Vastseliina päästja saadab kadunukesed viimsele teele

Kalmer Lind roolimas Meite Mathildet. Foto: Sten Sang

Paarkümmend aastat päästjana leiba teeninud Kalmer Lind (59) avastas endas jutlustaja kutsumuse. Viimased seitse aastat on sajad leinajad saanud Vastseliina tuletõrjujalt hingetröösti lähedase viimsele teekonnale saatmisel.

Kalmer Lind jätab kohe usaldusväärse mulje. Tema kätesse saab end usaldada. Nii küsingi oma esimese küsimuse: mida teha, kui minu auto on avariis kägardunud metallikänkraks ja mina ise olen seal veritsevana kinni?
Päästja vastab enesekindlalt: „Esmalt suru kinni nähtav verejooks. Just verejooks tapabki inimesi. Rääkides sisemisest verejooksust, olen näinud avariiohvreid, kes kinnitavad oma head enesetunnet ja jooksevad metsa pikali viskama. Kaks päeva hiljem kuulen, kuidas inimest ei ole enam elavate kirjas. Sisemine verejooks on miski, mida inimene ise šokiseisundis ei taju ning soovib õnnetuspaigalt eemalduda. Mida pole näinud, seda pole olemas.”
Ta lisab, et päästjad selgitavad teadvusel inimesele, mida nad järgmiseks masina juures ette võtavad. Kõige ohtlikum on klaasi purustamine, et saaks metallkeret lõikama hakata. Selleks ajaks katavad päästjad kannatanu tekiga, et killud viga ei saaks teha.

Inimpusle
Košmaarsema tööülesandena nimetab Kalmer inimkeha osade komplekteerimist pärast rongiõnnetust Võrus. „17 aastat tagasi ühel sügisesel udusel varahommikul pidime avariikohalt vanema meesterahva kehatükke kotti kokku koguma,” meenutab ta. „Selle läbitegemine on miski, mida ma ei saa ega tohigi pärast tööpäeva endaga mõtetes kaasa võtta. Olen väga tänulik, et meie komando koosneb toetavatest kolleegidest ja mul on oma vahetuse saabudes alati rõõm siia tulla.”
Enim hinge sööbinud põlengut mäletab Kalmer hästi: 2003. aasta juunis lõõmas tules Barruse puidutööstus. Punast kukke tuli toona ohjeldama üle 15 tuletõrjeauto. „Neid leeke jagus kõikjale!” meenutab mees toonast tulemöllu.
Ta räägib, et ükski väljakutse ei ole identne ning iga õnnetus tahab erinevat lähenemist. Eriti ohvriterohkena meenutab Kalmer viieteist aasta taguseid ülikülmi talvi, mil ahjusid üle köeti ja hooned sellest süttisid. „Ega inimene surnuks põle, enne saabub ikka vingusurm,” nendib elupäästja. Nii et väga tähtis on korras vingu- ja suitsuandur eluruumides.
Napilt tulesurmast pääsenute teemal on tal pajatada üks õnnelikuga lõpuga lugu. „2000. aastal tõime Võrus põlenud majast vanema mehe keha välja ja arvasime, et tegu on kadunukesega. Ja siis järsku ikka hakkas siputama ja tuli tagasi elule!”
Kurvemad on aga need päevad, mida päästja veedab Võru matusetalituse jutlustajana. „Kui ma saadan viimsele teekonnale 16aastase noore inimese, on mul tunne, nagu ta oleks alles laps veel,” ohkab ta. „Vanemad ei peaks matma oma järeltulijaid. Samal ajal tunnen, et ka lastel on väga valus vanematest ilma jääda. Inimesele on antud üks ja ainus ema. Olgu ta siis 50- või 100aastane, ema on alati üks ja kaotusvalu on sama.”

Surm tuleb lainena
„Vanasti juteldi, et surm võtab lehtede pungumise ja langemise aegu,” märgib Kalmer Lind. Nüüd nii selget seost pole. Veebruarikuu oli väga raske ja paljud lahkusid siitilmast. Enamjaolt ikka vanemad inimesed, kel tervis halvem.
Tajun tema madalal toonil kajavas hääles tihti trööstivat tooni. „Mind kutsuti seitse aastat tagasi jutlustajaks, kuna kõik matusebüroo töötajad olid samal ajal haigestunud,” räägib Kalmer teise ameti saamise loo. „Tegin oma esimese teenistuse ja hiljem tuldi küsima: kust ometi oled nii hea kooli saanud? Vastasin, et teen seda kõike esimest korda ...”
Ta lisab, et see olla jumalast antud – vaimse toe pakkumise oskus ja sooja sõna leinajatele edasi andmine. Kadunukese lähedased valivad ise omale jutlusepidaja ja helistavad talle. „Edasi lepime kokku kohtumise, mis võib kesta veerand kuni mitu tundi. Kuuldu põhjal koostan nekroloogi ja matmise päeval teen kombestiku ning räägin lahkunust,” kirjeldab Kalmer sündmuste kulgu.
Hingetoe pakkuja on omal nahal kogenud siitilmast lahkunute järelehüüet. „Mitu ööd ei saanud magada, unenägudesse ilmusid kolm hiljuti maetud kadunukest,” räägib ta. „Lõpuks läksin keset ööd elutuppa ja süütasin kolm küünalt. Küünlad põlesid nende mälestuseks ja jätsin mõttes veel kord hüvasti. Lisaks ehitasin enda ette kaitsva vaimse müüri, mis aitab eluga edasi minna ja surmaga toime tulla.”
Rõõm lemmikust
Oma vaimset energiat käib päästja taastamas Võru Saunaklubis, mille president Viktor Puolakainen on Kalmeri sõnul loonud kuldaväärt seltskonna. Lisaks pakub suurele saunasõbrale ja Võru meeskoori liikmele rõõmu kodus ootav papilloni tõugu liblikkõrvadega koerapreili Frea. „Minu tütar kasvatab neid ja valib alati väga, kellele kutsika edasi annab,” naeratab Kalmer. „Minu ema on õpetanud, et kui inimene lööb looma jalaga, siis temast head oodata ei ole. Sama põhimõtet peab silmas minu oma tütar ja jälgib kutsikaid vaatama tulnute käitumist.”
Kalmeri sõnul on just loom see, kes kodus esimesena vastu lippab ja viimasena peremehele järele vaatama jääb. „Frea on ülinutikas ja hea mäluga koerake. Viskasin ükspäev kogemata tema mänguasja kõrgele autokasti. Ei hakanud sellele kohe järele ka ronima, kuni lõpuks pidin redeli võtma ja tema mängukanni alla tooma. Nädal aega vaatas Frea ootava pilguga üles autokasti poole ja mäletas väga täpselt, mis seal peidus on!” naerab koera peremees.
Meie intervjuuaeg komandos tiksub lõpule ja astun kiirel sammul ahjusoojast Vastseliina päästekomandost välja krõbekülma veebruarisse. Otse hoone kõrval laiub Vastseliina kalmistu, kus puhkajatel enam kuhugi kiiret pole. Küll aga on kiire vapratel päästjatel, kui peaks kõlama väljakutsesignaal. Loodame üheskoos, et seda signaali liiga tihti ei kostaks!

 

Autor: Sten Sang, sten@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 08/03/2018 09:19:39