Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Naine šokis: võõras mees maeti sugulaste peale!

Augustis sugulaste kalmule läinud ema ja tütart tabas šokeeriv üllatus: suve keskel oli hauaplatsile maetud täiesti võõras inimene. Foto: Ülle Harju

„Jaanipäeval oli veel kõik korras, aga nüüd – ema vanavanavanemate hauale on kerkinud värske kalmuküngas!” ahastab Eevi Möller (30), kes on enda sõnul lapsest saadik koos emaga Põlva kalmistul pere hauaplatsi hooldanud.

„Siia on maetud ema onu, vanavanaisa ja vanavanaema,” seletab Eevi. „Eduard Lodeson, Märt ja Ann Lodeson. Kõrval oli kellegi teise plats, raudristiga, emale seostus see nimega Väiso, see on ka nüüd kadunud siit.”

Vaarvanemad on maetud ligi 100 aastat tagasi, ema onu matmisaeg pole perele teada.

Haual oli betoonist ümbris ja rauast rist, kuid nime polnud ristile kirjutatud. „Minu ema teab oma ema juttude järgi, et see oli meie plats,” räägib Eevi. Seejärel osutab ta kõrval, kohe jalgtee ääres asuvale lapse hauakünkale: „See laps oli ilmunud siia kõrvale hiljem, emaema oli rääkinud, et keegi oli lihtsalt n-ö kükitanud oma lapse siia. Vanal ajal juba.” (Haual on rauast nimeta rist, välimuse järgi samuti oma sada aastat vana.)

Nüüd augustis tuli Eevi 65-aastane ema taas oma esivanemaid mälestama ja sai šoki: ilma mingi hoiatuseta oli platsile maetud võõras mees, ristile on kirjutatud surmakuupäevaks 11.07.2017.

Eevi ema oli läinud kalmistuvahi juurde aru pärima. Et see ei osanud midagi öelda, pöördus ema kohaliku matusebüroo juhataja Leevi Lillemäe poole.

„Leevi ütles, et oli ilmunud välja naisterahvas, kes oli öelnud, et tema ei jõua enam selle hauaplatsi eest hoolt kanda, ja teinud avalduse, et palun võtke see plats ära,” vahendab Eevi. „See on absurdne! See ei jõua meile kohale – kuidas niimoodi saab?!”

Eevi tunnistab, et emale oli juhtunu selline šokk, et ta ei suuda sel teemal enam suhelda.

Pere ei soovi võõra surnu ümbermatmist ega midagi muud ebameeldivat ega kellegi tundeid haavavat. „Võiks lihtsalt välja selgitada, kuidas selline asi juhtuda sai, ja et kedagi enam rohkem siia kõrvale ei maetaks,” leiab ta. „Meie kalmu saaks ehk taastada, panna mälestuskivi ...”

Eevi soovib teada, kust hauaplatsi ära andnud naine võttis, et see on hoopis tema plats, ja kas selle kohta on ka mingeid tõendeid.

Eevil ja tema emal ei tekkinud kunagi kahtlust, et keegi veel võinuks vaidlusalust platsi omaks pidada: võõraid lilli või küünlaid ei olnud Eevi väitel sinna kunagi pandud. Küll viis keegi lilli ja küünlaid mõlemal pool kõrval asuvale kalmule: lapse omale vasakul sissekäigutee ääres ja raudristiga kalmule paremal. „Meie kolm hauda olid küll võõrastest puutumata, ema käis, hoolitses ja koristas.”

Teine naine: hoopis mina hooldasin seda platsi!

Lõunalehega võttis ise ühendust 61aastane naine, kes oli vaidlusaluse hauaplatsi ära andnud. Anonüümseks jääda soovinud naine ütleb, et hakkas hauaplatsi eest hoolitsema 25 aastat tagasi, kui tema ema Armilde enne surma seda soovis.

„Ema palus, et kuni elad ja jõuad, hoia korras,” räägib ta. Palve käis aga kahe äärmise haua ehk lapse ja raudristiga kalmu kohta. Nende vahel asuvast hauaplatsist (Eevi jutu järgi siis Lodesonide omast) juttu polnud. Laps oli tütre teada olnud kadunud Armilde sugulane, kuid raudristiga kalmus puhkaja mitte. Nimesid ta enda sõnul ei tea. Kalmu eest hoolitsenud Armilde ise oma eluajal kellegi tuttava palvel.

