Kalasadamate päeval. Foto: Ülle Sillamäe

Laupäeval toimus üle-eestiline kalasadamate päev, kus osales 23 sadamat üle Eesti. Põlvamaal võõrustas kalasõpru Räpina sadam.

Sadamad olid avatud kell 8–14. Kui allakirjutanu hommikul Räpinasse jõudis, oli huvilisi kogunenud kümmekond. Ega see nii jäänud. Räpina vallavolikogu esimees ja sadamapäeva üks korraldajatest Teet Helm oli sama meelt, et laupäeva hommikul nii vara veel suured rahvamassid ei liigu. Keskpäevaks oli aga hinnanguliselt sadu huvilisi nii kalapaatide, reisilaeva kui ka lettidel pakutavaga tutvust teinud.
MTÜ Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu tegevjuht Kersti Oja ütles, et Peipsi on üks kaheksast kalanduspiirkonnast. Kogu tegevuse hulka kuulub kohaliku kalanduspiirkonna arengustrateegia koostamine ja seda rakendades antakse kalanduspiirkonda toetusi kohalikuks arenguks Euroopa merendus- ja kalandusfondist. Toetatakse kalureid, kalandusettevõtteid, aga ka muid ettevõtteid ja omavalitsusi.
Veel lisas Kersti Oja, et avatud kalasadamate päev toimub Eestis teist korda. Eelmisel aastal olid maaeluministeerium ja kalanduse teabekeskus ürituse ellukutsujad, sel aastal liitus korraldajatega ka Peipsi kalanduspiirkonna arendajate kogu ja ühise PRIA projekti tulemusel saadi korraldada üritused nii Räpinas, Varnjas kui ka Kolkjas.
Ürituse teeb põnevaks asjaolu, et ühel päeval samal kellaajal on sadamad rahvale valla. Igas sadamas on oma programm ja igas sadamas on just kalandusega seotud õpitoad avatud.
Kogu ise kalameest otse ei toetagi, küll aga saab toetust protsess, mis kalaga edasi toimub – müük ja väärindamine. Kala iseenesest palju ei ole, kuid varasematel aegadel müüdi kala tervena liiga palju Eestist välja. Seepärast ongi toetused ellu kutsutud, et just kohapeal kalandusettevõtted saaksid oma toodangut töödelda ja müüa, saades selle eest ka vääriliselt tasutud.
Kui Eesti rahvuskala elab soolases vees, siis võiks ju ka olla tasakaalustajaks Peipsi rahvuskala. Kersti Oja pakub selleks rääbist, mida küll Räpina kandis ei liigu, kuid põhja pool Peipsis pidi seda delikatesskala ikka leiduma.
Kui maaeluminister austas oma külaskäiguga Pärnut, siis Räpina rahvast rõõmustas mootorlaev Maar’a. Alus ise on ehitatud pool sajandit tagasi ja paiknenud Helsingi sadamas. Paar aastat tagasi aga tehti laevale täielik noorenduskuur ning Seto Line Reiside OÜ leidis, et see laev on just Lõuna-Eesti vetesse vajalik ja sobilik. Maar’a on saanud nime demokraatlikul teel: toimus nimekonkurss ning Maarja nimest ajendatuna sai ka sajakohaline alus endale pühaliku nime.
Osaühingu Seto Line Reisid juhatuse liige Toomas Sein täpsustas, et laev hakkab kurseerima Räpina, Piirissaare ja Tartu vahel, kuid alus on kindlasti reisijate rõõmuks kohal suurematel Peipsi-äärsetel üritustel.
Kõige suurem tung oligi esimesele laevareisile. Seepärast pidi Räpina puhkpilliorkester, kes laeva väljumiseni rõõmsaid marsiviise mängis, jääma kaile ja ootama järgmist reisi. Välja oli kuulutatud küll kaks sõitu Lämmijärvel, kuid rahvast jätkus veel ka kolmandaks huvireisiks.
Peale puhkpilliorkestri hoidis rahva tuju üleval ka muusikaline kollektiiv Mahmõr. Kui jahedast tuulest hakkasid ihuliikmed kangestuma, sai muusikarütmis veidi soojendushüppeid teha. Kui see ka ei aidanud, päästis soe kalasupp ja sadama kohvik.
Välja aga kiskusid jumalikud lõhnad, mis tulid kalakotlettide telgist ja kohe selle kõrval asuvatest suitsuahjudest.
Esimeses õpetas Margarita, kuidas kalast kotlette teha. Tavaliselt tehakse küll neid haugist, kuid praegu on havid kudemas ja neid ei tohtinud häirida. Ega suurt nippi polegi maitsva suutäie saamiseks: õiged komponendid õiges koguses kaussi segada ja oskuslikult ära praadida.
Veel ahvatlevam oli muidugi ahjusoe suitsukala. Põhja-Peipsi piirkonnast Alajõelt oli tulnud Räpinasse oma oskusi ja vilumusi näitama Taavi, kelle ülesanne oli just ahjude juures toimetada.
„Kalasuitsutamisel on kõige tähtsam, et pealtnäha küll paistab, et kala suitsub ise, kuid juurest ära minna ei tohi. Niipea kui selja keerad, on nahkas,“ seletas Taavi saladust.
Ahjud on erinevad ja küttekolded on erinevad, seepärast on iga suitsuahi iseloomuga. Taavi ütles, et ahjusid saab kütta kasvõi kummikutega, kala saab ikka valmis. Et ilus jume saavutada, võib ka vanad kalossid alla visata. Viimasel ajal kasutatakse ka ruberoidi. Kogu selle jutu juures on kalamehel naerukurrud silmade juures. Tundus, et seda kodus järele teha ei maksa. Suitsu saamiseks kasutati lepalaaste, need olid õnneks ehtsad.
Latika ettevalmistamiseks on vaja jälle vilunud kätt ja täpset silma. Kõige parem on kala selja pealt lõhki lõigata ja liblikana restile paigutada, muidu tuleb kalast kõik hea mahl välja. Üldiselt on suitsutamiskõlblikud kõik kalad, vahest särg sobib rohkem nöörile kuivama panekuks.
Heiki Smolnitsa külast õpetas, kuidas kiiresti kala soolata. „Lihtsalt raputame soola kala peale umbes-täpselt silma järgi. Kodus teeme soolvee ja hoiame seal kala paar tundi, siis loputame kergelt ja paneme ahju.“ Heiki kirjeldas, kuidas talvel üritavad kalamehed panna võrgud piirile. „Kui oskad, lased võrgu vabasse vette, pärast tõmbad võrgu tagasi. Aga üle piiri minna ei tohi. Räägitakse, et piiri peal on just kõige rohkem kala.“
Kalamees Üllar ütles, et iga päev järvel ei käidagi. Peamine saak koosneb ikka ahvenast ja latikast. Sekka satub ka lutsu, angerjat ja säga. Kõige rõõmsam moment kalurile on just hommikune väljasõit. Lõunaks tullakse juba järvelt tagasi. Siis sorditakse kala ja valmistatakse müügiks ette. Kaluriks siinkandis õppida ei saa, ametit antakse edasi põlvest põlve ja sõbralt sõbrale. Kalurina just jõukaks ei saa, kuid midagi peab ju tegema. Üllari paarimees kommenteeris, et talle meeldib ülikonnaga tööl käia.
Teine paatkond, mis kuulus OÜ-le Latikas, saabus värske saagiga ja kohe oli ka rahvasumm paadi juures. Kohad leidsid kiiresti omaniku. Kapten Martin meenutas, et tema on paarikümnekilose säga mõrrast leidnud. See läks toona järve tagasi. Kapteni arvates on samuti Peipsi rahvuskala rääbis ja parim kala ahjuluts.
Mõruks teeb vaid kalamehe meele, et liiga palju on võrkusid järve maha jäetud. Eriti tüütud on nn hiinakad. Need on odavad ja keegi ei hakka neid taga otsima. Ostetakse poest uued ja minnakse järvele.
Kui kalamehejutud räägitud ja õpetussõnad kaasa saadud, ostsin otse paadist priske latika. Oli tükk tegu, et teda pagasniku piires hoida. Peaaegu oleks juba süda härdaks läinud ja viie euro eest lunastatud Sabiina (ma panin isegi nime kalale) Lämmijärve tagasi lasknud. Terve mõistus aga ütles, et elulooma temast järves enam poleks saanud, vaid rännanud edasi juba kõht ülespidi. Nõnda rändas kalake külmkappi rahunema. Õhtul valmis klassikaline roog – praetud latikas. Viis keele alla.
Nüüd jääb üle oodata järgmist kalapäeva. Kui mitte varem, siis 365 päeva pärast kindlasti kohtume.

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 03/05/2018 09:23:05