Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Mees püüdis tüütuks muutnud kanakulli käsitsi kinni

Kanakull käes. Foto: Tom Martens

Kanakull harvendas Võru vallas Kärgula külas elava Soone pere kanakarja nii usinasti, et pere otsustas linnu tegemistele piiri peale panna.

„Tibud hakkasid kaduma suve teisest poolest,” rääkis pereisa Mihkel Soon. „Kull käis nii korra kuus, kuna tibud meil üle loetud polnud, siis päris täpselt ei tea ka.”
Tema sõnul õppisid taluhoovis vabalt ringi jalutanud kanad lõpuks kulli kartma ja tema eest pakku minema. Alati see siiski ei õnnestunud ja Sooned leidsid taas hoovist sulgi ja jalgu.
„1. jaanuaril õnneks võetud kana oli viimane piisk karikas,” märkis ta. „Ehitasin kanade maja valmis.”
Et kanakull ei jõudnud tabatud uusaastakana minema viia ega korraga ära süüa, jättis ta selle hoovinurka maha. „Vedas selle põõsa alla ja nokitses seal rahulikult edasi, ronkade sõimu saatel muidugi,” rääks Mihkel Soon. „Sidusin kanakorjuse puuriida külge, et saaks filmida, kuidas kull seda sööb,” selgitas ta. Kull tuligi ja terve pere sai aknast jälgida, kuidas lind kana kallal maiustab.
Kana sai söödud ja mõne aja pärast läks kulli kõht jälle tühjaks. „Käis passimas tühja kõhuga,” muheles Mihkel Soon. „Tegi ümber kanamaja jälgi, piilus igast praost sisse...”
Kanamajal oli aga puudu üks laelaud – pragu oli nii peenike, et kana sealt läbi ei mahtunud. Küll mahtus aga kanakull. Sel esmaspäeval kuulis Mihkel Soon kanamajast suurt hädakisa. Kui ta vaatama jooksis, istus kanakull ühe kana selja peal. „Tõusis lendu ja hakkas kanamaja lae all rapsima,” jutustas Mihkel Soon. „Sain tal jalgadest kinni haarata.”
Mees pistis kinni püütud röövlinnu tühja hamstripuuri ja hakkas mõtlema, mida temaga teha. „Kena lind, teise kategooria kaitsealune liik ka – tappa ma teda küll ei tahtnud,” rääkis ta. Mihkel Soon võttis ühendust kotka-uurija Urmas Sellisega ja küsis nõu. „Sellis tuli, rõngastas kanakulli ära ja võttis kaasa, vähemalt see isend enam meie kanade kallale ei tule, või kui siiski, siis tunnen ta rõnga järgi ära!” kirjeldas Mihkel Soon kanakulli-saaga lõppu.

Kotka-uurija: hoidke kanad kinni!
„Lasin kanakulli enda kodu lähedal lahti,” rääkis Urmas Sellis, kelle sõnul pole kanapidajatel vaja kanakulli peale viha pidada. „Kull tahab ka elada ja võtab sealt, kust võtta saab.”
Kanapidajatele soovitas kotka-uurija parima kullivastase vahendina oma kanad kinni hoida. „Kõige lihtsam vahend on, kui kull ei pääsegi kanade kallale. Aga kui ma veel kanu pidasin, siis ma neid kinni ei hoidnud – võtsin asja nii, et kõike ei pea ka endale hoidma. Nii saab ka, et pead kolme nädala peale ühe kana rohkem kui endal vaja ja korras,” muheles ta.
Miks kanakull looduskaitse all on? „Omal ajal hävitati neid hoolega,” selgitas Urmas Sellis. „Kui 70 aastat tagasi kanakulli nähti, siis löödi kohe maha. Viimasel ajal on ka kanakullile sobivaid elupaiku väheks jäänud. Kanakull tahab pesitseda tihedas pimedas metsas, ta on laanelind.”
Kanakull toitub metsas väiksematest lindudest, näiteks pasknääridest, aga kui pesa lähedal vähe süüa on, siis lendab kaugemale.
Urmas Sellise sõnul käib kanakull süüa otsima kuni viie kilomeetri kaugusele. „See konkreetne lind on aga noor isaslind, eelmise suve poeg, temal veel oma pesitsuskohta olla ei saa,” märkis Sellis. Tema sõnul võib tegu olla isegi kaugemalt siia rännanud linnuga. Kuna kanakull on nüüd rõngastatud, siis võib kunagi tema kohta veel uudiseid tulla, kui ta mõnele linnu-uurijale kätte trehvab.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 17/01/2019 09:38:11

Lisa kommentaar