Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Naabrimees (Vootele Ruusmaa, vasakul) ja Jeesus, kes kehastab politseid (Eduard Tee, paremal) piiluvad tare aknast sisse. Samal ajal peidab Jakim (Kristian Põldma, tagaplaanil) puskarimasinat. Foto: Kärt Petser.

Lõpmatud on vaid maailmaruum ja inimlik rumalus, seejuures on mul kahtlused esimese lõpmatuse suhtes. (Albert Einstein)

Taarka Pärimusteatri lavastuses „Vanahunt” kangastub vaatajale lihtne maailm, mille Jumal on loonud. Lihtsad asjad, lihtsad inimesed, kuid midagi on siiski puudu. Inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on.

Vanahundi Höödöri dekameronlikke seto lugusid vestavad Höödör ja Röödö, kes on täiesti sarnased nii välimuselt kui ka olemuselt ning otsustavad end lõbustada lihtsameelsete inimeste petmisega. Ja neid, kellel nahk üle kõrvade tõmmata, leidub.
Artur Linnus (Höödör) selgitab, et kogu see Vanahundi maailm on ilustamata, robustne ja väga maavillane: „Tekste ei ole tsenseeritud, lood on üles tähendatud nii, nagu neid on jutustatud. Kujutan ette, et paljud narratiivid on minevikus olnud palju ropumad ja võikamad. Kolmekümnendatel on need lood kirja pandud ja teadupärast olla Vanahunt ise olnud kirjaoskamatu. Nõnda see suuline pärimus on talletatud.”
Artur Linnus kinnitab arvamust, et Vanahundi lood on paljuski elust enesest, kuid kindlasti on tal olnud ka väga hea fantaasia. „Kiht-kihilt on lugusid vürtsitatud,” räägib ta. „Kuulaja on kindlasti üllatunud, kuidas sellised asjad võivad küll juhtunud olla.”
Ta märgib, et kui oleme tänapäeva maailmas õppinud asju teisiti nimetama, nähtut ja kuuldut veidi ilustama, siis võivad Vanahundi tõlgendused veidi ehmatavad tunduda.
„Ma arvan, et lugudes on küll Vanahundi elukogemus ja see, et ta on ilma näinud, kõvasti sees. Lood on hästi ausad, ilustamata, igasuguse kulla ja karrata. Asjadest räägitakse otse ja eluliselt. Ei olegi alati vaja midagi ilustada, vaid rääkida otse ja ausalt, ka vastu võtta ja tagasisidet nähtustele anda,” ütleb Artur Linnus.
Vanahundi lood avaldas folklorist Andreas Kalkun kogumikus „Ilosa’ ja pogana’ jutu’”, mis ilmus 2015. aastal Seto Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi ühise väljaandena sarjas „Seto kirävara”. Pajatused on dramatiseerinud Ott Kilusk.
„Eks igal vaatajal või lugejal tekivad oma assotsiatsioonid, mida ta endaga kaasa võtab. Kõige alus on ikka ausus ja otsekohesus.”
Etendust ei soovitata lastel vaadata, aga Claus Mootse (vana lesknaine ja Püha Mikul) leiab, et lavastuse tekst pole nii hull ja jõhker, et kõrvad tuleks kinni katta. Originaaltekst on palju otsekohesem.
Kui võrrelda meeste ja naiste maailma, siis võib tunduda, et naistesse suhtub jutuvestja šovinistlikult, aga see on paljuski tõlgendamise küsimus. Naist Hedot mängib Jekaterina Burdjugova. Näitlejannale meeldib väga lavastaja Helena Kesoneni stiil, teatrikeel ja eripära. „Ta teeb väga omapärast teatrit,” leiab Jekaterina. See on tema jaoks teine lavastus kaasa teha. Esimene kokkupuude pärimusteatriga oli tal Piusa karjääris etendusega „Inimese iga”.
Artur selgitab, et Helena kasutab füüsilise teatri keelt. Aga seal sees on ka absurdi, samuti musta huumorit. Ka temal on „Vanahunt” Taarka Pärimusteatriga teine kogemus. Esimesed lavaristsed sai Artur etenduses „non-stop SETO”.
Clausile füüsiline teater meeldib: „Mulle meeldivad lavastused, kus saab palju hüpata ja kehalist jõudu rakendada.”
Seto keelega on noormehed sina peal. Artur ja Claus tõdevad, et iga päev nad küll ei kõnele oma keelt, aga kui Setomaa piir on ületatud, siis muutub jutt setokeelseks. Artur muigab, et vanemad inimesed ikka ütlevad, et poisid räägivad aktsendiga.
Jekaterina juured on Beresje külas. „Ma ei teadnudki, et olen nii lähedal olnud kõik need aastad seto kultuurile. Eelmises lavastuses „Inimese iga” sain aru, mille poolest seto eristub eestlastest. Ta on ürgsem. Seto inimest on ära tunda, temas on mingi vägi.”
Lavastuses pole kasutatud suuri dekoratsioone ega võimsat tehnikat. Kunstnik Mailiis Lauri abilisteks on olnud Liis Künnapas ja Merilin Sillastu.
Liisile meeldib lavastuse kunstiline kontseptsioon – see, kuidas lihtsate vahenditega on võimalik luua kaks maailma, kuidas on võimalik rekvisiitidega mängida, anda ühe asjaga edasi mitu tähendust. Neiu tõdeb, et tedagi võlub selles lavastuses just lihtsus ja robustsus. Midagi ei ole ilustatud ega püütud muuta. Kõik on päris.
Päris elu omas mahlas ja kultuuris on hea värskendus praegusaja pisut pinnapealses ja ebaloomulikus maailmas.

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 16/08/2018 08:04:12

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia