Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

„Ta tormas kui maruhoog vaenlastest läbi!”

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
II liigi 3. järgu Vabadusristi kavaler Anna-Marie Vares (Peeter Ronk) 1920. aastal. Foto Võrumaa muuseumi kogudest

Vabadussõja amatsoon Anna-Marie Vares alias Peeter Ronk

Anna-Marie Vares sündis 20. detsembril 1901. aastal Viljandimaal Paistu kihelkonnas Tuhalaane vallas Pahuvere mõisa käsitöölise pere esimese lapsena. Veel nägi peres ilmavalgust poeg August, kes teise maailmasõja ajal Saksa armee ridades võideldes jäi teadmata kadunuks.

Anna-Marie õppis Aidu valla Tölli koolis ja Viljandi Eesti haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille 5. klassist astus 21. jaanuaril 1919. aastal vabatahtlikuna Eesti rahvaväkke. Oma mälestustes on Anna-Marie märkinud, et kogu kool oli sõjavaimustusest haaratud ning mitmedki tüdrukud lubasid õppimise pooleli jätta ja liinile (rindele) sõita.
Kuid ega see minek ka nii lihtne olnud, sest kõigepealt tuli muretseda nõusolek emalt, ja see oligi kõige raskem punkt. Omajagu jõudu ja aega võttis ka vormi muretsemine. Anna-Mariel õnnestus vene soldati sinel, rihm, kalifeed ja papaaha osta Viljandi rätsepalt Mikult ja saapad lausa poest hankida.
Ja kui asi nii kaugel oli, otsustas Anna-Marie teha väikese jalutuskäigu, et proovida, kuidas uus munder sobib. Ega ta palju kõndida jõudnudki, kui politsei ta kinni pidas ja dokumente nõudis. Et „noorsandil” neid ette näidata ei olnud, viidi ta komandantuuri.
„Teie nimi?” päris komandant kurjalt. „Anna Vares.”
Esmalt seisid kõik tummalt, siis pahvatasid naerma. Niisugust nalja ei juhtu iga päev, et 18-aastane tütarlaps paluks end sõdurina rindele saata.

Lahing Suure Munamäe juures
Komandantuuris soovitati tüdrukul pöörduda 2. diviisi staapi, kus tal oli pikem kõnelus kapten Rotschildiga. Tüdruk soovis igal tingimusel, et tema sookuuluvus saladuseks jääks ja endastmõistetavalt pidi ta siis ka uue nime saama. See küsimus lahendati kiiresti, kapten Rotschildi ettepanekul sai Anna-Marie Varesest Peeter Ronk.
Kuna Anna-Mariel oli veel sõbranna Hilda Melts, kes Martin Meltsi nime all tahtis ka rindele, oli 1. ratsapolgu ülema rittmeister Gustav Janson mures, mida teha sõtta tikkujate tütarlastega, ja lahendusena määras ta nad sidekomandosse. See oli tüdrukutele suur pettumus, masendusse siiski ei langetud ning tehti kaasa kõik õppused ja ettevalmistused.
Alul elati kasarmust väljas, et mitte avalikustada oma sugu (kuigi sõduritele oli see kõik teada ja nad aktsepteerisid asjaolu, et nad tahtsid poisid olla), kuid peagi ühinesid neiud teiste kaassõduritega ja valmistusid rindele minekuks. Peagi sai ka Peeter Ronk lahinguülesandeid: tema ülesandeks sai sidet pidada naaberväeosadega.
Kui 1. ratsapolk 19. märtsil 1919. aastal Võrru saabus, satuti kohe lahingusse Suure Munamäe juures. Peeter Ronk tuli Võrru Narvast ja ta oli saanud endale oma hobuse, halli ruuna nimega Tütar (komandos algasid kõigi hobuste nimed T-tähega). Kui Peeter esimest korda hobuse selga istus, ei saanud ta vaeneke teistega sammugi sõita. „See jätab mu küll punaste kätte!” kurtis Peeter Ronk. Kuid ei midagi, natuke hella hoolitsust ja toitmist ning peagi sai Tütrest uhke hobune, kes pidas hästi teed ja päästis ratsaniku mitu korda punaste käest.
Suure Munamäe all tuli reamees Peeter Rongal aktiivselt lahingutegevusse sekkuda. Sel ajal pidi ta igal ööl mitu korda viis-kuus kilomeetrit eemal asuva 1. eskadroniga sidet pidama. Eskadronil oma hobuseid ei olnud, samuti ei saanud üles panna telefonijuhtmeid ja nüüd pidi Tütar aitama, ja aitas hästi. Sageli tuli seda vahet läbi metsa ja soode ratsutada öö jooksul mitu korda ja niiviisi paar nädalat järjest.

Kihutas, nii et kuulirahe kannul
Ööd olid vaiksed ja seetõttu tuli tegutseda äärmise ettevaatusega, metsas liikusid punaste luuresalgad. Sõita sai ainult sammu, kuid päeviti tuli vahel ka mõnikord kihutada, nii et kuulirahe kannul, kuid Tütar tõi ratsaniku alati välja. Ent peagi andis hobuse vanus ja vanad haavad tunda, Tütar jäi jalust ära ning nüüd anti Peetrile uus hobune, kuid sellega ta lahingusse enam ei saanud.
23. augustil 1919. aastal lahkus ta teenistusest ja tuli tagasi kodukülla. 11. juunil 1920. aastal anti Anna-Marie Varesele alias Peeter Rongale üle II liigi 3. järgu Vabadusrist nr 293.
Autasu andmisel kirjutati järgmist. Reamees Peeter Ronk`i (Anna Vares) vägiteo kirjeldus: „20. märtsil 1919. a. Munamäe juures, kui vaenlase poolt oli side katkestatud, võttis Peeter Ronk side pidamise oma peale. Kui maruhoog tormas tema vaenlastest läbi, käsku eskadronile ära viies. Tagasi tulles käsuga sattus tema kahe punase ratsanikuga kokku, kes tema kallale tormasivad. Ronk pani püssi palge ja laskis nende peale, selle järele põgenesid ratsanikud ära. RONK`al läks korda 2 eskadroni vahel sidet pidada.”
II liigi 3. järgu Vabadusristile (sõjameeste seas tuntud kui „vererist“ või „sõduririst“, neid anti isikliku vapruse eest) lisaks sai ta 10 000 marka, Vabadussõja mälestusmedali, mõni aasta hiljem ka Läti iseseisvuse 10. aasta mälestusmedali ja 1934. aastal Vabadusristi juurde kuuluva autasutalu Tomuski postijaama krundist.
22. aprillil 1922. aastal abiellus Anna-Marie Vares Viljandi maakirikus Hans Kukega ja nende perre sündis viis last.

Küüditati kolme lapsega Siberisse
Teine maailmasõda ja järgnev Nõukogude okupatsioon puudutasid valusalt ka nende peret. Abikaasa Hans teenis omakaitses ja pidi seetõttu veetma aastaid vangilaagrites ja asumistel, poeg Ilmar võitles Eesti diviisis, 1949. aasta küüditamise järel läks ta metsavennaks ning hukkus oma perega (abikaasa ja lapsega) 1952. aasta kevadel võitluses julgeolekuvägedega.
Anna-Marie Kukk sai autasu ka uuelt võimult: viie lapse sünnitamise ja üleskasvatamise eest pälvis ta 1946. aastal II järgu Emademedali. See aga ei päästnud teda küüditamisest: 25. märtsil 1949. aastal saadeti ta kolme lapsega Siberisse Novosibirski oblastisse Dovolenski rajooni, kus töötas linnufarmis. Koju õnnestus tal pääseda 1958. aasta kevadel, ta tuli tagasi Viljandisse, kus töötas pensionile minekuni välisvalve teenistuses. Viimased eluaastad veetis ta tütar Vaike kodus. Kuni surmani uskus Anna-Marie, et tuleb aeg, kui jälle vabalt lehvivad sinimustvalged lipud ja on oma Eesti riik. Kahjuks ei olnud tal antud seda aega näha.
Meie Vabadussõja amatsoon Anna-Marie Kukk suri Viljandis 26. augustil 1987. aastal ja on maetud Viljandi metsakalmistule.

Artikli koostamisel on kasutatud muuseumi materjale ja Anto Juske raamatut „Naised Vabadussõjas aastail 1918–1920”.

 

Autor: Arthur Ruusmaa, Vana-Võromaa muuseumide peavarahoidja
Viimati muudetud: 22/02/2018 09:42:17

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia