20 aastat tagasi murti Võrus okupatsioonivõimu selgroog

„Vähem valet, seltsimehed!“ see üleskutse pärineb Vaba-Sõltumatu Noortekolonni Nr 1 loosungilt, millega ansambli Hetero liige Peeter Saar 7. novembril 1987 Võrus Punaste Küttide väljakul punatribüünile tõusis, ja sobib hästi iseloomustama tollast vaimsust.

21. oktoobril murdis keelde eirates kalmistule Vabadussõja kalmude juurde jõudnud rahvamass okupatsioonivõimu selgroo. Kolonni noorte eestvedamisel sai Võrust punarežiimi kukutamise keskusi ajal, mil Eesti iseseisvumisest ei söandatud veel valjult rääkidagi.

Seevastu eeloleval pühapäeval tähistab taas kogunev Kolonn oma 20. sünnipäeva võrulaste tahteväljenduspäevaga koos linnavalitsuse, Võrumaa muuseumi, Kandle kultuurimaja ning kõigi võrulastega, aukülalisena on lubanud kõnet pidama tulla vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

Rahvasuul on kombeks olulistest sündmustest kiiresti legendid teha, mille käigus faktid painduvad vahel selliseks, nagu tundub ilusam. Praegune vabas Eestis üleskasvanud põlvkond võib arvata, et mis see siis ära ei ole – teha talgutöid, marssida kalmistule või tribüünile, pidada kõnesid, kirjutada mõned üleskutsed, lehvitada sinimustvalget. Vanematelgi inimestel kipub ununema, millises ähvarduste, repressioonide ja provokatsioonide õhustikus seda siiski tehti.

Kolonni ajalugu ja tegevus on ilusti kirjas nende veebilehel www.noortekolonn.org ning pühapäeval esitletakse Kandles juubelikogumikku „Võru veri ei värise“. Kumbki allikas ei rõhuta nende ametnike tegevust, kes Kolonni igati takistada püüdsid ja otseselt represseerisid. LõunaLeht on aga seda meelt, et ka partei- ja täitevkomitee, KGB, miilits jmt võitlesid oma asja eest. Eks ole needki inimesed väärt nime jäädvustamist?

Tegelikult on seegi sündinud: 1987-88 sündmused Eestis dokumenteeriti päris detailselt jooksvalt omakirjastuslikes väljaannetes, 1998 koondas kirjastus SEJS kroonika kogumikku „MRPAEG infobülletään 1987-1988“.

Kõik algas koristustööga kalmistul

9. oktoober 1987. Hirvepargi meeleavaldusest on möödas poolteist kuud, söed hõõguvad vaikselt tuha all: mis tuleb järgmiseks? Võru kalmistul hakkavad punkarmuusik Ain Saar ja Argo Männimets Vabadussõjas langenute kalme korrastama. Päev-päevalt liitub noori, varsti on neid üle 30. Vanemad inimesed astuvad ligi, toetavad sõnaga.

13. oktoobril tuuakse Ain Saarele Vabadussõja memoriaali Eesti Vabariigi aegne foto. Noored hakkavad plaanima kalmistul miitingut, kaks päeva hiljem hakatakse kutseid (üle 250) levitama, kutsumaks rahvast 21. oktoobril kell 18.30 kalmistule mälestama.

16. oktoobril otsustavad noored moodustada üksuse «Keissi», millest pidi saama Võru Muinsuskaitse Klubi juures tegutsev grupp.

17. oktoobril tuleb kalmistul töötavate noorte juurde Võru rajooni KGB osakonna ülem Ervin Oras, tahab näha Saare plaanitava kõne teksti ja soovitab miitingu pidamiseks taotleda ametlikku luba Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehelt Elmar Tiidult.

19. oktoobril on Saar Tiidu jutul. Täitevkomitee esimees keelab „nõukogudevastase“ miitingu korraldamise. Kalmistul hoiatavad kaks tundmatut Ain Saart, et kui miitingul midagi nõukogudevastast kõlab, karistatakse teda kriminaalkorras § 68 järgi, kui ei, siis § 195 järgi (nende paragrahvide põhjal kandsid GULAGis pikki karistusi dissidendid), ja kui lihtsalt küünlaid põletatakse, saab Ain 15 ööpäeva aresti.

