Kuidas kaks Kagu-Eesti noormeest jala Indiasse tahtsid minna fakiiriks õppima

Konstantin Frediger. Foto: erakogu

Kaks kagueestlasest teismelist otsustasid minna jalgsi läbi suure Venemaa Indiasse, et seal tõelist fakiiride kunsti õppida. Ettevalmistused ja varustus olid neil väidetavalt samal heal tasemel kui põhjanabale ekspeditsiooni korraldavatel lenduritel. Seiklus missugune, ent paraku mitte tänapäevane.

Kord aastas kenal maikuul, kui tulbid on õide puhkenud, saame pisikese seltskonnaga kokku Antsla linnas Raudtee tänaval, tähistamaks minu pinginaabri sünnipäeva. Tähtpäevaline elab küll ise Tartus, aga vanaisalt isale ja isalt talle pärandatud maja on sündimise aastapäeva tähistamiseks igati sobilik paik. Nagu ikka pärast seda, kui keskealised mehed on manustanud head ja paremat ning ka teatud koguse humalajooki, algavad nii mõnigi kord juba varem kuuldud jutud seeriast „Aga vaat, kus minu vanaisa omal ajal...”.
„Kuule, Urmas, nüüd saab sellest, kui mu vanaonu jalgsi Indiasse minema hakkas, et seal fakiiride kunsti õppida, täpselt 90 aastat!” märkis pinginaaber Toomas Mürk peolauas.
Tõepoolest, olin juba mitu aastat tagasi pinginaabri juttu kuulates arvanud, et tema vanaonu Konstantin Veerme (enne eestistamist Frediger, 1911-1981) seesinane „India-seiklus” tuleks taas rahva ette tuua ja näidata, et seiklushimulisi noori on lõunaeestlaste hulgas leidnud mistahes aegadel. Pessimistid muidugi vaidleksid, et kas tänapäeval ikka leidub teismelisi, kes tõsimeeli teevad põhjalikke ettevalmistusi ja asuvad kuhugi kauge ja eksootilise maa poole jalgsi teele?
17-aastase Konstantini ja 14-aastase Viktori Antsla raudteejaamast alanud reisiseiklus ning nende põhjalik ettevalmistus kauge maa reisiks ületas ajalehtede uudisekünnise juba 1920. aastatel, teist korda seitsmekümnendatel Rootsimaal ilmunud Eesti Päevalehes. Nende ettevalmistuse ja varustuse kohta kirjutati, et see oli sama põhjalik nagu põhjanabale ekspeditsiooni kavandavatel polaarlenduritel! Kaasas olnud püstolile loodeti püssirohtu hankida aga Kaukasuse mägede maavarade hulgast. Millise reisivarustuse pidasid seiklejad vajaliku olevat India-reisile kaasa võtta ja milline oli siis nende lugu?
Laseme siinkohal edasi jutustada ajalehe „Waba maa” 1928. aasta 12. juuni numbril.

Tuletikust süüdetav püstol ja 3 Moosese raamatut Indiasse reisiks
„Meie lehe laupäevases numbris toodud sõnumit „Eesti Nobiled" täiendavad järgmised üksikasjalised andmed, mis näitavad, milliste fantastiliste kavatsustega õpilasi meie koolinoorsoo seas ette võib tulla. 1. juunil tabati piirivalve poolt Petserimaal Sagrioje ja Lebeshi külade vahelisel teel, Vene piiri läheduses 2 Laatre valla poissi — Konstantin Frediger 17. a. ja Viktor Egel 14. a. vana, kes oma seletusel jala Indiasse kavatsenud rännata. Mõlemal poisil oli seljas kott reisiasjadega. Piirivalve kordonis andsid poisid ülekuulamisel järgmise seletuse. Indiasse reisi algatajaks olnud Frediger, kel juba 1926. a. see mõte tekkinud. Frediger kõnelenud sellest m. a. ka Egelile. Mõlemat vallanud soov fakiiride kunsti tundma õppida ja selleks kavatsetud ette võtta pikk jalgsi matk koha peale Indiasse, kus fakiiride pesakoht. Iseäralist hoogu saanud poisid selleks käesoleval kevadel ühest etendusest, mida keegi „fakiir" (vist mõni omamaa käsikunstnik!) Laatre lossis annud.
Lõpuliku otsuse järele tulnud poisid 31. mail Antsla jaama kokku, kust rongiga Irboskasse sõidetud. Seal maganud nad raudteeääres põõsas kuni kl. 5 hommikul. Edasi mindud vene piiri poole. Keegi juhatanud, et eespool on metsatukk, kust kaudu nägematult üle piiri võib lipsata. Poisid olnud juba piiri juures ja näinud umbes 10 sülla kauguselt, kuidas Vene piirivalvur edasi-tagasi liigub. Metsatukka ei ole nad aga kusagilt leidnud, kõiki otsimiste peale vaatamata. Nähtavasti vedas keegi neid ninapidi. Metsatuka otsimisel tabas neid meie piirivalve ja lugu lõppes seekord reisihuvilistele „fakiiri" austajatele kurvalt: Fredigeri karistati 10 kr. rahatrahviga või kuu arestiga, Egeli 5 kr. rahatrahviga või 2 nädalase arestiga.


