Keskkonnaminister Siim Kiisler leiab, et metsa võib veelgi rohkem raiuda, sest vahepeal on seda kusagilt juurde tulnud. Foto: Ülle Harju

„Oleme metsanduse arengukava täitnud isegi väga hästi looduskaitse vallas, aga jätnud täitmata metsaraies ja -uuenduses,” väitis keskkonnaminister Siim Kiisler (Isamaa) reedesel kohtumisel Põlvamaa metsaühistus, kus olid jutuks põletavaimad metsaprobleemid.

Millised on erametsaomanike mured?
Et metsataimi ei jätku. See oli enne teada ka, täna käisime Forestplanteris (Võrumaal metsaistikuid kasvatav ettevõte – ÜH), mis oli väga muljet avaldav ja võimas, nad suurendavad oma mahtusid, aga ühistud ütlevad, et neil on taimi vaja kohe.
Teine on toetuste teema: toetusi on hakatud rohkem küsima. Inimesed on lootnud saada uuendustoetust rohkem, aga kui on väljamaksmiseks läinud, on saanud vähem ja loomulikult see tekitab pettumist. Toetusmehhanism on aga nii üles ehitatud (kindel rahasumma jagatakse laiali toetuseküsijate vahel – ÜH).

Kas järgmise aasta riigieelarvesse on plaanitud suurem toetussumma?
Riigikogus on arutelu pooleli, tahame tuua metsandustoetused keskkonnainvesteeringute keskuse alt ministeeriumi alla. Raha läheks ministeeriumilt erametsakeskusele, mis on riiklik sihtasutus. Siis saame ka summadega lihtsamini mängida.

Aga toetussumma siis ei suurene?
Enne, kui eelnõud on paigas, ma ei julge protsentuaalselt lubada, aga arvan, et meil on võimalik parandada seda olukorda.

Metsanduse arengukava aastateks 2021-2030 (MAK2030) algatamise töörühm leppis kokku metsanduse 101 probleemis, millele tuleb arengukavaga leida lahendus. Millised on kolm tähtsaimat probleemi keskkonnaministri meelest?
Millest ei saa mööda vaadata, mis inimeste meelel ja keelel on, on võimalik intensiivsus ja võimalikud mahud ...

Raiemaht siis?
Võib ka nii öelda, see on lihtsustatult öeldud. Majandamise intensiivsus. Teiselt poolt kogu innovatsioon: kuidas riiklikult motiveerime innovatsiooniga edasi minema – mida me omast puidust teeme, et siin teeniksime ühiskonnale maksimaalselt. Ja kindlasti on kolmas suur küsimus see, kui palju me peaksime metsa hoidma range kaitse all ja kui palju piirangutega kaitse all. Ühelt poolt on neid (kaitsealuseid metsi – ÜH) kogu aeg kasvatatud ja tuntud rahulolu selle üle, teiselt poolt ütlevad metsaomanikud, et kuskil on piir, ja kuskil kindlasti ongi mingi mõistlik piir.

MAK2030 ülesanne on saavutada ühiskondlik kokkulepe metsade jätkusuutlikuks majandamiseks. Riigikontrolli auditi (2010) järgi pole praeguses metsanduse arengukavas kirjas olev raiemaht - 12-15 miljonit tihumeetrit aastas - jätkusuutlik. 20 aasta eest hindasid teadlased jätkusuutlikuks 7,8 miljonit tihumeetrit aastas, vahepealse üleraie tõttu pakutakse praegu umbes 6 miljonit tihumeetrit. Millist raiemahtu keskkonnaminister mõistlikuks peab?
Need inimesed, kes siin lihtsalt lahmivad mingite arvudega, ei käitu vastutustundlikult. Kui kellelgi on peas see õige arv, miks me seda arengukava siis üldse teeme? See peab olema teadlaste-ekspertide väljapakutud arv, praegu on läinud lihtsalt selliseks naljakaks poliitiliste loosungite hõiskamiseks ...

