Janek Joab metsaringi juhendamas. Foto: Tarmo Mikussaar

Janek Joab (47) on Antsla mees, kelle kireks on loodusfotograafia. Ta veedab peaaegu iga oma vaba hetke kaamera taga või drooni lennutades. Juba viiendat aastat juhendab Joab Antsla gümnaasiumis fotolapsi: 10. klassi fototundi, 2.–6. klassi laste fotoringi ning sel õppeaastal lisandus koolilaste rajakaamera liikumisega ühinedes ka metsaring.

Kell hakkab kaks saama, kui Janek Joab oma helerohelise autoga Antsla terviseraja parklasse pöörab. Autot märgates pistavad sadakond meetrit eemal teda oodanud metsaringi lapsed selle poole jooksu ja hõikavad rõõmsalt: “Janek tuli! Janek tuli!” Lastest ümbritsetuna liigub ta, seljas punane jope, kaelas valge sall ja peas hall müts, terviserajal olevasse bussipeatusse, kohta, kust metsaringi alustatakse. Seljas on tal suur kott, milles on kaamera ja viis objektiivi, ning parema käe otsas kilekott, kus on koolimaja sööklas üle jäänud saiad-leivad metsloomadele. Janek märkab kohe, et ühel tüdrukul on prillid ees. “Sa pole varem prillidega metsas käinud ju,” ütleb ta oma õpilasele.
Metsaringi alguses peavad kõik lapsed oma nime kirja panema. Üks poiss, kes kibeles juba kümme minuti tagasi metsa, haarab paberi ja paneb esimesena oma nime kirja ning küsib kannatamatult, kas ta võib juba ees ära minna. Kui kõigi laste nimed on kirjas, asume rajakaamera poole teele. Lapsed jooksevad kiiresti ees ära, sest nende sõnul on neil teekond sinna täiesti selge.
Meie Janekiga jalutame rahulikult neile järele. Väljas on tunda kevadet: päike soojendab, puhub kergelt jahe tuul ning leevikesed laulavad, maad katab öösel sadanud lumi.

Kümme aastat fotograafiat
Teel rajakaamera juurde räägime Janekiga fotograafiast ja sellest, miks talle fotograafia meeldib. “Viimasel ajal meeldib mulle drooniga pildistada,” ütleb Janek. Drooniga pilte teha on tema sõnul aga keerulisem.
“Niisama üles minna ja maastikku pildistada on enam-vähem, kuid näiteks kitsi ja üldse liikuvaid elusolendeid on raske kaadrisse saada. Droon on sinust kilomeetri kaugusel ning sa näed ja teed kõike puldi abil. Tuleb õigesti kadreerida ja elektripostidest eemale hoida. Meil Võrumaal ei ole väga palju avarust, maastik on killustatud. Mere ääres oleksid valgus ja avarus …“
Janeki mõttelõng siinkohal katkeb, sest ta märkab lume peal laanepüüde jälgi. “Lapsed ilmselt ei näinudki, kuid mina vaatan ikka jälgi ka, sest rajakaamera peale kõike ei jää,” ütleb ta edasi liikudes.
“Maakera see sõidab ju kiiresti ringi. Kui fotoka kätte võtad, jääb kõik seisma, unustad ära, et näiteks jalg valutab, kõik mured kaovad ära. Ja kui sulle ikka meeldib seda asja teha, siis vahepeal näitad ennast kuskil konkurssidel, sest edev peab ka olema,” räägib Janek sellest, mis teda fotograafia juures hoiab.
Olles kümmekond aastat pildistanud, ei näe Janek veel väsimuse märke. Ta ütleb, et nüüd tuleb ainult pilte vähem. Enam ei hakka ta kõike pildistama, vaid näeb ära, kas olukorrast saab pildi või ei. Vanasti jäi ta autoga alati seisma, kui kitse nägi. Nüüd vaatab ja hindab ära, kas sellest tuleb midagi välja. Praegu aastas kolm-neli head pilti (pilti, mis endale meeldib) teha rahuldab Janekit piisavalt. Enam niisama ta ei lahmi. Samas on “nälg” piltide järele endiselt suur.

Fotokott peab kogu aeg kaasas olema
Eelmisel suvel oli Janeki soov pildistada jäälindu. Ta tegi varje jäälinnu pesa juurde, kuid sai redelilt kukkudes jalatrauma ega saanud poolteist kuud peaaegu üldse käia. Jäälind tegi suve jooksul oma kolmanda pesakonna samasse kohta ning siis läks karkudega käiv Janek lindu varitsema. “Kõigepealt seisin keset oja, ootasin, kuni kummikud vett täis saavad, ja siis sain kuidagi edasi üle oja ronida. Naine kodus pärast noomis küll,” ütleb Janek naerdes.
Janek kannab kogu aeg fotokotti kaasas, sest kunagi ei või teada, mis ette tuleb. Ükskord õhtusel ajal sõitis ta Karksi-Nuia poole ja põdrad – ema kahe mullikaga – sõid tee ääres. Nad ei läinud ära isegi siis, kui Janek autost välja läks. Midagi sellist polnud ta varem näinud ja sel hetkel tal fotokotti kaasas ei olnud. Enda sõnul vandus ta ikka väga korralikult. Lisaks fotokotile on fotograafi varustuse juures tähtis, et kaamera aku oleks laetud ja mälukaart tühi.

