Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Kaevandusele jäetud metsast leiti uusi loodusväärtusi

Mustjas plätakas puutüvel, mida Anneli Palo näitab, on väga haruldane must limasamblik Collema nigrescens. See paik asub küll väljaspool väljalõigatud kaevandusala, planeeritud laane- ja salumetsa kaitsealal. Foto: Silver Sild

Võrumaale Eesti lõunatippu loodavast laane- ja salumetsa kaitsealast keskkonnaministri otsusega välja arvatud ja dolokivikaevandustele jäetud metsamaalt avastati hulgaliselt seniteadmata looduskaitsealuseid väärtusi.
Eesti lõunatipus Naha küla lähistel matkanud 30 loodusehuvilisele jäid kõigepealt silma karstilehtrid: teeäärsete kraavide või väiksemate metsaojade vesi kaob lubjakivikihtide vahelt maasügavusse.
„Kaevandusalade keskkonnamõjude uuringutes pole seni karstialasid mainitud,” nentis matka korraldanud Eesti looduskaitse seltsi Varstu osakonna juht Silver Sild. 5. mail toimunud matkal osalenud hüdrogeoloog, ELKSi tegevjuht Arvo Veskimets oli enda sõnul hämmingus: „See on väga uhke karstiala, mille suurus oli üllatus. Kui oleksime sinna sattunud varakevadel, siis oleks olnud võimalus näha ka nn põrguallikat – vee kadumist keereldes maasügavusse.”
Veskimets selgitas, et karstiala eripära on see, et vesi levib kiiremini ja kaugemale kui tavaliselt. Võimaliku reostusjuhu korral kaevanduses tähendaks see ka reostuse levimist kiiremini ja kaugemale. „Enne kaevanduse rajamist tuleks seetõttu maa-ala väga põhjalikult läbi uurida,” toonitas ta.
Veskimets lisas, et on Eesti looduskaitse seltsi Varstu osakonna seisukohaga päri, et vahetult Peetri jõe kaitseala kõrvale rajatav kaevandus, millest juhitaks vett jõkke, tähendaks liiga suurt keskkonnariski: „Lubjakivi ja dolokivi sisaldavad tavaliselt ka püriiti ja teisi mineraale, mis kaevandustööde käigus - puutudes kokku hapnikuga oksüdeeruvad. Seetõttu võib oluliselt muutuda ka karjäärist Peetri jõkke pumbatava põhjavee (kaevandusvee) keemiline koostis. Lähtudes ettevaatusprintsiibist, peab hindama kaevandusvee mõju Lõuna–Eesti ühe puhtama veega Peetri jõe elurikkusele.”
Värske Eesti looduskaitsemärgi laureaat maastikuökoloog Anneli Palo leidis salu- ja laanemetsa kaitsealast välja lõigatud potentsiaalsetelt kaevandusaladelt mitmeid haruldasi sambla-, samblike- ja seeneliike.
„Jaanuaris leitud haava-tardsamblikule (vt LõunaLeht 25.01.2018) lisandusid kolm väga haruldast teise kategooria kaitsealust samblikku (oliiv-helksamblik Cetrelia olivetorum, sile neersamblik Nephroma laevigatum ja must limasamblik Collema nigrescens) ning kolmandasse kaitsekategooriasse kuuluv kopsusamblik (Lobaria pulmonaria),” rääkis Palo. „Lisaks varem teada olnud sulgjale õhikule (Neckera pennata) esineb veel Wulfi turbasammalt (Sphagnum wulfianum, mõlemad 3. kat kaitstavad samblad). Kaitsealusele puuseenele haavanäätsule (Junghuhnia pseudozilingiana, 3. kat) lisandusid Eesti punases raamatus ohulähedasena märgitud seened roosa pess (Phomitopsis rosea), kuldkülik (Phyllotopsis nidulans) ja pruun nääts (Junghuhnia collabens).