Mida on teadlased välja pakkunud ja mida selle põhjal arvate?
Aga erinevad teadlased on seni väga erinevalt välja pakkunud. Ma arvan, et nad peaksid olema ühe laua taga ja läbi arutama ja siis pakkuma. Mina poliitikuna tahan aktsepteerida seda arvu, mida eksperdid ja teadlased välja pakuvad. Siis moodustatakse juhtrühm ja see teeb oma ettepaneku.

Millisel meetodil see arv selgub siis? Hääletades, demokraatliku enamuse järgi?
Juhtrühma ettepanek on see. Ee ... Kui mõni erakond siin ...

See ei puutu asjasse, räägime teadlastest praegu.
Aa, teadlastest ... See juhtrühm teeks oma töö ära ja nemad käiksid mingi arvu välja.

20 aastat tagasi hindas toonane keskkonnaministeerium teadlaste arvutuste põhjal, et aasta keskmine raiemaht ei tohiks ületada puidu aastast juurdekasvu - 7,8 miljonit tihumeetrit.
Üks asi on see, et Eestis on vahepeal metsamaad juurde tulnud, teiseks majandatakse targemalt – see tähendab seda, et tihumeetreid hektari peale on juurde tulnud. Kui võrrelda arvu minevikust ja arvu tänapäevast, siis peab võrdlema, kui palju metsas neid tihumeetreid on.

Metsa on siis rohkem, kui arvati?
Metsa on vahepeal juurde tulnud.

Mets kogu aeg kasvab, see on ju selge.
Metsa on ka juurde tulnud. Eestis on metsa juurde tulnud. Endiseid põllumaid on päris palju metsa alla läinud, me peame ka sellega arvestama.

20 aastat tagasi ei osatud siis nii täpselt arvestada?
(Mõttepaus) Ei, seda ma ei väida. Ma väidan, et metsa on juurde tulnud. Varem olid ühed arvud, nüüd on teised.

Kuna võiks uus raiemahuarv uude metsanduse arengukavva saada?
Aastal 2020. Uus periood algab 1. jaanuarist 2021. Eelmine kord läks natuke üle, tehti aastal 2011, nii et kui te viitate riigikontrolli auditile, siis see oli enne praegu kehtiva arengukava vastuvõtmist.

Kas riigi eriplaneering tselluloositehase ehitamiseks Eestisse lõpetatakse 8. novembril, nagu valitsus on lubanud?
Seda mina ei oska öelda. Seda otsustab valitsus.

Te olete valitsuse liige.
No aga 8. novembril oskan ma seda öelda!

Praegu valitseb teadmatus?
Ei no ... ee ... ma olen üks liige 15st. Kuidas ma saan öelda ...

Täitsa tume maa siis? Ikka lõpetatakse või siis mitte?
Mina isegi ei ole näinud seda ettepanekut, millega riigihalduse minister tuleb. Aega on veel!

Isiklik seisukoht – kas riigi eriplaneering tuleb lõpetada?
Mina olen olnud kogu aeg arvamusel, et tuleks planeeringuala muuta. Aga tookord (riigi eriplaneeringu algatamise ajal – ÜH) öeldi selle peale, et võimalik investor ei ole muutmisest huvitatud. Nüüd on hakanud kõlama teistsugused väited, selles olukorras peab seda arutama.

Teie erakond Isamaa oli kevadel seisukohal, et riigi eriplaneering tuleb lõpetada. Kas see seisukoht on muutunud?
Mmm ... mmm ... Meie erakond ei ole otseselt seda öelnud. Meie erakond on öelnud seda, et kui on kohaliku omavalitsuse selge vastuseis, siis sinna ei ole mõtet planeerida. (Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder: „Meie seisukoht on, et see eriplaneering tuleb lõpetada, kuna inimeste ja kohalike omavalitsuste vastuseis on niivõrd suur”, PM 20.06.2018)

Kui valitsus ei tühista riigi eriplaneeringut, kas on siis ideed, kuidas täita Euroopa veepoliitika raamdirektiivi? Eesti valitsus on võtnud kohustuse parandada vee kvaliteeti, kui läheb vastupidi, maksab riik trahvi.
Seda ütleb keskkonnamõjude hindamine. Kui jõuab järeldusele, et seda tehast ei ole võimalik ehitada, siis seda tehast ei tule. Kui ei suudeta keskkonnanõudeid täita, on tehas Eestis välistatud.
Tavaliselt keskkonnakaitsjad soovivad keskkonnamõjude uurimist, see juhtum on aga eriline – keskkonnakaitsjad kardavad uuringuid. Mis näitab, et küsimus pole nende jaoks keskkonnamõjudes. Kui küsimus oleks keskkonnamõjudes, ei tohiks ju peljata keskkonnamõjude hindamist.

Pigem ei usalda nad uuringuid, mille maksab kinni arendaja.
Ikka on need arendajad, kes on tasunud need kulud. See pole ju küsimus, küsimus on järelevalves, kontrollis, avalikustamises, läbipaistvuses ...

Keskkonnaministeeriumi nõudmisel võeti maa-ameti kaardiserverist maha looduslike pühapaikade kaardikiht. Kuna vastav info enam nähtav pole, siis võivad pühapaigad metsaraiele ette jääda. LõunaLeht kirjutas hiljuti, et RMK läks Kanepi kandis ristimetsa kallale. Ristipuude uurija Marju Kõivupuu on teinud ettepaneku võtta vähemalt ristipuud riikliku kaitse alla. Millisel seisukohal olete selles küsimuses?

Küsimus on see, et looduslikke pühapaiku on osaliselt korralikult auditeeritud ja hinnatud, kus need olemas on. Teises kohas ei ole seda tehtud. See on ju suuresti kultuuriline küsimus, seda oskab kultuuriekspert paremini hinnata kui keskkonnaekspert.

Kes on see adekvaatne ekspert, kelle arvamust te arvestate?
Selleks tuleks ikkagi korralik audit ära teha, ei saa lihtsalt öelda, et mingid piirkonnad, et me igaks juhuks ... Kõnealuse andmestikuga oli see probleem, et kogu Eestis ei olnud korralikult töö ära tehtud.

Kas see audit tehakse?
See on küsimus kultuuriministeeriumile. Kas nad peavad seda oluliseks.

Kommentaarid:

Rahval peab olema võimalus oma elukeskkonna üle otsustada

Ökoloog, looduskaitsebioloog, Tartu ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus: 

Siim Kiisleril on õigus selles, et Eesti metsanduse põhivalikuks on kujunenud metsa majandamise intensiivsus puidutootmise tähenduses. See hõlmab lisaks lageraiete pindalale ka kultuurpuistute rajamist, raievanuste langetamist, intensiivset metsakuivendust, rasketehnika kasutamist ja  majandatavate maaüksuste suurendamist. 

Ministri vastus näitab, et ta enne 2021. aastat intensiivmetsandust edendavat poliitikat ei muudaks. Üks intensiivistumise allikas on erametsade omandamine metsafirmade poolt: nende osakaal on kõigest 10 aastaga suurenenud 20%-lt 40%-le. Just firmad raiuvad keskkonnaagentuuri andmeil metsi kõige rohkem, nendele järgneb RMK.  

Valitsus peaks puiduvarumise intensiivistamise asemel lähtuma 1997. aastal Riigikogu tasemel tehtud poliitilisest valikust arendada säästlikku metsamajandust. See valik peab võrdväärselt kohtlema ka elu- ja looduskeskkonda, keskenduma väärtustele, vaatama nii lähi- kui ka kaugemat tulevikku. Säästliku metsamajanduse sõnumit ja perspektiivi keskkonnaministri intervjuus ei ole. Teiseks eeldab see riigilt ka aktiivset rolli selles asjas. Eesti metsapoliitika juht ei saa lihtsalt loota, et küllap „kusagil“ töötavad eksperdid, kaardistatakse väärtusi või istutakse arutelulaudade taga.

 

Asi, mille teadlasena tahaksin veel ära klaarida: valdav osa väidetavatest erimeelsustest teadlaste seas metsastatistika kohta ei vasta tõele. Küll on probleemiks teadlaste öeldu kasutamine otsustamisel. Näiteks võiks pärast pikki selgitusi kaduda laualt argument, et metsi on viimastel aastakümnetel palju juurde tulnud (viitega põldude metsastumisele). Ka keskkonnaagentuur toob oma tänavuses kokkuvõttes välja, et metsamaa „laienes“ 1990. aastatel suuresti mõõtmismetoodika muutumise tulemusel. Seejuures pole raiesmikke olnud „metsade” seas mitte kunagi nii palju, kui praegu. Sama tüüpi vaidlus on käinud tihumeetrites arvestatava aastase juurdekasvu üle, millega keskkonnaministeerium metsamajanduse „säästlikkust“ pikka aega põhjendas. Nüüd nõustuvad ka ametnikud, et raiemahtusid peaks määrama teisiti.

Kuidas kaitseb riik looduslikke pühapaiku, kui vastav kaardikiht on maa-ameti kaardilt maha võetud?

Kultuuriministeeriumi muinsuskaitse nõunik Liina Jänes:

Teave Eesti ajalooliste looduslike pühapaikade kohta ei ole kättesaadav, mistõttu avalikkus ei tea, kus nad asuvad ega oska neid väärtustada ja nende säilitamisele tähelepanu pöörata.
Eestis on hinnanguliselt 3000 looduslikku pühapaika, millest umbes 450 on muinsuskaitse all ning ligi 90 üksikobjektidena looduskaitse all. Enamik looduslikest pühapaikadest on seni kaardistamata ning teave nende kohta ei ole alati kättesaadav maakasutuse muutusi planeerivatele asutustele ja maaomanikele.
Kultuuriministeeriumi algatusel on koostöös muinsuskaitseameti ja keskkonnaministeeriumiga koostatud looduslike pühapaikade uurimise ja hoidmise arengukava aastani 2020.
Selle käigus teostatakse ühtse metoodika alusel kogu Eestit hõlmav alusuuring ehk looduslike pühapaikade inventeerimine. Seda tehakse keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) rahastuse abil. Praeguseks on inventeeritud arhiiviandmete põhjal looduslikud pühapaigad ajaloolisel Harjumaal (Harju maakond ja Rapla maakonna keskosa). Käimas on inventuur Ida-Viru maakonnas.
Looduslike pühapaikade kaardikihi mahavõtmise kohta: kui andmete esitaja SA Hiite Maja ei ole esitanud adekvaatseid andmeid, siis oli kaardikihi mahavõtmine õigustatud. Arusaamatul põhjusel kuvati looduslike pühapaikade kaardikihil mälestiste piire erinevalt, see tekitas inimestes pahameelt ja jättis eksliku mulje, justkui jääks nende kinnistule mälestis, mida seal tegelikult ei asu. Selliseid näiteid oli kaardikihil kümneid. Teistel juhtudel ei olnud objekti ega selle kaitsevööndi piire üldse kuvatud. Samuti kasutati kaardikihi juures muinsuskaitseseaduse terminoloogiat, nii jäi ekslik mulje, nagu oleks kõik kuvatud objektid riikliku kaitse all olevad pühapaigad.

Mis saab Kagu-Eesti unikaalsete matusekommete juurde kuuluvatest ristipuudest?

Marju Kõivupuu, ristipuude uurija:

Ristipuude kaardikiht on maa-ameti geoportaalis ja metsaregistris alles. Seda täiendatakse, kontrollitakse kaks korda aastas või vastavalt vajadusele. Sellega tegeleb RMK kultuuripärandi spetsialist Lilian Freiberg, mina aitan jõudumööda kaasa. Iga andmekogu, sh ka ristipuude kaart, pole kunagi 100% täpne ning selle vaatamisel võib teinekord esineda tehnilisi tõrkeid.
Juba 13. novembril saame Võrumaal kokku RMK Kagu regiooni esindajate ja Lilian Freibergiga, et määrata ristimetsade piirid kavandatavate raiete piirkonnas. Tänan siinkohal RMK Kagu regiooni juhti Raivo Võllit, kes ise võttis meiega ses küsimuses ühendust. See on eeskujulik lähenemine. Looduslike pühapaikade eksperdinõukogus on algatatud ristipuude ja ristimetsade kaitse alla võtmise küsimus.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 05/01/2019 14:41:14