Otepää mees tegi jalgrattaga tiiru ümber maakera

Grupipilt koos Tai politseinikega, kes terroriohu tõttu eskortisid Räämeti Malaisia piirini. Foto: erakogu

Pühapäeval saabus pooleteise aasta pikkuselt ümbermaailmareisilt jalgrattaga oma koju Otepääle endine kaitseväelane Heini Räämet. Oma teekonnal koges ta, et kõige lahkemad inimesed on Aserbaidžaanis, kõige ilusam loodus aga Brasiilias. 

Mõte ümber maakera sõita tekkis paar aastakümmet Võrus elanud ja kaitseväes töötanud ning alles aasta enne ümbermaailmarändu Otepääle kolinud Heini Räämetil (51) juba 2003. aastal, kui ta esimese pikema jalgsirännaku koos sõbraga Võrust Tallinna ette võttis. Pärast seda tegi ta Eestis veel mitu pikka jalgsirännakut ja seejärel hakkas jalgrattaga proovima. Varem on ta käinud jalgsi ka Tallinnast Euroopa kõige läänepoolsemasse punkti Portugalis. 

“Euroopa jäi väikseks pärast jalgsi rändamist,” nentis Räämet. “Eesmärk oli ette võtta midagi suuremat.”

50aastaselt jäi Heini Räämet kaitseväest pensionile ja siis tekkiski võimalus täita unistus teha jalgrattaga tiir maakerale peale. Idee küpses kuus aastat. Raha kogus ta viis aastat, sest plaan polnud rännule minna mitte kerjusena, vaid mandrilt mandrile lendamiseks kasutada õhutransporti ning süüa ikka normaalset toitu. Kusjuures söökide hindu pidi osaliselt vaatama Euroopas, kallis oli toit Argentinas, Austraalias ja Uus-Meremaal. 

Kokku kulus rännaku peale ja selle ettevalmistamiseks 15 645 eurot. Mees kutsus ka sõpru kaasa, kuid kellelgi neist polnud võimalust. Sellegipoolest ei vaevelnud ta rännaku ajal suhtlemisvaeguses, sest telefonilevi ja internet olid peaaegu igal pool ning kohalikudki olid igal pool enamasti lahked. Kõige vähem tuldi jalgrattamatkajaga juttu tegema Euroopas. 

Tavalise suvalise jalgrattaga

Rännule läks Räämet kõige tavalisema jalgrattaga, mida üldse leida võib. Selle mark on nii tundmatu, et ei tasu isegi nimetada. Esimese asjana tuli paar kuud pärast rännaku algust tagaratas välja vahetada, kuna velg läks katki. 

Oma rännakut ümber maailma alustas Räämet 7. juulil 2016. Tagasi koju Otepääle jõudis ta pühapäeval, 5. novembril 2017. Seega kestis matk 487 päeva ehk peaaegu aasta ja neli kuud. Kokku sõitis ta oma teekonnal ümber maailma jalgrattaga 31 765 kilomeetrit. Oma päevarekordi, 175 kilomeetrit, tegi ta just reisi viimases otsas Eestis, kui sõitis Aegviidust Otepää poole – vastutuul kustutas ta nii ära, et tuli Pangodi telkimisalale ööbima jääda. Senine päeva pikim distants 160 kilomeetrit oli jäänud Türki. 

Rännakul võttis mees Eestist kõigepealt suuna Lõuna-Euroopasse –läbi Ukraina ja Slovakkia Kreekasse. Venemaale ta endise kaitseväelasena ei kippunud (“Olin neile hea spioonimaterjal, ei hakanud riskima.”), ka mitte neisse riikidesse, kuhu välisministeerium minna ei soovita, nagu Afganistani või Süüriasse. 

Kreekast läks teekond edasi Türki, sealt Gruusiasse ja Armeeniasse, Gruusias taotles ta Aserbaidžaani viisat. Räämet võib nüüd kinnitada, et kõikidest tema seni käidud riikidest on kõige külalislahkemad inimesed just nimelt Aserbaidžaanis, kus ratturit nähes kutsuti ta tuppa, pakuti süüa ja öömaja. Armeenias kohtus ta aga oma kunagise nõukogudeaegse sõjaväesõbraga – aega teenisid nad omal ajal koos Riias. 

Parim maitseelamus Malaisiast

Räämet nentis, et reisi kõige tüütum osa oli ootamine. Tbilisis tuli oodata viis päeva Aserbaidžaani viisat ja otsida rattajuppe – need polnud seal teps mitte odavad. Singapuris pidi 10 päeva “kummi venitama”, et oodata Batamilt Jakartasse viivat laeva. Õnneks sai aega sisustada maitsvate toitude ja blogimisega. Huvitaval kombel sai ta oma elu senise parima maitseelamuse Malaisias: toit koosnes riisist ja mingist lihast ja millestki veel. Aga enim meeldisid talle siiski Tai ja India toidud. Oma priimuse jättis ta juba Bakuus maha, kuna viimati oli ta seda kasutanud Ukrainas. 

Aserite pealinnast Bakuust lendas maailmarändur otse Indiasse. Kogu rännakut ei läbinud ta üksnes jalgrattal, vaid tegi ka mõned laevasõidud ja kuus lennusõitu. 

“Kui ma oleks kogu tee jalgrattaga läbinud, siis ma oleks siiamaani veel teel,” märkis Räämet. “10 000 kilomeetrit oleks julgelt juurde tulnud. Aga ma olen ikkagi pereinimene ja üle pooleteise aasta ei saanud kodunt ära olla.”

Indias jäi mees kohe haigeks. Seal ei olnud lihtsalt värsket õhku, mida hingata. Enesetunne oli halb, vaevasid nohu ja kibe kurk. Indias väntas ta jalgrattal ringi vaid 400 kilomeetrit, sellest piisas. Edasi sõitis ta lennukiga Taisse Bangkokki ja sealt liikus kuni Singapurini. Batami saarelt jõudis ta kahe päeva pikkuse laevareisi järel Jakartasse, ületades esimest korda elus ekvaatori. 

Reisija kukkus bussist jalgratturile otsa

Indoneesia pealinnast Jakartast sõitis maailmarändur jalgrattaga Jaava saarel ligi 1000 kilomeetrit. Liiklus oli täiesti hull: kitsad teed, kahtlased veoautod ajasid välja igat värvi suitsu. Liiklusohtlikke olukordi oli rohkesti. 

Kõige kummalisem juhtum Jaava saarel oli see, kui liinibussist kukkus sõidu ajal välja teismeline poiss ja otse Räämeti otsa. Tänu n-ö puhvrile ehk Räämetile poiss ilmselt vigastustest pääseski ja jooksis omal jalal minema. Tol korral Räämet ise rattaga ei kukkunud, küll aga kukkus ta rännu kestel seitse korda, Tais päris valusasti. Jaava saarel andis ta ka esmaabi ühele naisele, kes oli auklikul teel oma rolleriga kukkunud – paugu kuulis mees juba kaugelt ära. 

Hullumeelne ja rahvarohke Jaava saar läbitud, jõudis Räämet veesõiduki abil Bali saarele. Balilt lendas edasi Austraaliasse Darwinisse. Nagu selgus, on Austraalia kallis maa ning ilmastik harukordne: päikese käes oli temperatuur kohati 60 kraadi! Kuumakaitseks kasutas ta sõidu ajal kingituseks saadud pikkade varrukatega heledat särki ja laia äärega mütsi. Algul, kui ta veel Põhja-Austraalias viibis, sadas aga vihma. “Teadsin, et nii kaua, kuni vihma sajab, on kõik talutav,” sõnas Räämet. 

Austraalias sõitis mees rattaga ringi kaks kuud ja kaks nädalat ehk kokku 5200 kilomeetrit. Tagantjärele mõeldes oli Austraalia tema meelest üks lahedaimaid kohti. Kohati oli vahemaa ühest tanklast teise 260 kilomeetrit – siis tuli laduda jalgrattale kolme päeva veevaru ehk 15 liitrit. 

Aga autod peatusid, kui nägid jalgratturit üksinda sõitmas. Tuhande kilomeetri vältel kohtus ta mitmel korral ühe teise üksikjalgratturiga, kes sõitis ümber Austraalia. Üks tüüp aga sõitis ringi hoopis lamavat asendit võimaldava kolmerattalisega. Austraalias võttis Räämet ka puhkepäevi: käis linnades duši all ja puhkekohtades elektroonikavidinaid laadimas.

