Küsitlus

Kas oled rahul tee-ehituse kvaliteediga?

Ilm täna
Võru
-1°
Põlva
-1°
Otepää
-1°
Tartu
-1°
Antsla
-1°
Valga
-1°
Räpina
Tõrva
Võru
-1°
Põlva
-1°
Otepää
-1°
Tartu
Antsla
-1°
Valga
-1°
Räpina
Tõrva
-1°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

„Kurrat tullep!“ Kuidas vanal Liivimaal sada aastat tagasi esimest autot vastu võeti

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
1908 Ford Model T, samasugune auto vuras esimesena Liivimaa teedel. Foto: Ford

Esimese auto tõi Lõuna-Eestisse Tartu kreisivalitsuse direktor Alfred von Roth-Rösthof (1867–1935). Põhjus oli proosaline: tema kontrollida oli Liivimaa teede ja sildade ehitamine ning korrasolek, aga lõputud sõidud mõisate plaanvankritega võtsid kogu aja ja energia. Lugenud üht artiklit Ford-T mudelist, otsustas Roth-Rösthof endale selle Ameerikast tellida.

Pühajärve naabruses asus vanasti Restu mõis, mille viimane omanik enne Eestimaalt lahkumist Alfred von Roth-Rösthof oli. Tema vanaisa Carl August von Roth oli Võru linnapea, Tartu-Võrumaa praosti ja Kanepi kirikuõpetaja Johann Philipp von Rothi vend. Alfred pärines Tartu linnapea perest, oli ka ise mõjukas ja kultuuriloolist huvi pakkuv isiksus. Ülikooli kasvandikuna oli ta 1912 valitud Õpetatud Eesti Seltsi presidendiks.
Alfred von Roth-Rösthofi loeti kõige paremaks põllumeheks ja organisaatoriks ümbruskonnas. Sageli korraldas ta ikalduste korral seemneviljaabi Ökonoomilise Sotsieteedi kaudu, oli ka seemneühistu rajaja. Ta oli üks esimesi autoomanikke Liivimaal (1907 Ford-T mudel).
Tema tütar Anne-Marie v. Rathenov kirjutas oma mälestustes „Esimene auto Liivimaal“, kuidas isa 1907. aasta Ford-T mudeli sai. Lugu on avaldatud Leonhard von Rothi saksakeelses raamatus „Das Roth-Buch“, mille põhjal käesolev artikkel on kirjutatud.

Auto pakkus lõputult kõneainet
Liivimaa esimene auto toodi suuremateks osadeks lahutatuna suletud kastides laevaga Riiga. Sinna sõitis Alfred von Roth-Rösthof koos oma usaldusväärse, ilma erilise hariduseta, aga nupuka eestlasest metsavahi, Soku-nimelise mehega. Panid ise kahekesi lisatud skeemide järgi auto kokku ja tegid kasutusjuhendi järgi ka proovisõidu. Tegelikku sõitu õppisid nad aga 200kilomeetrise sõidu järel Riiast Restu mõisa.
Kuidas „ilmaimele” reageeriti, ka sellest kirjutab autoomaniku tütar, kes väikese tüdrukuna tegi kaasa perekonnale ja sõpradele tehtud „lõbusõidud”, aga ka isa lõputute jutustuste järgi.
Reageeringud olid muidugi erakordsed, kui puhkiv must ruun, ilma hobusteta, kõige rohkem paarikümnekilomeetrise tunnikiirusega äkki põldudevahelisele külateele ilmus. Teeäärsed talupojad jooksid kabuhirmus üle põldude ja kartulivagude metsa, karjudes „Kurrat tullep!“ – see on saksa proual kirjutatud artiklis eesti keeles. Mis siis veel hobustest ja teistest loomadest rääkida, need läksid kohe lõhkuma. Läks veel pikka aega, kui sellise autode kõva jorinaga harjuti.

Peavalu kütusehankimise ja teedega
Kõige keerulisem küsimus oli muidugi teede olukord ja ehitus, aga ka kütuse hankimine. Sel ajal lasus teede korrashoid ränga koormisena talupoegade kogukondade õlul.
Isa autojuhist kirjutab Anne-Marie v. Rathenov oma isa sõnade järgi ainult ülivõrdes. Autojuht Sokk oli mitte ainult suur asjatundja looduse alal, vaid ka geniaalne mehaanik, kes oskas lõpuks kõik auto rikked ise kõrvaldada ning midagi ise lisaks konstrueerida, et auto rööpais külateedel vastu peaks. Ilmselt oli ka auto kütuse hankimine tol ajal keeruline tegevus.
Ta kirjutab, et ega naabrid tahtnud viletsamad olla ja nii hakkasid Liivimaale ilmuma nende primitiivsest autost tunduvalt moodsamad ja uhkemad autod. Nagu härra Hõbeoja jutust loeme, olid Riia asjamehed nii ettenägelikud, et avasid varsti ka autojuhtide kooli või kursused.
Jääb veel lisada, et Alfred von Roth-Rösthofi kui Tartu kreisivalitsuse direktori küüditasid bolševikud 1918 Krasnojarskisse, kust tal õnnestus siiski elusana tagasi tulla. Seejärel lahkus 1918. aastal Saksamaale, oli Berliinis Põhja-Liivi- ja Eestimaa Suurmõisnike Liidu president alates 1922. aastast.
Ta on saksa keeles avaldanud oma jahijutte Abessiiniast ja ka elust Liivimaal. Oma mälestused on ta kirjutanud pealkirja all „Lose Blätter“, „Die Nachbarn von Alfred v. Roth Rösthof“ (Alfred v. Roth-Rösthof. Ba Menelik, Verlag Brockhaus, 1930).
Muide, esimesed teated meie ümbruskonna arheoloogilistest leidudest pärinevad tema ettekandest Õpetatud Eesti Seltsis, koos teadaandmisega, et ülikooli arheoloogiakabinet on need üle andnud Pärnu muuseumile.