Võim võtab meetmed tarvitusele

Samal päeval toimub EKP Võru rajoonikomitees nõupidamine, kus esimene sekretär Aare Männiste paneb vastutuse „natsionalistliku ja nõukogudevastase ürituse“ eest Võru muinsuskaitseklubile. Parteikomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhataja Peeter Laurson toob liikmete nimekirja ja tuvastatakse, et kalmistul kavatsevad sõna võtta Võru klubi juhatuse liige Ants Pindis ja Urvaste-Karula muinsuskaitseklubi juhatuse liige Valdur Raudvassar. Nõukogudevastastena tõstetakse esile veel Mati Vilu ja Are Jägerit.

20. oktoobril on Saar ja Männimets kutsutud täitevkomitee istungile. Täitevkomitee keelab miitingu kui nõukogudevastase ja halvasti ettevalmistatu. Noored pakuvad kompromissi: kutsed on laiali saadetud, las rahvas tuleb, paneb kalmudele lilled ja küünlad ning läheb koju. See täitevkomiteed ei rahulda.

Partei rajoonikomitee II sekretär Virve Saliste külastab linna koole, vesteldes õpilaste ja õpetajatega. Vene keskkoolis (kus direktor endine Võru KGB ülem Lenk) levib kuuldus, et homme hakatakse venelasi peksma. Sõjaväelinnaku elanikel soovitatakse 21. oktoobri õhtul kodus püsida ja tulesid mitte süüdata.

Õhtul hoiatab miilitsatöötaja (!) Vahing Ain Saart homse arreteerimise eest. Argo Männimets saab teada, et teda otsisid kodunt kolm miilitsat. Mõlemad ööbivad tuttavate juures.

Antslat, kus töötab tuletõrjes Valdur Raudvassar, külastavad EKP rajoonikomitee III sekretär Trofimov ja EKP KK esindaja Gross. Linnas levib jutt, et Raudvassar kavandab suurejoonelise natsionalistliku meeleavalduse Antsla lähistel Kraavi kalmistul. Raudvassar saadetakse 21. oktoobril komandeeringusse Tallinna.

Eestvedajad kõrvaldati

21. oktoober algab õhtuse meeleavalduse eestvedajate kõrvaldamisega varahommikul. Ain Saare kodumaja Tartu tänaval piiravad kaks ohvitseri ja kaks erariides meest; kaks miilitsat lähevad korterisse. Aini pole kodus, ta võetakse kinni kl 8 töökohas.

Argo Männimets võetakse kinni kl 6.20 tööl. Ants Pindist ja Kalju Tullust otsib sõjakomissariaat, Üllar Pugast, Meelis Ivask ja kaks alaealist koolipoissi on neil juba käes. Mati Vilut külastab „korstnapühkija“, kes üritab üle vaadata kõiki ruume. Metsakombinaadi autojuht Jüri Tammsaar komandeeritakse Tallinna, sama asutuse kunstnik Aivar Rumvolt Saru lauatsehhi. Ivask, Saar ja Männimets viiakse Tallinna sõjakomissariaati.

Juba keskpäevast ümbritsetakse kalmistu siltidega sissesõitu, läbisõitu ja peatumist keelavate märkidega, tänavail patrullivad radiofitseeritud miilitsapostid, kaasatud on rahvamalevlased. Korrakaitsjaid on kolmest rajoonist Võrru kokku toodud umbes 400.

Tööpäeva lõpul suundub aina enam rahvast kalmistu poole, väga palju on vanemaid inimesi. Kella 18.30ks on sõidutee ummistunud ja rahvamass kalmistuvärava ümber. Surnuaia ümber on tihe miilitsaahelik, on ka teenistuskoeri. Siseministeeriumi raadioautost kostab käsklus kõik detailideni fikseerida. Pildistamine on demonstratiivne. Üks kaamera rebitakse käest ja visatakse vastu puud. Pinge kasvab. Ruuporist hüütakse, et õpilased mingu kultuurimajja, seal on tasuta pidu.

Parteisekretär Männiste soovitab küünlad siinsamas ära põletada ja koju minna. Rahvas protesteerib, Männiste aadressil kõlab esimene solvang. Süüdistatakse kohalikke võime. Umbes kell 18.50 murrab rahvas laviinina läbi – umbes 3200 inimest.

Kalmudele pannakse lilli ja küünlaid, lauldakse paar isamaalist laulu. Ain Saar on oma kõne teksti varakult andnud 1. keskkooli XI klassi õpilase Epp Sõna kätte, kes selle ette loeb (paberi toimetas kinga sees kohale stalinismi üle elanud mees).

Parteijuht ajab rahva marru

Järgnenud leinaseisaku rüvetab Männiste, kes otsustab just nüüd hakata läbi ruupori rahvast laiali ajama. Rahvas hakkab karjuma parteivastaseid loosungeid ja majandusnõudmisi, nõutakse Ain Saare vabastamist. Julgeolek vahistab rahva silme all Aini naise Mia-Ly. Skandeeriv rahvamass hakkab mööda Kreutzwaldi tänavat kolonnis linna minema, peatades raudteel 17 minutiks kaubarongi.

Miilitsamajal suletakse luugid, masinad varjuvad hoovi. Polkovnik Jaška korraldusel oli rahva laialiajamiseks valmis pisargaas ja vesi, kuid toonane SORVVO ülem ning siseasjade osakonna partorg Aare Urm on vastu, öeldes, et need on ju meie omad lapsed. Erivahendeid ei kasutata.

Miilitsamaja eest suundub kolonn parteimaja ette Punaste Küttide väljakule, tribüünilt hüütakse parteivastaseid üleskutseid. Aare Männiste anub kõiki jumala nimel laiali minema ja seletab, et nii Ain Saar kui ta naine on Tallinnas sõjakomissariaadis. Rahvas nõuab mõlema vabastamist, samal ajal saabub süüdistust esitamata vabastatud Mia-Ly. Neiuhääl hüüab Männiste kohta: „Ta ju valetas!“ ning parteibossi pihta lendavad kivid, õunasüdamed, pudelid. Miilitsaauto saab muljuda.

Esimene sinimustvalge

Juba teel linna tekkis kolonni kohale väike sinimustvalge lipp. Kaja Tullus mäletab praegu, et see oli umbes 13-14-aastaste poiste käes ning veel keegi nägi, et see oli ilmselt ise riidele guašiga värvitud. Vististi oli see esimene sinimustvalge okupeeritud Eestis, mis jäi punavõimu poolt maha rebimata. Kes oli lipu valmistaja, pole siiani selgunud.

Parteimaja eest liigub 500-600-pealine rahvahulk, lipp ees, sõjakomissariaadi ette, mille uks on blokeeritud. Endiselt nõutakse Aini vabastamist, paar akent visatakse sisse. Kell 22 astub rahva ette miilits Vahing, vabandab rajoonivõimude nimel, tunnistab miitingu korraldajate isoleerimise veaks, teatab, et Ain on juba Tallinnas vabastatud. Alles nüüd hakkab rahvas laiali minema.

Toona trükikojas Täht töötanud Kaja Tullus on meenutanud, et tolle päeva rajoonileht Töörahva Elu (peatoimetaja oli siis Heini Kasesalu) jäi õigel ajal trükki minemata, kuna lehest võeti üks lugu välja, tekitamaks ruumi loole sellest, kuidas huligaanid ei pääsenud kalmistule. Leht trükiti lõpuks siiski algsel kujul, alles järgmises lehes ilmus ETA nupp „Huligaanitsemine mõisteti hukka“.

Rõõm on üürike

22. oktoobril on Võrus rahval kõikjal jutuks eelmise õhtu sündmused, meeleolu on elev ja rõõmus. Lõbustatult meenutatakse parteijuhi käitumist ja arutletakse, kas korrumpeerunud rajoonivõimud võetakse nüüd maha. Saar ja Männimets töötavad jälle kalmistul, rahvas käib jõudu soovimas. Leitakse, et ka hävitatud Vabadussõja monument tuleb taastada.

EKP rajoonikomitee erakorralisel pleenumil võtab Männiste maha süüdistuse muinsuskaitselt.

Aga karistused ei jää tulemata. Võru Gaasianalüsaatorite Tehase komsomolikoosolekul kuulutab Felix Pärtelpoeg, et Ain Saar tuleks seina äärde panna. KGB töötaja Mäesalu ähvardab Epp Sõna 15-aastase vangistusega. KGB viib läbi „vestlusi“, töötleb pereliikmeid, ässitab töökohtadel. Kohaliku raadioreporteri Sirje Kõivu lindistused sündmustest konfiskeeritakse nii, et reporter vajab närvivapustuse tagajärjel ravi.