Armilde tütar on kohusetundlik ja kordaarmastav inimene, enda sõnul isegi perfektsionist. Kui ta käis nii oma ema-isa hauaplatsi kui ema palvel kaht kõnealust kalmu korrastamas, häiris teda, et vahepealne, betoonrandiga kalm nägi räämas välja. „Süda ei kannatanud vaadata,” räägib naine. „Mis siis, et võõras kalm. Kui käisin, võtsin ikka ka sealt heina ära, sai randi pealt sammalt ära kakutud, kevadel ja sügisel rehaga üle käidud ...”

Nagu Eevi ema, väidab seegi naine, et ei näinud kunagi kedagi teist kalmu hooldamas, ja kuna ristil puudus ka nimi, siis järeldaski ta, et selle eest ei hoolitse keegi. „Kui keegi seda omaks pidas, oleks võinud ju panna nimega risti või kui raha vähe, siis mingisugusegi tähise!” leiab ta.

Matusebüroo juht: see on kahetsusväärne lugu!

„See juhtum on problemaatiline, sest platsi andis ära inimene, kes väitis, et on seda väga pikka aega hooldanud,” selgitab juhtunut Leevi Lillemäe. „Ta ütles, et need on väga vanad hauad ning nende väärtus ja tähendus on tema perekonna jaoks kadunud. Raudristi peal oli nimi, mida tema väitis, et on – Peeter Paapson (vt eestpoolt: naine väidab, et ei tea, kes on sinna maetud – ÜH). See nimi läks kokku tema looga, ta andis teised ema neiupõlvenimega seotud hauaplatsid ka ära.” (1843. aastal sündinud Peetri abikaasa Miina neiupõlvenimi oli Tätte ehk sama, mis Armildelgi – ÜH.)

Leevi Lillemäe sai enda sõnul aru, et vaidlusaluse platsi ära andnud proua pidas seda terves ulatuses enda omaks. „Inimene ütles, et teab nii lapse haua kui keskmise haua kohta ja et tema on viimased lilled sinna istutanud. Seetõttu sai kalmistuvahil selline otsus ka tehtud ja plats taaskasutusse antud.”

Leevi Lillemäe möönab, et hauaplatsi äraandmise kohta hoiatussilti välja ei pandud: „Selleks pole varem vajadust olnud, kuna loovutamisotsuseid ei ole sellisel viisil vaidlustatud”. Hauaplatsi ära andnud naine tegi vastava avalduse 23. juunil.

Platsi mõne nädala pärast taaskasutusse andmist põhjendab Leevi Lillemäe sellega, et varem pole sellist õnnetut pretsedenti olnud. „Vald on antud juhtumi valguses otsustanud, et edaspidi on ka loovutatud hauaplatsid märgistatud vastava infoga, enne kui plats edasi antakse.”

Kuidas juhtunu Eevile ja tema emale heastada? „Emale sai lubatud, et ta saab lapse haua ja uue haua vahele kivi panna, niipalju ruumi sinna jääb,” ütleb Lillemäe ja kinnitab, et sinna vahele rohkem kedagi ei maeta.

Puudulik andmebaas võib tuua veelgi probleeme

Leevi Lillemäe möönab, et kalmisturegistri järgi ei saa kontrollida, kes nimeliselt uue kadunukese alla maetud on. Andmeid on puudu või need on vigased. „Kalmistu vana osaga on nagu on,” tunnistab ta. „On olnud ka selliseid juhtumeid, et sugulased väidavad, et inimene pole üldsegi sinna maetud, kuid ometi on registris.”

Eevi on enda sõnul lugenud kõrvalolevate hauaplatside ristidelt nimesid. Haudi andmebaasi järgi on vähemalt kaks kadunukest maetud küll Põlva surnuaeda, aga hoopis teise kohta, kui näitavad ristid.

Leevi Lillemäe soovitab tungivalt omastel hauaplatsid üle vaadata – kas ristil või kivil on kadunukese nimi olemas. „Kalmistuseaduses on kirjas, et hauaplats peab olema nimega tähistatud,” selgitab Lillemäe. „Kui ei ole, siis ei ole mingeid pretensioone võimalik arvestada.”

Tema sõnul on näiteks lihtsalt pandud riste, et endale hoida mingit kohta, kuigi kalmistu kuulub vallale ja platse jagatakse vajaduse järgi. Põlva kalmistul on nimi puudu veel hulgal kalmudel ja kui omaksed neid pikka aega hooldama ei jõua, võib juhtuda järgmine kahetsusväärne lugu.

„Kui inimene ikka 20–30 aastat ei käi hauaplatsil, siis on küll väga küsitav, kas tal ikka on mingi side sinna maetud inimesega,” leiab Lillemäe. „See on ju ikkagi vana komme käia vähemalt kaks korda aastas, jõulude ajal ja jaanipäeval üle vaadata, mis sealpool aeda toimub.”

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 31/08/2017 07:15:55

Lisa kommentaar