Foto: Sten Sang

LõunaLehe reporter Sten Sang (33) avab talvise rattasõidu võlusid ja valusid. Andrus Ansipi tunamullusele viietuhandesele läbisõidule on tal vastu näidata tubli kolm tuhat kodumaist kilomeetrit! Tulid need kergelt või lebas teel takistusi, kohe saab lugeja põhjaliku ülevaate.

Idee aasta ringi rattasõiduks tuli eelkõige igakevadisest kassiahastusest kaalunäidu üle. Koledamal aastal lisandus külma ajaga suisa kümme rammusat kilogrammi, mis sugugi kandjat ei kaunistanud.
Esimesel talvel sai tehtud mitu sisulist viga eelkõige riietusevalikul ning enda ülekoormamisel tööpäevajärgse trenniringiga. Päädis see kõik neli kuud kestnud paukunud köhaga! Kõige kurioossem trennitiir nägi välja nii, et kell kaheksa õhtul lihtsalt libisesin koos kalli jalgrattaga kaldest alla nagu põrandakalts. Tee oli nii jäiseks tuisanud, et ei püsinud kaherattaline püsti ega kahejalgne seal otsas!
Vast kõige ehmatavamad pimedal ajal on pika paela otsas koeri jalutavad kodanikud. Omanik ühel pool teed, koer teisel pool teed ja „õdus“ rihm üle tee tõmmatuna ratturit ootamas. Õnneks olen sedasorti lõksudest seni puhtalt pääsenud ja ainuke nööri sisse sõit meenub lapsepõlvest, kui karjak oli lehmadele kruusateele takistuse ette vedanud. Õnneks polnud seal tookord elektrit sees!

Kubujuss valmis
Kui rääkida õigest talvisest rattasõiduriietusest, siis olen lõpuks välja raalinud toimiva süsteemi. Selga vean endale suisa viisteist erinevat rõivaeset ja lisaseadet! Olgu mainitud, et suvisel ajal on neid poole vähem.
Alustame altpoolt: jalga lähevad nahksed spordijalanõud, et vältida läbivettimist ilmamuutuse ja suure saju korral. Jalanõude sisse on peidetud fooliumtallad, kuna külm hiilib ligi just passiivsena seisvatest varvastest. Edasi vean jalga kahed paksud sokid: ühed täiesti tavalised ja teised moodsa termokiuga.
Oleme jõudnud reiteni ja neid katavad kaks paari rattapükse: all suvised pikad ja peal talvised täispikad. Erinevalt poppidest ameeriklastest olen ikka seda usku, et aluspesu võiks inimesel jalas olla, ja ka selle leiame siivsalt trennipükste varjust.
Nüüd torso. Seda katab suvine lühike rattasärk, juurde kaks pika käisega rattapluusi ning peal ilutseb udupeen Šveitsis käsitsi õmmeldud tuule- ja vihmakindel rattajakk. Kerest üles jäävat külmakartlikku kaela soojendab kaelussall, mis tõmmatud üle suu ja kõrvade, et kaitsta maksimaalselt nägu külma tuule eest.
Tarkust täis pead hoiavad soojas kaks rattamütsi, kusjuures ühe hind on ulmelised kakskümmend eurot. Veel lähevad komplekti juurde soojad talvekindad, kiiver ja rattaprillid.
Et lugejal ei jääks muljet, nagu saaks talvel rattaga sõita vaid see, kel rahakott puuga seljas, lisan paar fakti. Valdava osa sooja hoidvatest ja samal ajal „hingavatest“ spordiriietest soetasin sõbra soovitusel Tartu kasutatud riiete poest. Spordipoest uuena ostes oleksin maksnud kohati kümme korda rohkem!

Spordirajal ukerdajad
Kui rääkida suvise ja talvise sõidu erinevusest, siis külmal ajal saadav elamus on isegi mõjusam. Soojal ajal tuterdavad terviseradadel erineva ajumahuga kodanikud, kes pooltel juhtudel lihtsalt tuimalt ei arvesta kaasliiklejatega. Pisikesed lapsed lastakse omapäi uitama, kuigi on teada ratturite ja rulluisutajate liikumine samal trajektooril.
Räägin lugejale hirmsa kukkumise loo paari aasta tagant. Sõbranna tegi rulluisuringi ning märkas silmanurgast, kuidas emaga kaasas olev laps teenurgast muudkui killustikku terviserajale vedas. Järgmisel trenniringil maanduski ta tolle lapse veetud kivihunniku otsas. Hoog oli suur ning naise vigastused nii märkimisväärsed, et uisud seisavad siiani toanurgas.
Suurel kiirusel asfaldiga kohtudes võivad hullemal juhul spordiriided asfaldil lohiseja kehasse suisa sulada! Hõõrdumine asfaldi ja materjali vahel on nii intensiivne. Ehk sel põhjusel pole ma siiani osalenud maratonil suurtel grupisõitudel.
Vorm ilmselt võimaldaks seda, kuid minu nägemus rattatrennist on kardinaalselt erinev. Talvel saaks ju mugavalt jõusaalis soojas ruumis koos teistega higistada. Tõelise eestlasena aga eelistan igal ajal pigem omaette nohistamist kui läänelikku külg külje kõrval pekipõletust. Eks ole ju eestlaste taludki võimalikult hajusalt rajatud: et ometi naabriga kokku ei peaks puutuma!

Pakane ei hirmuta
Esimesel talvesõiduaastal suutsin pärast 12-tunnist tööpäeva punnitada õhtul kolmeteistkilomeetrise tiiru. Olgu mainitud, et nüüd sõidan talvel päevasel ajal ja 25 kilomeetrit ühe trennikorraga. Tollal hingasin valesti ja ajasin tempo nii kiireks, et pidin suu kaudu külma õhku ahmima.
Uut moodi hingates olen trenni teinud üle poole aasta ning saan tõdeda, et olen suutnud terve püsida! Tempo valikul pean silmas, et saaksin nina kaudu sisse hingates vajaliku hapniku kätte. Raskematel lõikudel hingan suu kaudu välja ja kergematel käib kogu õhuvahetus nasaalselt. Nii jõuab kopsudesse ninas eelsoojendatud õhk ning sportija ei tee oma hingamisteedele liiga.
Kui kraadidest rääkida, siis mõne miinuskraadiga on täiesti mõnus veel loodust nautimas käia. Päris kümnekraadise pakasega aga enam oma kaherattalise sõbra selga ei kipu. Õnneks elan Tartus, kus teehooldajad juba paari tunni möödudes kergliiklusteed lumest puhastavad. Sügava lumepudru sees on pea võimatu libastumata edasi liikuda.

Autodega arvestades
Enamlevinud küsimus sõprade poolt kõlab nii: kas sul talverehvid on ikka all? Täiesti tavalised maastikukummid ajavad siiski asja kenasti ära. Muidugi tuleb ise ettevaatlik olla, eriti just sõidutee ületamisel ja autode läheduses manööverdamisel.
Nii mõnigi kord olen suvel signaali saanud, kui uljalt sõites ülekäigurajale tuhisen. Juht lihtsalt ei jõua reageerida, kui rattur teele tuiskab. Vast kõige ebamugavamad olukorrad on liikluses siis esinenud, kui olen kehva kergliiklustee tõttu sõidutee paremas servas liigelnud. Tihti ei märka kõrvalteelt peateele keerav masin mind ning olen mitu südameatakki saanud reipalt lähenevat autonina endast sentimeetri lähedal tunnistades.
Räägime läbisõidu eesmärkidest ka. Esimesel külma spordi aastal suutsin koguda 2500 kilomeetrit. Möödunud hooajaga sain ette näidata juba 500 võrra rohkem. Käesoleva aasta plaan on tulemust omakorda suurendada ning 31. detsembriks esitleda 3500 kilomeetrist tulemust.
Ilmselt ei võtagi ma aasta ringi sõitu kui ainult trenni. Olen täheldanud, et esimesed viisteist kilomeetrit kuluvad lihtsalt tööpingete peast minema saamiseks. Varem lonksasin selleks õllekest, kuid nüüd väntan „vokikest“. Maks ja neer viskavad selle peale pöidla püsti ja naaberrahva odav märjuke jääb minust koduriiki lohistamata.

 

Autor: Sten Sang, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 25/01/2018 09:11:36