Uus-Meremaal tabas külm 

Edasi kulges rännak lennukiga Uus-Meremaale. Seal olid temperatuurid juba teised, öösel vaid viis kuni kaheksa soojakraadi. Ja nii ta haigeks jäigi, sest kaks päeva ei leidnud ta kohta, kust osta sooje kindaid, talvejope õnneks sai. Köha muudkui süvenes ja nii ei saanudki Uus-Meremaad õieti nautida. Selg tegi valu ja ajapiirang hingas kuklas, ent ometi kulus tolgi saarel üks kuu ja üks nädal ehk kokkuvõttes üle 2000 kilomeetri jalgrattal. Üle 2000 kilomeetri pikkusi distantse oligi rännakul vaid Austraalias, Uus-Meremaal, Tšiilis ja Argentinas. 

Ja siis lõpuks saabus aeg, et jõuda Lõuna-Ameerikasse – taas lennukiga. Otse Tšiilisse Santiagosse. Teekond kulges Tšiilist läbi Argentina ja Uruguay Brasiiliasse Rio de Janeironi. Argentina oli üllatavalt kallis maa, aga osutus rännaku kõige ägedamaks ja ka looduse poolest kõige ilusamaks kohaks. Ja Argentinas oli ka külm: üheksat miinuskraadi polnud just meeldiv taluda. Lõppkokkuvõttes läbis Räämet Lõuna-Ameerikas jalgrattal 7000 kilomeetrit ja viibis seal neli kuud. 

Riost hakkas ta üle Atlandi ookeani lennukiga tagasi Euroopasse sõitma tänavu augusti alguses. Kõigepealt Portugali, sealt Hispaaniasse Tarifale, siis praamiga Marokosse Tangieri ning läbi Hispaaniale kuuluva Ceuta tagasi Euroopasse. Lõuna-Euroopas oli parasjagu kuumalaine, 10 päeva ei saanud end jooksva vee all pesta, sest kämpingud olid väga kallid ja jõed kuivanud. Niisiis tuli puhtuse pidamiseks loputada end pudeliveega. 

Aeg oli võtta sihikule seni käimata riik Andorra. Seal jõudis kätte ka maastikuliselt kõrgeim punkt üle merepinna – 2408 meetrit. Andorras polnud lõuna poolt tulles peaaegu ühtegi langusmeetrit! Ja telki polnud seal kaljude vahel samuti kuskile panna, tuli ööbida majutusasutuses. Oma rännakul ööbis Räämet odavates hotellides või kämpingutes, aga mida aega edasi, seda metsikumaks ta muutus: enamiku öödest magas telgis. Kokku magas ta 80 ööd katuse all, neli ööd lennukis ja ülejäänud aja telgis. 

Ent edasi tulid juba Prantsusmaa, Šveits, taas Prantsusmaa, Luksemburg, Belgia, Holland, Taani, Rootsi ja Soome. Soome polnud sel rännakul sugugi tühine tuttavlik paik, sest jalgrattaga polnud Räämet varem Turust põhjapoole saanud, niisiis käis ta ära Poris. Pori on tema senise elu kõige põhjapoolsem paik ja kõige lõunapoolsemaks on Queenstown Uus-Meremaal.

Kogu reisi ajal kirjutas Räämet oma blogi. Selle jaoks ja nii mõnekski teiseks otstarbeks, kasvõi lennupiletite soetamiseks, oli tal kaasas väike sülearvuti. Tema rännakuga saab detailsemalt tutvuda blogis worldtraveler.planet.ee. Sealt torkab kohe silma ka rännaku moto: “Ma ei lähe tagasi koju, ma liigun edasi kodu poole.”

Nüüd on Heini Räämet tagasi kodus ja see vajab harjumist. Puhkus on läbi. Aga ega ta nüüd paikseks jää, sest kui rännupisik kord sees on, siis enam sellest lahti ei saa. Umbes kolme aasta pärast plaanib ta uut pikka rännakut, kuid vahepeal tuleb Eestis tööd teha ja “rasvakihti koguda”. Rännakule läks ta 97kilose mehena, Uus-Meremaal saavutas reisi väikseima kehakaalu – 79 kilo.

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 09/11/2017 10:20:04