Anneli Palo ütles, et tänase seisuga on planeeritavalt kaevandusalalt teada vähemalt neli teise ja 14 kolmanda kaitsekategooria liiki ning lisaks seitse liiki, mis on metsa vääriselupaikade tunnusliikideks ja/või kantud punasesse raamatusse. „Loetelu ei ole lõplik,” märkis ta. „Andmebaasidest puuduvad paljud linnuliigid ning mitmed erialaspetsialistid pole veel kohal käinud. Näiteks pole midagi teada mardikate kohta, kuid põlismetsasamblike esinemine viitab sellele, et ka muu elurikkus võib olla eriline.”
Ta leidis, et kaevanduse keskkonnamõju hindamisel tuleb kindlasti välja selgitada, kas ja kui arvukalt leidub piirkonnas eespool nimetatud väga haruldasi liike. „RMK peaks käsitlema äsja leitud haruldusterohkeid puistuid metsa vääriselupaikadena vähemalt keskkonnamõjude hinnangu valmimiseni, s.t mitte jätkama raietega ka siis, kui keskkonnaministeerium ei leia võimalust neid alasid juba praegu laane- ja salumetsa kaitseala koosseisu arvata,” ütles ta.
Palo hindas, et kui sellele alale üldse kaevandust teha, siis mitte enne kui 50–60 aasta pärast, kui nimetatud liikidele jõuavad kaitsealal uued kasvualad tekkida.
Andmed matka käigus leitud loodusharulduste kohta saadetakse keskkonnaametile, mille spetsialistid teevad praegu kaevandusalal keskkonnamõju hindamist.
Silver Sild ütles, et eespool nimetatud loodusharuldused on uued, juba enam kui kolme aasta eest esitas looduskaitse seltsi Varstu osakond keskkonnaministeeriumile ja -ametile pika nimekirja varem leitud kaitsealustest liikidest. Nende hulgas on 16 liiki orhideesid, hulk teisi taimeliike, lisaks linnu-, looma- jpt liike.
Toona palusid looduskaitsjad olemasoleva Peetri jõe kaitseala laiendamist, haarates sisse ka plaanitavate kaevanduste ala. Kuna vahepeal avastasid metsaeksperdid samast ka Eesti kõige väärtuslikuma laane- ja salumetsaala, siis tekkis võimalus saada piirkond kaitse alla ka ilma kulukate lisauuringuteta.
Keskkonnaministeerium lõikas aga planeeritava kaevanduse ala laane- ja salumetsa kaitsealast välja ning kirjutas looduskaitsjatele vastuseks: „Naha ja Kalkahju maardlatele jäävad loodusväärtused ei ole sellised, mis vajaks riikliku kaitseala moodustamist, ja nende väljajätmine Karisöödi kavandatavast looduskaitsealast ei kahjusta ka salu- ja laanemetsade kaitseks moodustatavate alade kogueesmärki.”
Kaevanduse vajalikkust põhjendas minister Siim Kiisler (IRL): „Ehitusmaavarade osas on oluliseks riiklikuks huviks varustuskindluse tagamine. /.../ Tõsi on see, et Läti poolel on teadaolevalt veel kolm dolokivi karjääri, mis jäävad 50 km raadiusse taotletavatest aladest. Ühendusteede kasutatavuse korral on põhimõtteliselt võimalik ka sealt osaliselt katta Eesti ehituskivi vajadust. Samas oleks see lahendus kahjulik Eesti majandusele ja kodumaisele kaevandamis- ning ehitussektorile.” /.../ Seega kaevandamislubade andmine nimetatud aladele on riigi huvides.”
„Kas Eestimaa üks väheseid arendajate poolt puutumata (ja kahjuks ka uurimata) jäänud ala ei võigi selleks jääda?” küsis Silver Sild. Ta märkis, et Lätis asuva dolokivikaevanduse naabrusest on inimesed ära kolinud. Eesti lõunatipus Kalkahju kaevandusala vahetus läheduses elavad noored kaaluvad juba enne kaevandamist talu müüki. „Kas ei oleks siiski metsa- ja puhkemajandus piirkonnale pikemaajalised tulutoojad kui kaevandus, mille kasutegur on ühekordne, kahju loodusele aga pöördumatu?” esitas Sild küsimuse.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 24/05/2018 09:39:15

Lisa kommentaar