Tartus kutsub KGB ülem Anti Talur enda juurde MRP-AEG liidri Lagle Pareki, kohal on ka üks ohvitser Moskvast. Muu hulgas uurivad tšekistid, mis tähtpäev on 21. oktoober ja milline on Pareki ässitustöö Võru noorte seas. Parekilt Võru osas vastust ei saada.

Koolides kästakse õpetajail fotodelt ära tunda meeleavaldusel osalenud õpilasi. Täiskasvanud osalenuid ähvardatakse mitmel pool töökohtadel korterijärjekorrast väljaarvamisega.

4. novembril toimub alaealiste asjade komisjoni istung, kus kümnele noorele määratakse rahatrahvid, sh kolmele sellisele, kes osalesid kalmude korrastamisel. Jõulu eel korraldab Kolonn korjanduse trahvide tasumiseks, 41 võrukest annetavad selleks raha ja kõik saab makstud.

Mööblivabrikust sunnitakse 23. detsembril päevapealt lahkuma Argo Männimets, sidesõlmest 25. detsembril Viljar Pindis selle eest, et tal on „selline vend“ (Ants).

Võimude survest hoolimata ei algata prokuratuur juurdlust Ain Saare vastu. Kuuldus, et prokuratuur süüdistas hoopis sõjakomissariaati fiktiivsete kutsete abil ebaseaduslike arestide korraldamises. Seegi ei jäänud nuhtlemata – südamehaige ja operatsiooni läbi teinud prokuratuuri uurija Aivar Sool saadetakse Kaug-Itta tegevteenistusse.

7. detsembril mobiliseeritakse südamepuudulikkuse tõttu varem armeeteenistusest vabastatud Üllar Pugast, kes oli raadioreporter Sirje Kõivule rääkinud, milles mööblivabriku partorg Milvi Ots teda süüdistanud oli. Samal päeval tahetakse sõjaväkke saata labiilse närvisüsteemiga Peeter Saart, kes aga viiakse hoopis Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse.

Julgeolekumehed Mäesalu ja Lebedev käisvad leivakombinaadi juhtkonnalt tellimas, et Ants Pindis ja Mati Vilu joodikuiks ja luusereiks tembeldataks. Eesmärki ei saavutata. Koolis pinnib Lebedev õpilastelt, mida räägib ajalootunnis õpetaja Rait Laatsit. Kaja Tullusele lubab Lebedev „kaubale saamise“ korral uut korterit.

20. dets kutsutakse Jüri Tammsaar julgeolekusse ja üritatakse värvata „koostööle“, millest noormees keeldub. Ta vallandatakse Võru metsakombinaadist samal päeval.

KGB töötleb põhjalikult ka Mati Vilut, Ants Pindist ja Are Jägerit. (Vilu oli alustanud toetusallkirjade kogumist stalinismiohvrite memoriaali asutamise üleskutsele, mis esmakordselt kõlas Hirvepargis.) Vallandamisähvardused jõuavad Pindise ja Viluni töökohas leivakombinaadi insenerilt-partorgilt Ants Randverilt, edasiütlejaks katlamaja juhataja.

KGB erihuviks vestlustel on, mida kavatsetakse ette võtta järgmistel rahvuslikel tähtpäeval, eriti 24. veebruaril.

Jaanuaris sunnitakse omal soovil töölt lahkuma leivakombinaadi katlamajas töötav Kalle Lepasaar, kelle16-aastase pojaga oli KGB operatiivvolinik Lebedev korduvalt asjatult „sõbraks“ saada püüdnud.

1988. a algul vallandatakse gaasianalüsaatorite tehasest Kolonni aktivistid Raul Koppel ja Anti Neering. Meelis Ivask vallandatakse 9. jaanuaril.

Vestlused“ miilitsas ja KGB-s said üsna tavalisteks paljudele. Kõigele lisas värvi kallutatud info ja mõnitamine meedias – noorte vastuartikleid ja selgitusi ei avaldatud.

Karmilt läks miilitsatöötaja Aare Urmil, kes kalmistul rahva laialiajamise käsuahela lihtsalt katkestas, keeldudes jõudu kasutamast. Teda hurjutas partei, siseministeeriumis ähvardasid ülemused kuni 12-aastase vangistusega kodumaa reetmise eest. Ajad aga muutusid ja lõpuks vabastati ta miilitsatöölt ametialase sobimatuse tõttu.

Kolonn tahab organiseeruda

Pisitasa üritasid noored kõigest hoolimata organiseeruda. 26. okt asutas Ain Saar Noorte Restaureerijate Klubi Otto, mis võttis oma tööks Kreutzwaldi pargi korrastamise. 3. novembriks oli nimekirjas 84 liiget, ent kuigi registreerimiseks valmis rida dokumente, tõmbas vabariiklik restaureerimisvalitsus sellele kriipsu peale. Bürokraatia jäi sinnapaika, talgud pargis toimusid ikka. Lauluisa kuju oli korrastamiseks minema viidud ning noored kartsid, et seda ehk ei toodagi tagasi.

13. detsembril otsustas Vaba-Sõltumatu Noortekolonni Nr 1 11-liikmeline Asutav Kogu nädal hiljem läbi viia Kolonni asutamiskoosoleku. Nii ka sündis, vastu võeti põhikiri ja valiti 7-liikmeline volikogu. Asutajaliikmeid oli 18. Plaanid olid lennukad: Kolonnile plaaniti osta ja korda teha oma maja, Tamulale rajada kohviklaev, hakata välja andma oma infobülletääni.

Häälekandja Avalik Arvamus hakkaski ilmuma; oma majani ei jõutud, aga laevkohviku Arabella asutas üks Võru ärimees ning see ujus Tamulal aastaid.

Rahvakogunemised jätkuvad

Organisatsiooni esimeseks avalikuks ürituseks sai Lydia Koidula sünnipäeva tähistamine jõululaupäeval – enam mitte keelatud, kuid veel ilmses ebasoosingus püha – Kreutzwaldi pargis hilisõhtul tõrvikuvalgel. Ürituseks valmistati lipp – trikoloor, peal Võru sümbol kuusk. Kaks tundmatut varastasid lipu pargis esinemiste ajal ära ning hiljem nägi Kaja Tullus (kes Koidula-õhtul kinnipeetud Ain Saare asemel õhtut juhtis) seda ülekuulamise ajal miilitsas.

Koos oli jälle sadu inimesi, taas kõndis rahvas kolonnina linnas, käidi ära ka Vabadussõja kalmistul. Jõuluõhtuks oli Kolonn ka selle korda seadnud.

Vastu võimude eeldusi polnud järgmine rahvuslik suurüritus planeeritud mitte 24. veebruarile, vaid Tartu rahu aastapäevale 2. veebruaril. Oletatavaid liidreid varitseti ja viidi „vestlustele“. Kolonni Kreutzwaldi pargis plaanitud miiting jäeti ära, kalmistule viidi aga kaunis pärg kirjaga „Au isamaa eest langenuile“ – võrulaste annetuste eest ostetud.

Eesti Vabariigi 70. aastapäeva eel aktiveerus taas KGB ennetustöö ja ähvardused, Kolonni liikmed aga trükkisid lendlehti vabadusmanifestiga ja üleskutsega 24. veebruaril akendel küünlad süüdata.

Punavõim rüüstab haudu

Võrru toodi 24. veebruariks tšekiste Pihkva oblastist ja Lätist. Kolonn kaunistas Vabadussõja sambakalmistul kuuseokstest kirjaga Eesti 70, viidi lilli ja küünlaid. Õhtul asetasid Mati Vilu ja Peeter Saar Kreutzwaldi mälestussamba jalamile trikoloorilindiga kaunistatud lillekorvi, loeti Merle Jäägeri luuletusi.

Täitevkomitee aseesimees Katušin käskis lindi korvilt eemaldada, rahvast oli manitsemas ka linna täitevkomitee aseesimees Mäidu Helistvee. Nende korraldused lämmatas protestisumin. Hiljem teatasid kohalolnud, et lilled-pärjad-lindid viidi mikrobussiga minema.

