Mõtteviis „Mis kehvasti, see uuesti!” aitab Mariann Puija uuesti ree peale. Foto: Sten Sang

Võrumaalt Tsoorust pärit Mariann Puija (19) alustas sügisel Tartus suure õhinaga keeleteaduse õpinguid. Tema komistuskiviks sai keerukas foneetika ning praeguseks on koolitee katkenud. LõunaLehele antud usutluses koorub välja tudengielu erimenüü ja värske plaan uueks elukutsevalikuks.

Mariann on eestlaslikult täpne: Suudlevate Tudengite kohvikusse jõudes näen heatujulist vestluskaaslast juba kohvitassi taga ootamas. Head kodust kasvatust reedab krapsakas püstitõusmine ja kerge käesurumine. Ma ei peagi pärast haaret Ene Ergma sarnaselt nägu krimpsu vedama ja kätt valulikult raputama. Saame inimlike tervitusrituaalidega ühele poole ning asun üliõpilast küsimustega üle kuhjama.

Mäluauk vestlusel
Uurin, kas eesti ja soome-ugri keeleteadus oli Tartu ülikoolis neiu esmane valik. „Tegelikult ma tahtsin õppida ajakirjandust, aga ei saanud sisse,” nentis Mariann.
„Mul ei läinud vestlus hästi, mõte jäi kinni ja mul ei tulnud meelde oma kodukoha Antsla kuulus ajakirjanik. Komisjon andis vihjeid, aga ikkagi ei meenunud Vahur Kersna nimi,” kirjeldab Mariann kevadisi ülikoolikatseid.
Huvi ajakirjanduse vastu tekkis tal noorte meedialaagrites käies, praktikat sai koolilehte lugusid kirjutades.
Hõbemedaliga keskkoolilõpetaja põdes alguses nimekirjast välja jäämist, kuid astus siis ülikooli õppima eesti keeleteadust. Selle vastu oli tal huvi kooliajast, mil lemmikuks sai eesti keele tund.
„Mõtlesin, et hakkaks eesti keele filoloogiks või õpetajaks, aga ma ei uurinud õppekava,” nendib ta praegu. „Sain kahe kuuga aru, et ma ei taha seda kolm aastat õppida, ei ole mulle piisavalt huvitav.” Viimaseks tõukeks õpingute katkestamiseks andis Marianni jaoks liiga keeruline foneetika ehk häälikuõpetus.
Uuel aastal ei läheks ta aga ka enam ajakirjandust tudeerima. „Teised huvid on tekkinud. Järgmise aasta valikuks saab hoopis füsioteraapia ning sport ja kehaline kasvatus,” avaldab ta.
Liigume tagasi tundliku teema juurde. Õpingute katkijätmine põhjustas Mariannile palju hingepiina. „Ma ei julgenud mitu kuud emale öelda, et tahan keeleteadusega tegelemise lõpetada,” pihib ta. „Isale hakkasin vaikselt vihjeid andma, et soovin midagi muud õppida. Nende reaktsioon uudisele oli üsna skeptiline. Samal ajal ma ise ju tean, et sügisel lähen kindlasti kooli tagasi ja kõrgharidus annab mulle parema positsiooni tööturul. Hetkel otsingi vabaks jäänud ajale rakendust ja soovin raha teenida. Ilmselt valin selleks ettekandja ameti.”

Milline on tudengielu?
Tudengielu kohta saan teada, et toidule ei raatsi vestluspartner teps mitte raha kulutada. „Putru söön iga päev! Ei, mitte lõunaks ja õhtuks ka, vaid hommikul ikka. Täisterakaerahelbed on mu lemmikud. Lõunaks teen kooli võileivad kaasa ja õhtuses menüüs on tavaliselt purgisupid ja pelmeenid.”
Kummastava detailina saan teada, et õppuri Narva maanteel asuvat ühiselamut nimetatakse omakeskis Mordoriks. Mordor on oluline paik J. R. R. Tolkieni triloogias „Sõrmuste isand”, veel kutsutakse seda Mustaks Maaks. „Sellise nime sai ühikas, kuna väljast näeb viisakas välja, aga seest vajaks väga remonti,” selgitab Mariann. „Oma toakaaslast nägin vaid ühe korra ja nüüd kolis ta üldse minema. Tahaksin korterisse elama minna, siis oleks kodusem tunne ja viibiksin rohkem Tartus. Praegu sõidan nädalavahetusteks Tsooru ja tagasi tulles tekib alati kerge kultuurišokk linnasaginast.”
Torgin veel veidi tema uue karjäärivaliku eripära kallal: füsioteraapias tuleb ette kehalist kokkupuudet patsiendiga. Üllatuslikult selgub, et siinkohal Mariann eestlasliku puudutusujedusega ei esinegi. „Olen mõelnud massöörina töötamise peale ja teise inimese puudutamine sobib mulle. Oma unistustes elan Pärnus ning seal saaksin ametis olla mõnes spaas. Tartu hingus mind nii palju ei kõneta ja tõeliselt õnnelikuna tunnen end just suvepealinnas. Seal on ju meri!” ütleb Mariann rõõmsameelselt.
Läbi krõbekülma märtsi pärastlõuna jalutame Raekoja platsilt kumbki oma teed. Õpingute katkemisest muserdunud õnnetusehunniku asemel veetsin tund aega hoopis särasilmse ja energilise tööotsija seltsis. Usun, et Marianni lugu julgustab teisigi õpingutega jänni jäänuid sama vapralt edasi tegutsema ja endale meeldivamat karjääri valima.

Autor: Sten Sang, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 05/04/2018 08:24:58