Tähelepanekuid Andaluusiast

Mida kõrgemale Gibraltari kaljule sõidame, seda väiksemaks muutuvad majad La Lineas ning peaaegu päris kõrgel avaneb turistidele omal ajal inglaste rajatud militaartunnelist ligi poolteist kilomeetrit. Foto: Mari-Anne Leht

Viis pikka päeva Andaluusias, Hispaania suurimas autonoomses piirkonnas, andsid küll napi pildi sealsest eluolust, kuid enda tuulutamiseks kulusid need väga ära.

Peamine soov oli näha mauride tähtsamaid ehitisi ja saada piirkonnast väike üldpilt.
See, miks päikest ja soojust eelistavad inimesed Andaluusiat armastavad, selgus kohe. Aprilli lõpupäevil oli Sevillas juba 34 soojapügalat, mida oli liiast. Sellise kuuma käes oli isegi kilomeeter kõndida raske. See on Hispaania kõige soojem piirkond ning linnades tõuseb giidi sõnul temperatuur kõrgeimaks Sevillas ja Cordobas, kus tihti edastatakse kuumahoiatusi.
Siin on mauride ajast üht-teist täiendatud kujul alles, nagu Cordoba mošee, või restaureeritud, nagu Alhambra, või hoopis mošee kirikuks ehitatud, nagu Sevilla katedraal. Muidugi nägi mauride ehitiste varemeid Malagas ja mujalgi.
Turiste oli juba aprillis, mis siis veel puhkuste hooajast rääkida. Sissepääsu Sevilla kindluslossi ootas päikese käes sadu huvilisi.
Esimene mauride dünastia jõudis piirkonda juba 8. sajandi alguses ja viimane, Nasriidide dünastia kuningas Boabdil saatjaskonnaga lahkus 15. sajandi lõpul peale mauririigi üleandamist kristlikele valitsejatele. Kuuleme, et Boabdili selline samm võis päästa Alhambra tulevastele põlvedele, sest kristlased said kompleksi ründamiseta kätte.
Alhambra rajamist alustasid Nasriidide valitsejad 13. sajandi esimesel poolel. Peaaegu samal ajal pidid Sevillast moslemid lahkuma, Cordoba oli kristlaste poolt vallutatud juba 12. sajandi keskel ning Granada jäi mauride viimaseks kantsiks 1492. aastani.
Huvilistel tuleb enne Alhambra paleesse jõudmist tükk maad kõndida. Vasakule jäävad kunagiste majade varemed meenutavad Napoleoni sõjaväe n-ö vägitegusid Hispaanias. Giidi sõnul elasid neis majades mauride ajal rikkad.
Nagu piirkonnas mujalgi, ehitasid kristlased siiagi peamošee asemele kiriku ja lisaks palee, mille käskis püstitada kuningas Karl V 16. sajandi esimesel poolel. Kuningas tahtis palees mesinädalaid veeta. Karl andnud hiljem mõista, et hoone ei sobi Alhambra maa-alale. Väljast ruudukujuline palee mõjub siin raskepärasena, selle õu on ovaalne, katuseta ja viimane korrus on lõpetamata. Kuid see ei sega siin muusikaüritusi korraldada.
Kohalik giid näitas palees lõvide õue, troonisaali jne. Viimases võttis valitseja saadikuid vastu. Giidi sõnul pärinevad saali lagi, seinad ja põranda keskosa, mida kattis pikka aega vaip, mauride ajast, st on originaalsed.
Pilku lummavad araabia aiakesed, mille keskel on piklik veesilm. Purskkaeve mauri valitsejatel ei olnud, sest veevulin segas vaikust, kuid vesi jahutas.
Troonisaali vastas, aia teises servas asuva maja teisel korrusel olnud ruumid haareminaistele, keda mauri valitsejatel oli just nii palju, kui nad jaksasid üleval pidada. Ametlikke naisi olnud Nasriidi kuningatel neli.
Jalutasime õues peenramaade vahel kulgevat teed mööda Generalifesse Nasriidide suvelossi. Giid selgitas, et mauride ajal kasvatati aiakestes köögivilju, et häda korral ei jääks palee elanikud nälga. Valitseja ratsutanud saatjaskonnaga Generalifesse ainult päevasel ajal ega ööbinud sealses palees kunagi, sest Alhambra eraruumides oli turvalisem.
Kristlikud valitsejad kasutasid peale 1492. aastat paleed aeg-ajalt, kuid 18. sajandi algusest jäi Alhambra looduse, hädaliste ja kes teab veel kelle või mille meelevalda. Kes seal varju leidsid, kuidas palee ruumid välja nägid ja muustki saab lugeda Washington Irvingi raamatust „Alhambra legendid”. Irving oli 19. sajandi esimesel poolel USA suursaadik Hispaanias. Kiindunud mauridesse, elas ta palees neli kuud. Tema eluruumidesse viival uksel on mehe nimesilt, kuid uks on külastajatele kinni. Millalgi hakati kompleksi taastama ja nüüd käib seal päevas tuhandeid inimesi.
Granadas ei saa mööda ka siit pärit kuulsast luuletajast Garcia Lorcast. Kohalik giid ütles, et Lorca hukatud 1936. aastal Granada lähedal tema homoseksuaalsuse pärast.
Cordoba Mezquita mošee ehitust alustati 8. sajandi teisel poolel. Mezquita mošee oli islami võimu sümbol, seda laiendati. Selgi hoonel polnud määratud täielikult alles jääma. 16. sajandil ehitati hoonesse katedraal. Minareti asemel on kõrge kellatorn, sees on ruumi tehtud katedraali osale, kuid mustriline mihrab ehk palvenišš on alles, samuti sajad sambad ja kaared. Kuigi selles on vähe loomulikku valgust, oli hoones kerge olla.
Kolmas mauride pärand, mida külastasime, oli Real Alcazar Sevillas. Siin näeb mauri kaari, mustreid, õuesid jne. Kui Hispaania kuningas viibib Sevillas, peatub ta Real Alcazaris. Neid ruume külalistele ei näidata.
Läheduses asuv Sevilla katedraal ehitati 14. sajandil paar sajandit varem rajatud mošee kohale. Rusuvalt mõjuvas katedraalis on Kolumbuse haud, mille kohal uhke mälestusmärk nelja kuninga kujuga.

Koobastest, veinidest ja muust

Kui kristlased olid võitnud, tuli mitte ainult mauridel, vaid ka juutidel võitjate käsul Hispaaniast lahkuda. Sajandeid hiljem on nende kahe rahva pärand olulisim, mis külalisi huvitab ja mille vaatamine toob riigi ühte vaeseimasse piirkonda raha. Nii Cordobas kui ka Sevillas jalutasime armsate valgete majakestega ääristatud kitsastel tänavatel, mis olid aastasadu tagasi juutide linnaosad.
Osa maure leidis elukoha mäeküngastesse rajatud koobastes. Granada ja Cordoba vahelise tee äärde jäävat koobaslinna külastasime meiegi, lisaks oli õnn väikese tasu eest ühe pere elamist näha. Ruumides jalutades ei saanud arugi, et oled koobasmajas. Neis on tänapäeval elekter, vesi ja kanalisatsioon, mille eest elanikud peavad tasuma, kuid maamaksu ei ole.
Jerez de la Fronterasse sattujal tasub külastada kuningliku ratsakooli hobuste etendust, mille iga etteaste oli nauditav. Mulle jääb seda meenutama CD, millel oleva muusika saatel hobused esinesid.
Läheduses asuva Sandemani šerrikeldri võivad heade Rioja, Torrese ja teiste Hispaania veinide eelistajad unustada, sest Sandemanis valmivad šerrid ja veinid, brändist rääkimata, ei maitse kõikidele. Meie grupist jalutasid paljud ostuta poest välja.
Eesti poodides müüdavate Hispaania veinide hindadega võrreldes saab Andaluusia poodides pudeli veini vähemalt poole odavamalt. Kommidega kedagi kostitada ei saa, sest neid Andaluusiat tundva giidi sõnul siin ei valmistatavat, küll aga vahvleid, mis jäid leidmata. Tänavakohvikuid on linnade vanemad osad täis ja lõunatoidu sai kätte viie kuni kümne euroga.
La Lineast läksime Gibraltarile. Jalutasime dokumenti näidates üle. Inglismaa poolel ootavad kaheksat inimest mahutavad väikebussid. Pikemate sõidukitega ei saagi Gibraltari mäele viival kitsal ja kurvilisel teel sõita. Ahvidest ei ole siin pääsu ka siis, kui neid ise ei tülita. Ühel hetkel võib mõni neist käsivarrele või õlale hüpata.
Inglismaa osana on hinnad naelades, mis kenasti eurodeks arvestatakse. Soovitatav on osta tagasiteel suveniire Gibraltari lennujaamast, kus mõne kauba hind on paar eurot odavam kui ülemises turismipoes. Lennuühendus on ainult Inglismaaga.
Viimasel õhtul nägin ühe Malaga restorani seinal Pablo Picasso pilti. Malagas sündinud, pühkis ta linna tolmu ruttu, siirdus Barcelonasse, sealt Pariisi.
Andaluusia on omapärane, siia on jätnud jälje mitmed rahvad nii enne kui pärast roomlasi. Siin on kuivust, rohelust, käänulisi kõrgusse suunduvaid teid, maanteede äärde pandud plekist härjakujusid ja mida lähemale Malagale, seda enam suuri puhkekomplekse. See on maa, mis kõigile ei sobi.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 16/05/2019 10:11:42