest viib probleemne kraav otse Vagula järve. Foto Aldo Luud/Õhtuleht

Puhkemaja hoiualal paikneva järve ääres, majatrepp, mis viib tiigiäärse paadisillani, kust saab omal valikul sõidukiga mööda lühikest kanalit järveavarustele tuhiseda. Kõlab justkui hästi? Keskkonnakaitsjad ei nõustu.

Võru linna külje all Vagula järve ääres Juba külas Oksa kinnistul vedasid kohalik mees ja keskkonnainspektsioon aastaid vägikaigast kaevatud kanali pärast. Nimelt oli kraavikaevamise ajal 70 meetri laiune riba Oksa kinnistu ja Vagula järve vahel riigimaa.

Keskkonnainspektsiooni (KKI) Võrumaa büroo tuvastas juba 2010. aasta kevadel, et ehituskeeluvööndisse on rajatud umbes seitsme meetri laiune kanal, mis ühendas Vagula järve Oksa kinnistuga. Kinnistu oli paar nädalat varem vahetanud ka omanikku, selle eelmine omanik oli 2009. aastast Elmer Hõrak, edasi läks kinnistu tema lapsele.

Keskkonnainspektsioon leidis, et kanal tuleb kinni ajada. Kaevetööd ette võtnud Hõrak otsustas aga oma teguviisi kohtusaalis kaitsta: ta väitis, et tegemist pole kanaliga, sest talle anti luba kaevata tiik ning selle käigus lasi ta lahti kaevata kinnikasvanud kraavi.

Tamula ja Vagula hoiualal esineb mitmeid liike – hink, vingerjas, saarmas –, kelle elupaika kaitstakse. Ka sellele vaidles Hõrak kohtus vastu, selgitades, et kaevetööde tõttu on möödunud aastate jooksul kanalis ja tiigis tekkinud järvetaimestik ning sellesse on asunud elama mitmed kalaliigid, kes kanali täitmise käigus häviksid.

LõunaLehel ei õnnestunud Hõrakult kommentaare saada.

„Valisin vale värvi kopa ja kaevamist märgati. Hakkasin ametlikult asju ajama, kuid tookord ei olnud kanalile ametlikku võimalust,” selgitas Hõrak aga oma teguviisi Õhtulehele.

Aastaid kohtuvaidlust

2012. aasta augustis kohustas KKI Hõrakut likvideerima riigi omandis oleva maa ehituskeeluvööndisse rajatud kanali. Järgmisel kuul esitas Hõrak kaebuse Tartu halduskohtusse ettekirjutuse tühistamiseks. Kohus rahuldas selle, kuid Tartu ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse aasta hiljem, jättes inspektsiooni vaidluses peale.

Kanal jäi ettekirjutusest ja kohtuotsusest hoolimata alles, Hõrak põhjendas seda kohtus ühel juhul ka sellega, et ta on töötu ja tal puuduvad kanali kinniajamiseks võimalused. 2015. aasta augustis sõlmis KKI OÜga Aigren töövõtulepingu kanali likvideerimiseks ja andis oktoobris välja täitekorralduse. Viimase vaidlustas Hõrak halduskohtus, kuid see jäeti 2016. aasta otsusega rahuldamata.

Aigren taganes eelmisel aastal lepingust, sest määratud aja jooksul ei lasknud kinnistu omanik seal töid teha. Omanik esitas halduskohtusse kaebuse, et lõpetada KKI ebaseaduslik tegevus tema kinnistul. KKI vastus oli, et täitekorraldus on juba kaotanud kehtivuse ja kohtuasi lõpetati eelmise aasta augustis.

Erastamine päästis

Kohtuvaidluste ajal õnnestus Hõraku perel erastada Oksa puhkemaja ja Vagula järve vahele jääv ala (Oksaniidu kinnistu), kus asub ka kanal. See tegi inspektsioonile edasivaidlemise tülikaks. „Tekkinud olukorras ei olnud otstarbekas kohtuvaidlusi jätkata. Keskkonnainspektsiooni ettekirjutus oli koostatud ajal, kui kanal oli rajatud riigimaale ja sellele ei olnud võimalik kehtestada detailplaneeringut ega saada ehitusluba,” selgitas inspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul.

Erastatud maa sihtotstarbeks määras kohalik omavalitsus 85% ulatuses elamumaa ning 15% on veekogude maa, sellega kohalik omavalitsus legaliseeris Oksaniidu kinnistu koosseisu. „Kinnistu erastamise tulemusel tekkis maa omanikul õigus esitada detailplaneeringutaotlus ja seda ta ka tegi. Kuna kogu Vagula järve ümbruses oli olukord, kus riigimaad erastati ja järveäärsetele kinnistutele tekkisid uued omanikud, siis on kohalikul omavalitsusel õigus oma territooriumil lahendada ühe planeeringuga kõik ehitusõigusega seotud küsimused,” täpsustas Tuul.

Uute asjaolude ilmnedes leidis KKI, et ei ole võimalik ega otstarbekas enam nõuda ettekirjutuse täitmist endisel kujul, ning edastas küsimuse lahendamise kohalikule omavalitsusele, kellel on laiem otsustusõigus. „Uute asjaolude valguses oleks keskkonnainspektsioon saanud nõuda vaid veekaitsevööndisse jääva (10 meetrit) kanaliosa kinni ajamist ning ka selleks oleks tulnud alustada uus haldusmenetlus,” lisas Tuul.

Seaduslik praktika

Kui Hõrak oleks kanali rajamisega oodanud, tekkinuks tal võimalus seda seaduslikult teha. „See tähendab, et Hõrak oleks saanud kanali rajada õiguspäraselt juhul, kui oleks kõigepealt erastanud Oksa kinnistu ja järve vahele jääva maa, seejärel esitanud detailplaneeringu taotluse ning vald oleks algatanud detailplaneeringu, mille raames oleks taotletud keskkonnaametilt ehituskeeluvööndi vähendamist. Peale detailplaneeringu kehtestamist ja selle alusel ehitusloa väljastamist oleks saanud kanali rajada,” kirjeldas Tuul protsessi.

Keskkonnainspektsioon leiab, et uusi selliseid juhtumeid ei tohiks põhimõtteliselt tulla. „Praegusel juhul oli mitmete asjaolude kokkulangevus. Ehituskeeluvööndile kehtivad ikkagi kõik looduskaitse seadusega kehtestatud piirangud ja ebaseaduslikku tegevust me kindlasti ei soovita, olgu selleks mistahes ehitis või rajatis. Seekord lõppes asi nii, aga praktikas on ka küllalt teistsuguseid näiteid,” sõnas Tuul.

„Näiteks tuli omanikul Peipsi äärde ebaseaduslikult ehitatud nn paadikuur (tegelikult korralik elamu) pärast nelja aastat kestnud protsessimist ja kohtuvaidlusi ikkagi lammutada (KKI tegi vastava ettekirjutuse 2012. aasta suvel ja ehitis likvideeriti 2016. aasta sügisel). Meenub ka kunagine Aegna juhtum (2006. aastal püstitati Aegna saarel maastikukaitsealale ilma kaitseala valitseja nõusolekuta 11 kämpingumaja ja käimla. Alles 2011. aastal said need ettekirjutuse kohaselt likvideeritud). Niisuguseid näiteid on muidugi veel. Need protsessid ja vaidlused on pikad ja keerulised,” tõdes ta.

 

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 01/09/2017 13:13:36

Lisa kommentaar