Juba 4. märtsil tõid miilitsad Vilule ja Saarele protokollid selle kohta, et nad sinimustvalge lindiga lillekorve asetades rikkusid ülemnõukogu otsust, mis selliste sümbolite kasutamise keelab. Tegu saadeti arutamiseks Võru Rahvakohtusse, Katušin ja Helistvee olid tunnistajad. Seda arutati 16. märtsil kohtunik Jõksi eesistumisel, kes ei näinud administratiivkorras karistamiseks põhjust.

Helistvee ja Katušin otsusega ei leppinud ja 25. märtsil toimus uus istung, kus kohtunik Vijaril isegi sekretäri polnud. Vilu ja Saare süüks sai meeleavalduse organiseerimine, trahv 40 rubla.

Kolonni meelest oli lillede äraviimine kalmistult hauarüüstamine ja nad tegid miilitsale avalduse rüüstajate tuvastamiseks-karistamiseks. Vastus tuli 18. mail uurija Serikovalt: kalmistult viis pärjad-lilled ära KGB töötaja, okstest kaunistuse rajooni täitevkomitee aseesimees. Küünalde ärakorjamiseks andis korralduse rajooni täitevkomitee esimees ja neli autoinspektorit täitsid selle käsu. Uurija leidis, et formaalselt oli kuriteokoosseis küll teos olemas, aga täideviijad said korraldused kõrgemalseisvailt organisatsioonidelt ning käitumine „oli tingitud valesti mõistetud teenistus- ja kodanikukohusest ning ekslikust arusaamast /---/“.

Miilits hakkab tüdima

25. märtsi, suurküüditamise aastapäeva, tähistati kõnekoosolekuga Lauluisa pargis, raudteele viidi põlevaid küünlaid. Avalikult koguti toetusallkirju stalinismiohvrite mälestusmärgi toetuseks.

Miilits käitus noortega viisakalt, KGB vaoshoitult. Järgmisel päeval kutsuti aga korraldajad miilitsasse ülekuulamisele. Ain Saarele koostati miitingu korraldamise eest protokoll, Kaja Tullust taheti karistada teadliku vastuhaku eest miilitsale (Kaja pidas kõnet, kui miilis käskis lõpetada ütles, et on teda hoiatanud.) Tullus vastas, et hoiatati jah, aga ei öeldud ju, mille eest! Karistus jäi määramata. Ülekuulaja uuris veel, millal Kolonnil järgmine aktsioon plaanis on, kas 14. juunil? Ja lisas: „Sõs olõ ma puhkusel, ma lää är kalale, sõs tekke, mis tahati!“

Järgmine aktsioon oli juba 1. mail Punaste Küttide väljakul, kus esmakordselt ei toimunud maidemonstratsiooni. Kõnesid peeti rahvuslikust väärikusest ja poliitilisest olukorrast, puhkes tuline debatt. Selle käigus küsis noortejuht Allar Abel rahvalt otse – kes on Eesti iseseisvuse poolt? Vastuseks mürises aplaus ja tõusis kätemeri. Üks nõudmisi loosungeil oli: „KGB rahva kontrolli alla!“.

Aprilli lõpuks oli Kolonn valmis saanud ka programmilise dokumendi, mis Võrumaa probleemidele keskendudes pakkus neile lahendusi, mille rakendamine eeldas suurt sammu riikliku iseseisvuse suunas ja okupatsiooni lõpetamiseks.

Täitevkomitee viimne pingutus

Sügisel alustatud töö kalmistul oli pidevalt jätkunud, 23. juunil loodeti memoriaal korda saada. 27. märtsil alustati samba ümbruse läbikaevamist, lootuses leida kinnitust kuuldusele, et samba tükid võivad olla sealsamas. Sealt leitigi tahvli tükid.

14. aprillil kehtestas rajooni täitevkomitee määruse ehitiste ja rajatiste kohta, mis andnud aluse Kolonni tegevus kalmistul keelata. 15. aprillil vallandas uus ülemus Ain Saare Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Võru osakonnast töölt. Ent noored jätkasid. Ei aidanud ka rajooni täitevkomitee korraldus töö kooskõlastuse hankimiseks. Võimud püüdsid sambatööde legaliseerimiseks tuge otsida muinsuskaitseorganisatsioonidelt, ent asjata: nõukogude võim oli Võrus autoriteedi kaotanud ja vajumas vaakumisse.