Ringid lastega
Pärast kaheksaminutilist jalutuskäiku jõuame rajakaamera juurde. Lapsed on kaamera lahti ühendanud, et vaadata palju videoid on vahepeal tulnud. Pühapäeva õhtust saadik on salvestunud 121 videot. Kaamera hakkab filmima siis, kui vaateväljas on märgata liikumist. Kaamera peale on jäänud rebased, mägrad, kitsed ning üks veidi räsitud olemisega sokk.
Lapsed sagivad rajakaamera platsil ringi. Tunda on elevust ja rõõmu. Kõik räägivad läbisegi. Kes vaatab nutitelefonist kaamerapilti, kes valab metsloomadele toodud leivad ja saiad puu alla maha, kes otsib juba uut kohta, kuhu joosta. Kusjuures kilekott tuuakse kohe pärast selle tühjaks saamist Janeki kätte hoiule.
“Tulge, me nägime kedagi!” kostab ühel hetkel natuke eemal olevate poiste suust. Kõik lapsed tormavad kuuldud hääle suunas. Janek ainult naerab ja ütleb, et ei tea, keda nad küll nüüd nägid. Mõne aja pärast tulevad lapsed tagasi, ütlevad ainult, et lähevad omatehtud onni juurde, ja pistavad kohe teisele poole metsa jooksu. Lapsed võivad metsas omapäid ringi mütata. Küsimuse peale, kes keegi kunagi kaduma ka läinud on, hakkab Janek naerma ja ütleb, et ei ole kuulnud. Talle meeldibki see, et lapsed saavad vabalt olla ja käia. Pealegi ei ole mets üldse suur. Ükskõik kuhu poole minna, jõuab varsti tuttavasse kohta välja.
Janeki eesmärk metsa- ja fotograafiaringe tehes on see, et lastel tekiks huvi fotograafia vastu ning nad viibiksid värskes õhus. Talle pole oluline see, et lapsed esimeses-teises klassis omandaksid fotograafiateadmisi, tähtis on hoopis huvi tekitada. Janek loodab, et ühel päeval keegi lastest helistab talle ja ütleb: “Kuule, lähme metsa!” Janek kinnitab, et ta oleks kohe nõus minema. Kuna Janekile meeldivad linnud, siis ta ütleb, et kui keegi lastest veel linnulaulu ka ära õpiks, oleks kõik täiuslik.
Janek meenutab olukorda, kui kolm aastat tagasi kevadel oli Eesti looduse aasta foto auhindade jagamine Estonias ja korraga seisis laval neli tema juhendatud Antsla kooli õpilast. Janeki sõnul oli seda väga hea vaadata, kuigi ta ise tol korral ühtegi auhinda ei saanud.

Rubina soo on lemmikraba
Janekile meeldivad väga hommikud. Eriti päikesetõusud rabas ja nende püüdmiseks läheb ta juba öösel kohale. Kõige enam meeldib talle Valgamaal asuv Rubina soo ja just sellepärast, et seal ei ole teeradu. Küsimusele, kas rabas ohtlik ei ole käia, vastab Janek, et mingid rajad on ikka sisse sõtkutud ja raba ei ole nii ohtlik kui räägitakse. Pigem on inimestel lihtsal raba ees hirm.
Janeki jutus kõlavad mitmel korral laused “kui metsa maha ei võta” ja “kui on metsa, kuhu minna”. Metsast ja selle mahavõtmisest rääkides tõsineb Janeki ilme. On näha, et tema mure seisneb selles, et lastel oleks mets, kus käia. Ta väga loodab, et see mets, kus ta praegu metsaringi korraldab, jääb alles. Samuti tahab ta, et tema lemmikloom hunt Eesti metsades ikka püsima jääks. Janekil meeldivad hundid, sest nad on teistest loomadest niivõrd palju üle ja nad on väga targad. Janeki arvates on kurb, et meedias on loodud huntidest hirmutav kuvand ja külvatakse hundihirmu.
Janek ütleb, et ta tahaks kunagi karuga kohtuda, sest teda huvitab, milline oleks tema enda reaktsioon karuga silmitsi seistes.
Janek on enda sõnul üsna edev ja tähelepanu talle meeldib. Tore on saada oma piltide eest tunnustust. Siiani on National Geographic valinud 16 Janeki pilti päevapildiks, kuid üks ta suuri unistusi on jõuda National Geographicu ajakirja kaanele.

 

Autor: Kelli Aia
Viimati muudetud: 29/03/2018 10:02:14