Varustus nagu põhjanaba lenduritel
Indiasse reisu vastu hakanud poisid juba aegsalt ettevalmistusi tegema. Nende varustus oli väga mitmekesine ja mitte vähem ettenägelikult kokku korjatud, kui vast põhjanaba lenduritel oma ekspeditsiooniks. Kõige pealt teinud Frediger tuletikust süüdetava püstoli – kaitseks kiskjate metsloomade vastu Indias. Ka teinud ta tinakuule püstoli jaoks. Kellegilt tuttavalt saanud vähe püssirohtu, millega kaks proovi pauku lasknud. Rohkem ei olevat jätkunud, kuid Kaukaasusest lootnud leida püssirohtu maakihtides laduna ja sealt oleks India jaoks tarviliku tagavara kaasa võtnud. Peale selle võtnud ta isa püssi täägi ja valmistanud ka portsu kuivikuid teele kaasa. Kinnivõtmisel leiti Fredigeri reisikotis järgmised varustused: isikutunnistus Laatre vallast, rahatasku 1 kr. 50 sendiga, paar kirja ja pilt, 1 linane kott, 4 naela kuivikuid, paar aluspesu, paar sokke, sõjaväe sööginõu, vana kampsun, vanad püksid, müts, 1 villane kinnas, sõjaväe veepudel 3 korgiga, poolik niidirull, 3 poolikut niidikera, 13 vana nööpi, 1 väike kastikene, 1 plekist jooginõu, tindipott, sulepea, sulg, käärid, supilusik, kotike soolaga, 3 toosi tikke, pudel kreoliiniga, 7 taskurätti, kamm, 3 vedrunõela, umbes 2 grammi sahariini, värvipliiats, mitmesugused nöörijupikesi, 5 kalaõnge, raamatukaaned, raamat pealkiri jaga „Jaava", 1 puhas märkuste raamat (oma tehtud), Eesti-Vene sõnaraamat, 1928. a. kalender, 3 vana maa kaarti, Aasia riikide ja nende pealinnade nimekiri, 2 väikest puhast vihku, 1 taskunuga, 2 vintpüssi kuuli, 5 rentkuuli, 25 kuusitükki, 1 tükike väävlit, 4 kirja ümbrikku, 3 Moosese raamatut, omatehtud püstol, mida tulega süüdetakse, Saksa sõjaväe püssitääk, 1 puupulk. Mitle vähem rikkalik oli Egeli reisikott oma sisult. Muuseas oli ka temal 1 villane kinnas, peale selle 2 Laatre 4-klassilise algkooli tunnistust, 2 kr. raha, Ju-Jtsu õpperaamat, mitut seltsi padurneid, 2 vanad püksid, 1 voodilina, 4 n. kuivikuid jne.”


Ka hiljem huvitus „uhuu”-asjadest
Sellest omapärasest ettevõtmisest polevat üllataval kombel Toomase suguvõsas üldse räägitud. „Mingi ime väel sattusin sellele artiklile, kui otsisin infot oma vaarisa Artur Fredigeri kohta,” märkis ta. „Nende Fredigeridega on segased lood. Päris täpselt pole teada nende päritolu. Pere legend räägib rändurihingega Konstantini isast Arturist kui leidlapsest, kes olevat üles kasvanud Läti tsirkuseperes. Läti poolt Artur pärit on ja ka kasuisa on märgitud kirikuraamatus,” kirjeldab pinginaaber, kuidas ta seiklusest üldse teada sai.

Toomase sõnul olevat Konstantin Frediger (pärast eestistamist Veerme) ka pärast oma India seiklust huvitunud nii-öelda „uhuu“-asjadest.
„Olevat vaime välja kutsunud, endal valge lina ümber,” teab Toomas suguseltsis levitatud juttude kaudu. „Samuti olevat ta korraldanud hüpnoosiseansse, kus inimesed seisid toolidel ja arvasid et põrand täitub veega. Kas sellel ka tõepõhi alla on, ei tea… Igal juhul elas vanaonu hiljem Tallinnas ja töötas šokolaadivabrikus „Kalev“, täpsemalt karamelliosakonnas.”
Veel teab pinginaaber oma vanaonust infokilde poetada, et ta oli osalenud Tallinnas Tivoli aias mustkunstietendustel ning samuti olla tal olnud sensitiivsed võimed. Näiteks ravinud ühe ärimehe pea mügarikest terveks. Viimane olevat talle selle peale ostnud kalleid ja uhkeid riideid.
Konstantin Fredigeri India-reisi kaaslasest Viktor Engelist puudub aga igasugune edaspidine info.

 

Autor: Urmas Paidre, urmas@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 31/05/2018 09:21:15