14. mail olid Võrumaal muinsuskaitsepäevad. Järgmisel hommikul jahmatas võrulasi räige vandalism: öösel oli kalmistul ristid ümber tõugatud ja viis neist purustatud, taastatava samba ehitusplats segi paisatud, murtud lipumast, korjandusplakat katki rebitud.

Vandaalid on leidmata tänini, kuid võrulaste pahameel oli suur ja toetus Kolonnile sellest vaid kasvas. Kolonn jätkas kalmistul töid ja pani välja öise valve, milles osales ka noori skaute.

20. mail kogunes Kolonni kutsel 101 inimest Võrumaale Ortuma külla kevadkooli, et üle-eestilises laagris luua suhteid teiste rahvuslike ühendustega, vahetada mõtteid ja pidada tuleviku plaane.

Ootamatud abilised

Juunis, kui vabadussamba väljakuulutatud avamiseni oli jäänud paar nädalat, tõdeti ometi, et tehtud on vähem, kui tahaks, Kolonni organiseeritud tegevus on laokil, väljaanne pole ilmunud, raha napib. Majandusolud olid Eestis sellised, et puudus oli kõigest, ka ehitusmaterjalist.

Siis aga astus kalmistul noortele ligi ehitusmees Kalju Rohtlaan, kuulas mured ära ja asus appi. Organiseeris betooni, tõi maakive, laenates töö juurest veoautot (selle pärast oli tal piimakombinaadis paksu pahandust) ja valmistas betoonivalamiseks puitrakised. Kui tuli aeg kivitöökojast kohale tuua Tõnis Saarnitsa valmistatud mustast marmorist tahvel kirjaga „Au isamaa eest langenuile 19181920“, tassis Kalju plaadi kohale ei kellegi muu kui KGB ülema Ervin Orasega, kes oli värava juures passinud, kui Kalju raske kiviga toimetulekuks abi palus.

Kogu sambataastamine käis korjandusraha varal. Raamatus „Võru veri ei värise“ seisab, et laekus 1023.51 rubla ja kulutusi oli 1129 rubla. 125 rubla oli kulunud nende poiste söögile, kes öösiti telgis valvet pidasid.

23. juunist oli Kolonni suurpäev: kalmistule kogunes võidupühal ehk jaanilaupäeval 810 tuhat inimest. Päev varem oli kohal käinud täitevkomitee töötaja ja teatanud, et linna- ja rajoonivõim kiitsid tööd samba taastamisel heaks. Ta üritas välja meelitada avaldust avamismiitingu läbiviimiseks, ent seda Kolonn ei vormistanud. Ja midagi ei juhtunud.

Seekord oli üritusel korralik helivõimendus, lehvisid rahvuslipud. Sammast õnnistasid neli EELK vaimulikku – Villu Jürjo, Jüri Pallo, Andres Mäevere, Jüri Vallsalu. Rahvast oli koos üle Eesti, pealinnani välja.

Suur töö oli tehtud. Skaudipoisid hakkasid juulis taastama juba järgmist mälestusmärki – 7. ratsarügemendi sammast Haanjas.

Et Kolonniga oli liitunud rohkesti eakamaid inimesi, muudeti juulis nime, Noortekolonnist sai Kolonn.

Kui suvel Haanjas töötavaid skaute vaatamas käidi, pandi tähele, et Suure Munamäe tornis on lipuvarras tühi. Ametlikult polnud sinimustvalge veel ENSV-s tunnustatud. 12. juulil heiskasid noored torni Mya-Li Sare õmmeldud rahvuslipu – ning kaks päeva hiljem võtsid Munamäe sovhoosi partorg ning täitevkomitee esimees selle maha.

Kubja lauluväljakul 14. juulil Rahvarinde õhtul astus Ain Saar mikrofoni ette, tegi juhtunu teatavaks ja küsis rahvalt, kas tahetakse, et tornis lehviks Eesti lipp. Tõusis kätemeri. Mandaat olemas, valmistas Mya-Li veel ühe lipu ja 15. juulil heisati see taas torni. Kui Tallinnast tuli korraldus lipp uuesti maha võtta, vastatud Võrust, et tulge ja võtke ise.

