Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Ülestõusmispüha on rohkem kirikukeskne

Kanepi kirikuõpetaja Margit Lail ootab ülestõusmispüha jumalateenistusele ka kaugemal elavaid Kanepist pärit inimesi. Foto: Ülle Harju

Eesti inimesed küll värvivad kanamune, ostavad või teevad ülestõusmispühadeks ehk pashatki, kuid kirikusse kristliku maailma olulisimal pühal tormi ei jookse nii nagu jõulaupäeval.

EELK (Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku) Võru Katariina koguduse õpetaja Andres Mäevere sõnul on ülestõusmispüha kristliku kiriku vanim püha ning oletatavasti on seda tähistatud Eestimaal ristiusu siia toomisest ehk 13. sajandist.
Ülestõusmispüha ja jõulud on täiesti erineva sisuga kiriklikud pühad. Esimese krooniks on kannatusaja lõpp, millega tähistatakse Kristuse surnuist ülestõusmist, jõulude ajal tähistatakse Jeesus Kristuse sündi.
Mäevere sõnul on nii igale kristlasele kui ka kirikule ülestõusmispüha valguse võit pimeduse üle, aga ka elu võit surma üle ning Kristuse võit Saatana üle.
Igas kirikus on jumalateenistused. „Võrus toimub nii suure neljapäeva kui ka suure reede jumalateenistus ning 1. aprilli varahommikul kell 6.30 tervitab kirikulisi pasunakoor, teenistus algab pool tundi hiljem,” tutvustas Katariina koguduse õpetaja. Ta lisas, et teenistus on ka sama päeva hommikupoole ja eeloleva esmaspäeva õhtul.
Põlvamaa Kanepi Jaani koguduse õpetaja Margit Lail lisas, et ülestõusmispühade teenistused moodustavad terviku, mis Kanepi kirikus algas juba eile (28.03) ristitee palvusega.
„Täna on suure neljapäeva ja homme suure reede jumalateenistus,” lisas Lail.
Üle 22 aasta õpetajana teeninud Laili sõnul on jumalateenistuses osalejate hulk jäänud samaks, ikka alla saja inimese, küll on aga vahetunud osalejate iga. „Ärajäänud eakate asemel on enam keskealisi ja veidi ka noori,” täpsustas ta.
Õpetaja Lail ütles, et jõulupühad on juba väliselt suuremad selle pärast, et sel ajal saavad pered kokku, kuid kristlikus maailmas on ülestõusmispüha tähtsaim. Tänapäeva Eestis on viimane jäänud rohkem kirikusse kui jõulud.
Kui Mäevere 1981. aastal teenimist Võru koguduses alustas, osales ülestõusmispühade teenistusel ligi sada inimest, mullu veidi üle poolesaja.

Endasse usutakse rohkem

Õpetaja Lail ütles, et 70aastastele ja vanematele on kirikus käimine võõras, sest paljudele neist jättis usuvaenulik nõukogude aeg oma jälje.
„Inimesed ei saanud nõukogude ajal koolidest ja ka enamikust kodudest usulist haridust,” nimetas ta ühe kirikust kaugenemise põhjuse. Kodudes, kus vanaema oli usklik, ei kartnud lapselapsed kirikus käimist.
Paljud ihkavad mugavat elu ja rabavad mitmel kohal tööd teha ning neil ei jää aega vaimulike asjadega tegelemiseks.
„See näitab, et nad saavad oma eluga hakkama ja neil ei ole kirikut vaja,” lisas Lail.
Anneli Luisk Rõuge vallast on käinud rohkem kui kord jumalateenistustel Saksamaal: „Nende kirikutes seob õpetaja kõne hetkeolukorraga, vanad kirikulaulud on ajakohastatud ehk kirik on rahval lähemal.”
Luisk märkis, et on hea teada, et keegi on alati minuga: „Mulle on selleks Jumal.”
„Kui Jumal on sinus eneses, siis usud sa tegelikult ennast ja lähed õiget teed,” täpsustas ta.
Eluraskusi näinud küsivad, et kus Jumal oli, kui inimesi siit vangilaagritesse ja Siberisse saadeti.
Pensionipõlve pidav valgalane Eino E (perenimi toimetusele teada), oli 11aastane, kui ta Aakrest Siberisse saadeti.
„Jumal ei oleks meid Siberist päästnud, sest tema olemasolust on kogu aeg räägitud, kuid inimestega on väga halvasti käitutud juba iidsest ajast,” ütles Eino ja lisas, et nõukogude ajal oli kommunistlik partei Jumalast üle.
Mäevere märkis, et küüditamiste ajal oli pimeduse jõud ülekaalus nii nagu suurel reedelgi, kui Kristus risti löödi: „Nii hea kui ka kuri on kõrvuti ja igal meist tuleb kord looja ees oma elatud aastate eest vastust anda.”
Võrulanna Mirjam U (perenimi toimetusele teada) on siiani lootnud kõige rohkem endale, sest usk enda tugevusse on teda aidanud nii headel kui ka halbadel aegadel.
Naine meenutas, et tema peres on olnud väga raskeid aegu. „Kui Jumal oleks olemas, siis miks ta laseb inimestel, kes pole kellelegi halba teinud, kannatada?” küsis Mirjam.
Tema sõnul surutakse usku peale, et pealesurujad saaksid allutatuid vajalikus suunas kergesti vormida.
„Usutagi on teada, et ligemest tuleb armastada, aus ja töökas olla ning teised inimlikud väärtused,” lausus naine, kellele on kirikud ehitusmälestised ja orelimuusika kuulamise kohad.
Ometi värvitakse tuhandetes kodudes, ka Anneli ja Mirjami kodus, eeloleval kirikupühal kanamune ja tuuakse tuppa urvaoksad.

Värvilised kanamunad ikkagi on

Anneli sõnas, et nad värvivad, kingivad ja koksivad mune ning tänavu ehk lähevad kirikussegi.
Mirjam peab kanamunade värvimist loominguliseks tegevuseks. „Lastelastele väga meeldib munade värvimine, kuigi nad keedetud mune süüa ei armasta,” lisas ta.
Õpetaja Mäevere sõnas, et muna on elu alguse, loomise, viljakuse ja kasvu sümbol, mida on keetmata ebamugav koksida ja süüa.
Keedetud kanamunade värvimine ja söömine on üldlevinud komme kristlikus maailmas.
„Kanamunade värvimine on põnev tegevus, sellega soovitakse munale eriline ilu anda ning teadjamatel on värvidel ka tähendus: punane tähendab armastust, roosa õrnust, roheline lootust, sinine truudust, hall tasadust ja nii edasi,” rääkis Mäevere.
Õpetaja Lail lisas, et ülestõusmispühade ajal on tavaks ka sõira ja pashat süüa.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 29/03/2018 09:40:56

Lisa kommentaar