Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Seto viis „Valss emale“ toob sisse 156 eurot tunnis!

Filmidiiva Monroed on Tartu linnatänavail tihti näha. Foto: Sten Sang

Kargel jaanuariõhtul ootab mind oma Tartu kodu ajalooliste kõrgete lagede all külla kaunis keeleuurija Annabel Berg (21). Marilyn Monroe täpne koopia viib mind oma jutulõngaga suvisesse Budapesti ja toob sama kiirelt tagasi juulikuise Tamula äärde!

Teisel kooliaastal hakkas Pärnust pärit kolmanda kursuse keeleteadusetudeng huvi tundma Eestis kõige enam kõneldava kohaliku keele, võru keele vastu. Samuti on Annabelil soe suhe setu kultuuriga: setu viisid on toonud flöödivirtuoosile kena suvise lisateenistuse.
„Seljakotireis Itaaliasse näitas, et looga „Imäkõnõ kullakõnõ“ saab teenida suisa 156 eurot tunnis! Veneetsias pidime korduvalt kohaliku korrakaitsja eest põgenema. Tänaval musitseerimise luba mul ja sõbrannal polnud,“ kirjeldab oskuslikult flööti mängiv Annabel Berg.
Eestis teenib tänavamuusikaga headel päevadel 80 eurot tunnise pillimängu ja laulu eest. „Mina mängin flööti ja sõbranna viiulit, juurde muidugi laulame ka. Kokku tuleb selline folgilik esitus ja õhtusel ajal julgevad inimesed selle saatel tantsugi keerutama asuda,“ naerab muusik.
Eriti hästi meeldivat ungari autorite lood, millel ka mõningane Balkani maade mõjutus. Enamjaolt kasutavad noored daamid vanu rahvaviise ja teevad neile enda seaded.
Jutustame reisimisest ja peatume pikemalt reisiselli lemmikkohal. „Ungaris armastan Budapesti! Mõtlen pärast koolilõppu sinna elama minna ning programmeerijana leiba teenida. Lihtsalt nii ilusad inimesed elavad seal! Ja millised peod! Klubid on kolmekorruselised ja korraga vihub tantsida viissada lõbujanulist jalakeerutajat! Riik ise on muidugi vaesemate killast, kuid vastavalt sellele on ka asjad odavad,“ rõõmustab keeleuurija. Näiteks suure pitsa saab kätte paari euroga ja möödujatele musitseerides teenib seal 30 eurot tunni kohta.

Hoogne täheväänamine
Asume uue hooga võru keelt lahkama ning saame üheskoos harjutada suluhäälikut, nn hõkk-tähte. „Hääldub suluna ja see tähendab, et nagu hakkad k-tähte välja ütlema, aga häälik jääks justkui kurku kinni,“ õpetab instruktor reporterit. Kluksume ja kõõksume mugaval diivanil tubli paar minutit ning tunnen end võru keelega juba kenasti sina peal olevat.
„Olen mõnuga lugenud mitmeid võrukeelseid luuletusi! Raamatutega pole seni rinda veel pistnud. Huvitav oli lugeda, et vanal ajal eristati Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti kirjakeelt eriti teravalt. Juhan Smuulil on mitu teost, kus ta Lõuna-Eestit kui kuidagi madalamat ja talupoeglikumat piirkonda välja toob. Et kui kedagi oli vaja totakana esitleda, siis pani ta tegelaskuju lõunaeestlasena kõnelema,“ toob keeleuurija välja veidra nüansi ajaloost. Kõik nii-öelda maakad said Smuulilt omapärase keelelise templi. Usun, et nii mõnelgi võrukal oleks selle peale paar käredamat sõna sekka öelda.

Võrukale mehele?
Pinnin atraktiivselt tudengilt, kas ta Võrumaale ka armastuse otsingutele on sattunud. „Üle kümne korra olen külas käinud. Väisatud sai isegi saja inimesega suguvõsakokkutulekut. Renditud puhketalus toimusid lõbusad mängud ja suisa etendused! Panin tähele, et just vanemad külalised jutustasid omavahel võru keeles. Mu enda sõbranna saab kenasti aru kõneldavast, aga ise pelgab vastu rääkida,“ raporteerib Annabel.
Tookordse külaskäigu ajal satuti ka kohalikku pubisse Õlle 17. „Seal juhtusime vene noormeeste peale, kellele ajasin udu, et ei kõnele vene keelt. Reetsin end robinal, kui vastasin ühele küsimusele sorava pika venekeelse lausega,“ muigab ta. Oma hea keeleoskuse on ta kaasa haaranud ukrainlasest emalt.
Satume uuesti Setumaa teemale. „Setud leelotavad, aga võru rahvalaulu eripärana ma sama märgatavat nüanssi kohe ei saagi välja tuua,” nendib ta. Saan teada, et neiul on Võrus viis head tuttavat ja Setumaal kaks. „Võrust naised ja Setumaalt mehed! Üks setu sõber ropendab hirmus palju ja kasutab selleks loomade ihuliikmeid,“ kihistab vestluskaaslane.
Saan teada ka, et tartlane nii head nalja ei tee kui võrukas.

Annabel käis külas!
Mitmekesine intervjueeritav on juba kolmandat aastat tegev üliõpilasteatris. „26. jaanuaril käisime Võru teatrifestivalil oma Kafka „Ameerikaga“! See on minu viies suurem lavatükk, lisaks oleme teinud arvukalt projektilavastusi. Üritusel läks meil ülihästi, meie lavastaja on Võrus kõrgelt hinnatud,“ räägib Annabel Berg. Võrust pärit Kalev Kudu lavastatud etendus kestab tubli kaks tundi ja lavalaudadel näitab oma võimeid üheksa andekat noort.
Eesti Harrastusteatrite Liidu ja Võru Kannel poolt korraldatud üritusel sai Tartu Üliõpilasteatrist näitlejapreemia Claus Mootse.
Jõuame taas jutuga Võrru ning saan teada näitleja sooja suhtumise linnasse. „No tõesti ilus linn on! Nostalgiahõnguline ja idülliline. Meelde on jäänud väikesed armsad puumajad ja suvel Tamula ääres lustivad perekonnad,“ meeliskleb jutukaaslane.
Uurin muiates ka ööelu kohta, et kas ülikoolilinna melule vastast on. „Noori pidutsejaid ikka nägime möödunud aasta suvel. Pigem on siiski vaikne,“ nendib neiu. Samal ajal tõdeb ta, et siinsetel elanikel on väga vedanud nii mõnusa elukohaga. „Keel on ju väga harukordne eristumise koht. Maailma jaoks on tegu eriliste inimestega!“ kinnitab Annabel.

 

Autor: Sten Sang, sten@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 01/02/2018 09:31:21

Lisa kommentaar