Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Identiteedipiirkonnad tuleb alles hoida. Aadresside muutmine tekitab juba segadust, eriti hiidvaldades

Evar Saar. Foto: Ülle Harju

Haldusjaotuse ajaloost kõneleval konverentsil (26.10 Karilatsis) sai kinnitust tõdemus, et uus on hästi ära unustatud vana: praegune haldusreform käis samu kive ja kände mööda nagu 127 aastat tagasigi.

Vallad kui talurahva omavalitsused loetakse tekkinuks enamasti 1866. aasta seaduste järgi. Kuigi – sõna vald on palju vanem ja tähendabki sõna-sõnalt, et kelle võim või kelle vald mingis piirkonnas oli. Kas oli mõisavald ehk mõisavõim, kirikuvald või kroonuvald.

Väikeste mõisavaldade liitmisest oli ajaloolase Ene Hiio ettekandes üks kõnekas episood: 1890. aastal välja antud uus vallaseadus nägi lisaks asjaajamise venestamisele ette, et väikesed vallad võivad omavahel vabatahtlikult liituda. Kui nad seda vabatahtlikult ei teinud, alles siis sundliideti. Valdade ühendamist käsitlev punkt toona välja antud vallaseaduses kutsus nüüd konverentsi publikus esile naerupahvaku – nii väga meenutas see äsja toimunud haldusreformi põhimõtteid. Mõnes kohas olid ka 127 aastat tagasi tekkinud tulemused võrreldavad. Näiteks hakkas Valgjärve vald ulatuma Pikajärvelt läänes Tõduni idas (Karilatsi lähedal), sest väikesi valdu Võrumaa põhjaservas ei osatud lihtsalt kellegi teisega kokku panna.

1938. aasta haldusreform, millest rääkis geograaf Taavi Pae, kavandati algusest peale sellisena, et moodustuvad vallad oleksid võimalikult kuusnurkadekujulised. Kuigi valdade arv vähenes peaaegu poole võrra, seati juba reformi kavandades eesmärgiks, et ka jalgsi liikuv inimene saaks iga valla äärealalt päevaga vallamaja juures ära käia.

Lisaks ajaloolisele võrdlusele saame oma haldusreformi võrrelda ka lätlaste samalaadse reformiga.

Üks asi on Läti haldusreformis siiski paremini tehtud kui meil. Lätis võeti rahva ja poliitikute nõudmisel siht, et aadressisüsteem ei muutuks. Lätlane tahab elada ikka omas vallas, et vallanimi oleks sama, mis 100–150 aastat tagasi. Läti uus suurem haldusüksus on novads, tõlkes piirkond (see pole kihelkond, mis on läti keeles draudze.) Novads’iteks liitusid terved vallad, neid ei poolitatud. Vallasildid on püsti, kuigi omavalitsust valdades enam ei ole – on lihtsalt asustusüksused.

Lätlased kaotasid ära hoopis rajoonid, mis neil vene ajast senini alles olid jäänud ja mida polnud maakondadeks ümber nimetatud. Lätis pole ka maakonnal erilist tähtsust olnud, pigem on rahvusliku identiteedi jaoks tähtsad kultuurilised regioonid Vidzeme, Kurzeme, Latgale, Zemgale ja Sēlija.

Meie piiri taga sai Alūksne rajoonist üks suur novads, kus Alūksne linnaga ühines 15 väikest valda, ja teine väiksem novads, kus Hopa (läti keeles Ape) linnaga ühines kolm valda. Ühinemise järel jagati endised haldusüksused „linn maapiirkonnaga“ linnaks ja vallaks. Võrdluseks: Eestis ollakse Tartu, Pärnu ja Haapsaluga minemas täpselt vastassuunas.

Lätimaa valla sees on aga järgmine üksus kohe talu. Vallad on tõesti väikesed, 600 elanikku või nii. Osa talunimedest on vanad, aga jagunenud taludele on tuletatud või lausa välja mõeldud uued nimed. Ametlikke talunimesid hakati juurde tegema juba sõjaeelses Lätis. Tihti kõlavad need üsna teistmoodi kui traditsioonilised, mitusada aastat vanad talunimed. Aga et talunimesildid on igal pool väljas, siis õpivad inimesed ka uued nimed hästi ära.

Kuid Latgales Läti idaosas ei läinud haldusreform nii roosiliselt: vabatahtliku liitumise tulemusel tekkisid väga erineva suurusega piirkonnad. Mõnel pool läks kokku 25 valda ja novads’iks sai peaaegu terve rajoon, teises kohas jäid suhtelised väikesed maanurgad eraldi. Regionaalse arengu eeldusena see väga hea ei ole.

Latgalitele ei sobi ka see, et vallad jagunevad kohe taludeks. Nagu meilegi, on nende jaoks kõige tähtsamad asustusüksused külad. Latgal on eelkõige mingi küla elanik. Ka meil Põlva, Haanja Vastseliina kandis ja muidugi Setomaal on küla põhiline, talunimed on sageli lihtsalt välja mõeldud ja inimesed ei räägi kohtadest talunimesid kasutades.

Latgalite talukesed on väikesed ja sageli nimetatud kõnekeeles isanime järgi nagu Setomaal. Ametlikud talunimed on puhtalt välja mõeldud.

Nii et nii meil kui Lätis on haldusreformiga tehtud sama viga: haldusüksused on väga erineva suuruse ja ebaloogilise kujuga vabatahtliku liitumise tulemusel. Nii neil kui meil pole reformi tehes arvestatud väiksemate tõmbekeskuste tagamaadega. Näiteks Vastseliina tagamaad kuuluvad nüüd mitmesse eri valda, aga Rõuge valda kuulub kohti, mille jaoks Rõuge pole esimese astme tõmbekeskus.

Geograafid tõdesid Karilatsi konverentsil, et tõmbekeskusi see reform ikka üldse ei arvesta. Selles mõttes on reform on poolik ja ilmselt kutsub see esile liitumisi, mis kasvatavad vallad juba seniste maakondade mõõtu.

Eestis on hädavajalik luua aadressisüsteemi vaheaste uue suure valla ja küla vahele. Kui Lätis jäeti vallad vanades piirides alles ja loodi uued üksused novads’id, siis meil on vald arenemas suureks ja täisfunktsionaalseks haldusüksuseks. Aga vanad vallad, olgu siis nõukogudeaegsed külanõukogud, 1938. aasta vallad või lausa 1866. aasta vallad, on sageli need identiteedipiirkonnad, mille järgi inimesed ennast ja oma sõpru-tuttavaid ikka edasi määratlevad.

Sellepärast on vaja tekitada valla- ja külanime vahele identiteedipiirkonna nimi. Seda võib nimetada piirkond, kant, mõnel pool (nt Saaremaal) sobib ehk isegi kasutada sõna kihelkond. Näiteks: Võru vald, Orava piirkond, Liinamäe küla. Või: Rõuge vald, Mõniste kant, Kallaste küla. 

Piirkondadeks jagamine rahva avamuse alusel ei tohiks olla raske, peamine on kõrvaldada takistus aadressisüsteemi jäikuse osas, mis praegu sellist vaheastet valla ja küla vahel ette ei näe.

 

Autor: Evar Saar, kohanimeekspert
Viimati muudetud: 16/11/2017 09:55:04

Lisa kommentaar