Airi Tooming. Foto: Naiskodukaitse

Tänapäeva Eestis leitakse üsna üksmeelselt, et riigikaitse on oluline valdkond. Räägitakse laiapindsest riigikaitsest, mis mõistena on tuntavalt laiem kui vaid sõjaline kaitse ning peaks puudutama iga kodanikku. Ometi on nõnda, et traditsiooniliselt seostame seda valdkonda pigem meestega.

Juba mitu aastat on naistel seadusest tulenev õigus teha läbi ajateenistus ning sel viisil alustada kaitseväelase karjääri või omandada reservväelase staatus. Paraku on see üsna kitsas lahendus ning kuigi suurel hulgal naisi riigikaitsesse ei too. Naiste väljajäämine riigikaitsest ei ole aga lihtsalt mõistlik. Kuigi naistel on suurepärane võimalus ajateenistusse astuda, ei ole tõenäoline, et see muutuks lähiaastatel valdavaks. Ajateenistuse kaudu jõuab riigikaitse valdkonda 13–15 naist aastas. Leian, et see on ülimalt tähtis ning suurendab järk-järgult naiste osakaalu elukutseliste sõjaväelaste hulgas, ent selles kontekstis räägime ikkagi kaduvväiksest hulgast naistest.

Ma usun siiralt, et mehed ja naised on võrdsed, aga me ei ole ühesugused. Me tuleme täpselt sealt, kust me tuleme, ja igal juhul on see valdkond pigem meeste pärusmaa. Meie ülesanne on naiste osakaalu selles sfääris aina suurendada. See lihtsalt on mõistlik. Mõistlik selle pärast, et Eesti elanikkonnast üle poole on naised ning Eesti riik on kaitstud siis, kui iga siinne elanik annab sellesse oma panuse.

Kuidas tuua naised riigikaitsesse?

Kuna ajateenistusse läheb siiski veel vähe naisi, on lahenduseks just vabatahtlik panus riigikaitsesse, mille suurim eelis on paindlikkus. Ajateenistusse saab astuda vanuses 18–27, vabatahtlikku organisatsiooni võib tulla igas vanuses, ka siis, kui sa oled 28, 48 või minugi poolest 78. Päris kindlasti leidub siin igaühele jõukohane ülesanne ning suutlikkusele vastav väljaõpe.

Lisaks on Naiskodukaitses paindlikkus ülesannete spektris. On võimalik täita kindlat sõjalist maakaitse ülesannet, olla kuulipildur või tankitõrjuja Kaitseliidu ettevalmistavas üksuses. Aga ma arvan, et kõik ei taha saada kuulipilduriteks, kuid tahaksid riigikaitsesse ikkagi panustada. Siis on olemas ka teine äärmus ja sa saad seda teha jällegi vabatahtliku riigikaitselise organisatsiooni kaudu, riigikaitses saab osaleda ka noortejuhina, müüa sinililli veteranide toetuseks, kududa missioonisõduritele sokke ning soovi korral mitte kuigi tihti relva kätte võtta.

Nende kahe äärmuse vahel on lõputu hulk spektrivärve, kuidas on võimalik riigikaitsesse panustada. Näiteks on Naiskodukaitse panustamas elanikkonnakaitse valdkonda, õpetades oma liikmetele toimetulemist kõikvõimalikes ohuolukordades, olgu nendeks siis kodune tulekahju, eksimine metsas, küberrünnak või relvastatud konflikt. Lähtume põhimõttest, et iga kodanik, kes saab ohuolukorras ise hakkama ning suudab abistada ka lähedast, on oluline ressurss selleks, et meie ühiskond oleks tervikuna turvalisem.

Naiste osalemist riigikaitses mõjutavad märkimisväärselt ka erinevad eluetapid. Kui kahekümnendates on paljudel naistel rohkem vaba aega ja soovi olla ühiskondlikult aktiivne, siis kolmekümnendates eluaastates võtavad pereloomine ja karjäär tihtipeale tähelepanu omale. Neljakümnendates on aga jälle suurem soov panustada vabatahtlikku töösse. Meil on hulgaliselt näiteid, kui just siis, kui lapsed juba suuremad, söandatakse võtta enam kohustusi, võetakse vabatahtlikult reservväelase staatus ning osaletakse sõjalises riigikaitses meestega võrdsetel alustel.

Miks on naistel oma organisatsioon?

Naistel on vaba võimalus astuda ka Kaitseliidu malevasse, samas ma näen, et väga palju lisandväärtusi annab just see, kui naisel on võimalik siseneda süsteemi nii-öelda oma keskkonna kaudu, just soopõhise organisatsiooni kaudu. Ma olen alati öelnud, et ei ole meeste sõda ja naiste sõda, on riigikaitselised ülesanded ja iga kodaniku õigus nende täitmises kaasa lüüa. Naiskodukaitse ei ole eesmärk omaette, vaid süsteem ja keskkond, mis tõhusal viisil kaasab naised riigikaitsesse. Praeguseks on üle 500 naiskodukaitsja erinevatel kiirreageerimise ja sisekaitse ametikohtadel, võrdselt meestega. Ent ma tean, et enamik neist poleks väljaspool Naiskodukaitset selleni jõudnud.

Saaksin tuua palju näiteid naistest, kes liitudes Naiskodukaitsega on esialgu mõelnud, et sõjaline pool pole üldse talle, kuid organisatsioonis tegutsedes on arusaamised iseenda soovidest ja rollist muutunud. Nendesamade naiste hulgas on pregu mitmeid reservväelasi, sh allohvitsere ja ohvitsere. Lisaks on just Naiskodukaitsest saanud paljud naised tõuke minna ajateenistusse ning valida elukutselise sõjaväelase tee.

Ma olen täiesti veendunud, et sellisel kujul on ka 21. sajandil Naiskodukaitse väga mõistlik organisatsioon, et naiste osalust riigikaitses suurendada. Lisaks laiale spektrile, mida katame laiapindses riigikaitses, näen igapäevaselt, kui palju meie organisatsioon kasvatab isiksust, annab julgust ja ka oskusi võtta vastutust. Nõnda leian, et lisaks riigikaitselisele panusele on meie organisatsioonil erakordne roll ka tugevama kodanikuühiskonna loomisel.

 

Autor: Airi Tooming, Naiskodukaitse juht, pärit Antsla kandist, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 28/09/2017 08:47:06