Kolonn ja Eesti asjad

Juunis osaleti Tallinnas esimesel üle-eestilisel sõltumatul noortefoorumil. Liituti Genf-49 üleskutsega Eesti poistel mitte minna okupeeriva Nõukogude armee teenistusse; osaleti piketis, kui Põlvas peeti kohut armeeteenistusest keeldunud Erkki Luige üle, ning demonstreeriti sõjakomissariaadi ees, kus nõuti repressiooni korras sõjaväkke saadetud noormeeste tagasisaatmist ja rahvusväeosade moodustamist.

Mitmest Kolonni liikmest said 1988. a augustis ERSP asutajaliikmed.

20. novembril 1988 emigreerus Kolonni karismaatiline liider Ain Saar Rootsi. Kolonni uueks koloneliks valiti Kalmer Vaindlo.

Kolonn suhtles ka Rahvarindega, osales kohalikus rahvaliikumiste konsultatiivnõukogus. Kui loodi Eesti Kodanike Komiteed ja algas kodanike registreerimine, võtsid seda korraldada ka Kolonni liikmed. Ain Saar valiti 1990 ka võrulaste poolt Eesti Kongressi saadikuks.

Oma info levitamiseks rajati linna avalik infostend, mida prokurör Feliks Luiksaar isiklikult tühjendas ja kommunaaltöötajad ka minema viisid. Muidugi tuli stendi ülevalhoidmise pärast võimudega kaubelda – tuge saadi piketi ja rahvalt kogutud 262 allkirjaga. Protestiks prokuratuuri piketeerimise eest oli muidugi jälle uus kohtuasi.

Aeg läks, tegutsemiseks Eesti heaks oli üha rohkem võimalusi ja tasapisi ka töökohti. Kolonni osalusel taasasutati Kaitseliidu Võru malev ja Kalju Rohtlaanest sai selle pealik. Kolonni liikmeid töötas piirivalve ülesehitamisel.

1992. a algul sai Kolonn valmis oma programmi, ent veel 1992. veebruariski ei õnnestunud organisatsiooni maavalitsuses registreerida. Umbes siis tegevus ka peatus.

Juubelid elustasid Kolonni

Kui Kolonnil täitus 1997. a sügisel kümnes aastapäev, pani Ain Saar ette seda tähistada. Võrumaa muuseum ja Võro instituut tegid seda Aare Hõrna eestvedamisel konverentsiga „Rindelinn Võru – Võrumaa aastatel 1987-1988“, peatselt ilmusid ettekanded ka instituudi toimetiste sarjas raamatuna. Kolonni algusaastaist räägib ka Ain Saare raamat „Aktsioonide aeg!“, mida ta esitles 1998. a oktoobris.

Mullu septembris otsustasid Kolonni 10 liiget organisatsiooni uuesti käivitada, sihiks võeti 20. aastapäeva tähistamine. Tänavu jaanuaris moodustati koos linnavalitsusega töörühm 21. oktoobril Võru tahteväljenduspäeva tähistamiseks ning hakati töötama selleks, et koostada Kolonni juubeliraamat.

Ain Saare „rehabiliteeris“ Võru linnavõim mullu augustis linna sünnipäevapidustustel, andes talle tegevuse eest Kolonni liidrina Võru aumärgi.

Pidupäev on ukse ees. Ärge imestage, kui näete laupäeval Võru linna vahel sõitmas vana Gaz-autot, külgedel plakatid, mis hoiatavad teid 21. oktoobril kalmistule minemise eest ning autokastis miilitsamundrites inimesi samu korraldusi ruuporisse hõikamas.

See on „EKP Võru rajoonikomitee sügisjooks“, mille Kolonn otsustas korraldada, et rahvast pühapäeval kalmistule ja rongkäiku, raamatuesitlusele, näitusele ja Kandlesse peole kutsuda. „Kakskümmend aastat tagasi toimis kõige parema kutsena võimude ähvardus, et ärge mingil juhul tulge, me proovime nüüd sama võtet,“ naeris Kolonni pressiesindaja Kaja Tullus.

Kalmistul kogunetakse Vabadussõjas langenuid ja Kolonni igaveseks lahkunuid kell 18 ja liigutakse siis tõrvikutega rongkäigus kesklinna, kus rahvale esineb kõnega president Toomas Hendrik Ilves.

Võrulasi kutsutakse üles heiskama tahteväljenduspäeva puhul riigilipud.

Autor: MARIS S. KAASIK
Viimati muudetud: 18/10/2007 12:20:15