Võrumaa esimene autojuht on pärit Kanepi kihelkonnast
Aga ka meie Kanepi kihelkonnal Võrumaal on midagi autode ajaloole lisada. Meil on teadaolevatel andmetel ette näidata Võrumaa esimene autojuht – Kristjan Hõbeoja.
Kultuuripärand ja teadmised minevikust säilivad ainult siis, kui neid hoitakse ja põlvest põlve edasi antakse. Oma vanaisa Kristjan Hõbeoja bussijuhimärki, ajaleheartiklit temast, pilte ja autasuks saadud raamatut hoiab hoolega tema lapselaps, kes andis võimaluse selle avaldamiseks Kanepi raamatus.
Ajalehes on artikkel autojuhtide päevast Põlvas, mille korraldajaid oli Kalju Kodusaar. Autojuhtide päeva aukülaliseks 1967. aastal oli kutsutud tollal 84-aastane veteran Kristjan Hõbeoja, kes mõnuga pajatas autojuhiks õppimisest ja oma tööst. Siinkohal väljavõte autojuhtide päeva kirjutisest „Need mehed, kes autorooli hoiavad. Reportaaž autojuhtide päevast Põlvas“ 1967. aasta 17. augusti Koidus nr 98.
Seal on järgmine lõik: „Ja siis astub mikrofoni juurde muhedat autojuhijuttu ajama Võrumaa esimene ja vanim „sohver“, 84-aastane KRISTJAN HÕBEOJA Kanepist. Pildil näeme teda veidike tähtsana: ikkagi Võrumaa esimese auto juht. Praegu on ta tore vanapapi, oma aastate kohta üllatavalt reibas.
„See autojuhiks hakkamine tuli päris äkki. Olin Erastvere mõisas sepp ja masinist. Ühel õhtul rukkirehe ajal kutsuti mind härra juurde. Küsiti, kas autojuhiks tahad hakata, saadame su Riiga õppima. Mul võttis kohe kõrvad kuumaks: ei olnud enne autot näinudki, ja nüüd korraga – hakka juhiks.
„Kas sa vene keelt oskad?“ küsis härra. Olin paar talve koolis käinud, vene keele tähti ikka tundsin. Aga nii kange himu oli autojuhiks saada, et ütlesin: „Oskan küll.“
Riias õppisin kaks ja pool kuud, siis anti auto kätte. Oli saksa masin, nelja silindriga, paar-kolmkümmend hobujõudu. Ega ta üle 35 kilomeetri tunnis sõitnud. Vändaga tuli käima lüüa. Esimestel päevadel olin hädas, ei osanud õiget kiirust valida, jäin mitu korda poolde mäkke seisma. Siis sai sõit selgeks.
Äpardusi juhtus ka. Ükskord jäi masin just enne Pihkvat seisma. Tükk aega otsisin viga. Viimaks tuli välja, et magneeto süütehaamer oli lahti põrunud. Kummid ei pidanud midagi vastu, sai neid paigatud ja paiku rihmaga kinni seotud. Hobustest ei saanud kuidagi mööda, need kartsid kangesti.
Hiljem olin bussijuht. Bussil oli neli pinki sees ja taga pakiruum. Sõit oli kallis: Võrust Kanepisse kroon ja 20 senti. Sellepärast oli reisijaid vähe, vahel tuli päris tühja bussiga sõita.“ – „Kas autosid ka vastu tuli?“ – „Ega ei näinud küll esimestel aastatel ühtegi.“ – „Kas sel ajal mõnda autoinspektorit või kontrolli kah oli?“ (Üldine naer). „Ei olnud mingisugust kontrolli, võisid sõita, kuidas tahtsid.“
Artikli juures oli pilt allkirjaga „Selle autoga sõitis Kristjan Hõbeoja 1913. aastast alates 3 aastat Erastvere mõisas“.
Aga on olemas originaalpilt, kus härra Hõbeoja on täies autojuhi univormis poseerinud August Häelmanni fotoateljees Kanepis koos oma leivaisa, Erastvere mõisahärra Gerhard von Ungern-Sternbergiga (1883–1946), palju aastaid Kanepit külastava ja perekonnakalmistute korrashoidu toetava Gerd von Ungern-Sternbergi (91) isaga.
See noor mees Gerhard sai ootamatult, pärast oma isa Conradi varast surma vaid 51aastasena (1903) noore, 20-aastase mehena mõisaomanikuks. Ta oli pikemat aega tudeerinud välismaal ja talle ei olnud auto muidugi üllatuseks, küll aga unistuseks. Ilmselt oli auto ostmiseks Erastvere mõisas piisavalt metsa, mida müüa, sest auto maksis tollal terve varanduse.
 

 

 

 

Autor: Milvi Hirvlaane, ajaloouurija
Viimati muudetud: 13/09/2018 10:19:05

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia