Võrumaa vaegkuuljate ühingu juhatuse esimees Janno Kuus. Foto: erakogu

Vaegkuuljatele tekib üha juurde vajalikku aparatuuri, mis aitab neil igapäevaelus lihtsamini toime tulla.

Võrumaa vaegkuuljate ühingu juhatuse esimehe Janno Kuusi (39) korteri ühes toas on aparatuuri rohkem kui vaba ruumi. Siin on ukse- ja äratuskellad, suitsuandurid jne.
„Ühingul kontoriruume ei ole, sest selle rent käiks meile üle jõu,” selgitas Kuus. Ta lisas, et võtab meeleldi vastu inimesi kodukontoris, kuhu aeg-ajalt ühingu liikmed sisse astuvad.
Kord kuus toimuvaks teabepäevaks rendib ühing ruumi Võru pensionäride päevakeskuselt.
Vaegkuuljatele on igapäevaelus toimetulekuks kõige tähtsam patareidel töötav kuuldeaparaat, sest selle abil saavad nad paremini üksteisega igal pool suhelda ning ostud ja asjaajamised kergemini tehtud.
Kuus märkis, et ükski abivahend ei too küll kuulmist tagasi, kuid toetab kõnest paremini arusaamist.
Soodushinnaga ehk 10protsendilise omaosalusega saavad kuuldeaparaadi nii pensionil kui töötavad vaegkuuljad neljaks aastaks. Esimesed saavad tavaliselt odavama, 360 eurot maksva aparaadi. Aktiivselt suhtlevatele ehk töötavatele vaegkuuljatele on riigi toetus suurem ja nad saavad üle 600 euro maksva kuuldeaparaadi soetada.
Aparaadi määrab vaegkuuljatele SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinik. „Uue kuuldeaparaadiga harjumine võtab aega ja kui inimene tunneb kuu pärast uue aparaadi saamist, et sellest ei ole abi või ta ei saa jutust ikkagi aru, peab ta selle reguleerimiseks taas kõrvakliinikusse minna,” selgitas Kuus.
Enamikus poodides vaegkuuljatel suuri raskusi ei teki, sest neis tuleb ostu eest maksta ja kliendikaarti näidata ning enamasti ei küsi poetöötajad midagi.
See-eest on tehnikapoodides palju keerulisem, sest seal peab ise ostetava kohta küsima. „Enne tuleb endale vajaliku asja kohta palju selgeks teha,” täpsustas Kuus.
Kodus on vaegkuuljatele toeks paljud märguandesüsteemid, mida on võimalik ühendada juhtmevabalt tervikuks, näiteks ukse- ja äratuskellaga, lauatelefoni või ka suitsuanduriga. Kõik nad helisevad tavalisest valjemalt. „Kui näiteks uksekell heliseb, saab panna ka teised seadmed helisema või vilkuriga märku andma,” täpsustas Kuus.
Vaegkuuljatele on asjaajamistel ja soodustusega ostlemisel toeks ka Eesti Vaegkuuljate Liidu väljastatud liikmekaart, millel sõnapaar „Kuulen halvasti“.

Mõistev suhtumine

Iseküsimus on, kas kõik vaegkuuljad liikmekaarti vajalikul hetkel soovivad näidata.
„Kuulmislangusega inimesed oskavad neile öeldavat mingil määral ka huultelt lugeda,” märkis Kuus.
Mõni aeg tagasi läks ta Võru kodakondsus- ja migratsioonibüroosse uusi dokumente vormistama, kuid seal selgus, et kuuldeaparaat on koju ununenud, liikmekaart oli siiski kaasas.
„Näitasin liikmekaarti ja sain kuuldeaparaadita hakkama, sest minuga suhelnud ametnik rääkis lühidalt, aeglaselt ja selgelt,” tunnustas ta ja lisas, et mida lihtsamalt, aeglasemalt ja selgemalt räägitakse, seda kergem on vaegkuuljatel teistest aru saada.
Kuus ei mäleta, et temasse oleks halva kuulmise pärast kusagil eriti tõrjuvalt suhtutud.
„Tundub, et paljude asutuste töötajad on vastava suhtlemiskoolituse läbinud,” oletas ta. Mõnes pisikeses poes võtab üksteisest arusaamine ehk veidi enam aega, kuid lõpuks saab ikkagi kõik korda.

Vaegkuuljate tegemistest

Võrumaa vaegkuuljate ühing alustas tegevust 2001. aasta märtsis kaheksa liikmega, nüüd on ühingus 71 inimest, kellest 13 on tööealised. Naised on ühingus ülekaalus, mehi on 22. „Mehed lahkuvad siit ilmast varem kui naised ja osa meestest ilmselt ei soovi ühinguga ka liituda,” märkis ühingu aseesimees Johannes Siidra (74).
Üle 40 liikme on Võru linnast, üle kümne liikme on nii Võru kui ka Rõuge vallast.
Ühingu liikmed kohtuvad kord kuus kas siis teabepäeval või väljasõitudel. 12. aprillil toimuval kuulmise teabepäeval saab ka kuuldeaparaate reguleerida.
„Kokkusaamistel räägime ka oma probleemidest ning seal saame üksteiselt tuge,” lausus Siidra.
Olulised on ühised väljasõidud soojal ajal. Kodumaakonnas uudistatakse põnevaid paiku ja väärikaid hooneid, teistesse maakondadesse sõitudel lisandub alati kohtumine sealse vaegkuuljate ühingu liikmetega.
Üks kaugematest sõitudest viis aastaid tagasi võrumaalased Saaremaale, kuhu sõites võeti teel peale Pärnumaa vaegkuuljad.
Koos on käidud pealinnas loomaaias, teletornis ja mujal. Võru- ja Põlvamaal on paljud uudistamist väärivad paigad, nagu Pähni looduskeskus, Räpina paberivabrik jne, ära nähtud.
Tänavu minnakse üheks päevaks Viljandisse, Pärnusse ja Tartumaale.
„Väljasõitudeks kirjutan projekte, sealt saadavale rahale lisandub sõitjate omaosalus,” selgitas Kuus. Ta lisas, et ühingut toetab igal aastal ka Võru linnavalitsus.
Siidra sõnul rikastavad ühised üritused vaegkuuljate elu.

Väino Marjak, Võrumaa puuetega inimeste koja tegevjuht:

Koja all tegutseb 15 ühingut-seltsi, millest vaegkuuljate ühing on liikmete arvult kolmas-neljas. Nende praegune esimees Janno Kuus on tugev tehnikamees ja ka aktiivne.
Igal ühingul ja seltsil on võimalik projekte kirjutada, kuid projektide rahastamine on tagasihoidlik.
Meil on tavaks, et kui üks ühing või selts teeb ürituse, on ka teistel soovi korral võimalik neis osaleda.

Kaia Sillaste, Põlva vaegkuuljate ühingu esinaine:

Meil on poolsada liiget, ülekaalus on pensionieas naised. Mõned mehed on öelnud, et kooskäimine ei paku neile midagi.
Erinevad üritused on meil kord kuus: loengud, teabepäevad, käelised ja sportlikud tegevused, näiteks ujumine.
Suvel oleme Eestimaal ringi sõitnud, tänavu soovime Lätimaale minna. Loodan, et see sõit õnnestub.
Projekte oleme samuti kirjutanud ja meie tegevusi on toetanud ka Põlva vallavalitsus.
Naabermaakondade ühingute liikmetega oleme kohtunud koolitustel Tallinnas, võrumaalastega on korduvalt kohtutud.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 15/02/2018 09:07:02