Jaak Aab: me ei ole oma piirkondade arenguvõimalustega tegelenud

Jaak Aab Võrus. Foto: Marianne Mett

Eelmisel nädalal Kagu-Eestis viibinud riigihalduse minister Jaak Aab tunnistas, et väga pikka aega pole poliitikud regionaalpoliitikale tähelepanu pööranud, kuid ta pingutab enda sõnul kõigest väest, et riigireformi 30 punkti saaks teoks.

Kas Eestis on olemas regionaalpoliitika? Kagu-Eestisse ei paista see mitte kuidagi välja.
Regionaalpoliitika on olemas, ainult et seda tehakse liiga väikses mahus. Võrdlesin just arve Soomega. Meil tahetakse siin kogu aeg öelda, et linnastumine on globaalne protsess, mille vastu ei saa. Soome on siin samas kõrval ja nemad on ikka väga järjekindlalt regionaalpoliitikat ajanud, mis tähendab, et kohalikel omavalitsustel on piisavalt raha, et oma elukeskkonda kujundada, ettevõtlusele tingimusi luua jne. Soomes jagatakse raha ümber: rikkamad piirkonnad toetavad Helsingist kaugemale jäävaid piirkondi.

Seega on meie regionaalpoliitika siiski olematu?
Kui me võtame laiemalt erinevad programmid ja meetmed, mida Eesti riik on kogu taasiseseisvumise ajal suunanud piirkondadesse, siis need pole piisavad, et seda elu siin üleval hoida. Ja inimesed lahkuvad sealt, kus ei ole korraliku palgaga tööd, normaalset eluaset, kiiret internetiühendust jne.

Aga vaadakem kasvõi Võru linna. Kõik on olemas: koolid, väga hea muusikakool, lasteaiad, igal kellaajal rahvast täis Tamula rand ...
Jaa, elukeskkond on super. Aga kui noor pere saab kokku ja otsib omale kvaliteetset eluaset, mis ei ole enam nõukaaegne kortermaja, siis normaalsesse uude majja pole korteri saamiseks eriti võimalust. Kui ehitada Kagu-Eestisse uus maja või osta korter, siis ostuhetkel maksab see rohkem, kui on selle turuväärtus, mistõttu pank ostmiseks laenu ei anna. Valitsusel on ka selles osas plaan appi tulla uue meetmega.
Kõigepealt tuleb see meede valmis teha, et riik hakkaks KredExi või mõne teise finantsinstrumendi kaudu toetama või käendama eluaseme soetamist. Alati on pangalaenu juures mingi protsent omaosalust: riik võiks käendada teatud osas, et esialgu ei oleks vaja nii suurt summat välja käia.

Minister Urve Palo käis kunagi välja üürielamute programmi, suures osas see naerdi välja. Kas see tundub teile mõistlik?
See on üks meede, mis kindlasti toetab arengut ja mida omavalitsused on ka kasutanud, aga tihtipeale aitab see seal, kus on kontsentreeritult pakkuda töökohti. Näiteks Imaveres, kus on suur saekaater ja tööjõudu pidevalt vaja. Või mõnes maakonnakeskuses ka. Kogu see komplekt, mida vajab Võru-, Valga- või Põlva-taoline linn, on omavalitsuse korralik toimimine, see kindlustab koolid, lasteaiad, teed-tänavad, valgustused-haljastused. Raskem on töökohtade pool. Töökohad loob erasektor – neile tuleb luua võimalikult head tingimused. Kui investor tahab teha Kagu-Eestis investeeringu, luua töökohti, laieneda, siis ta pangast laenu ei saa, sest tootmishoone ei maksa nii palju, kui ta sinna investeerib. Kui ta teeb seda Tallinnas või Harjumaal, siis on tal piisav tagatis olemas. See on üks asi, mida me tahame lahendada.

Mis oleks ääremaa ettevõtjatele lahenduseks?
Kagu-Eestis ütlevad ettevõtjad, et kui riik annaks lisatagatise, kui KredEx käendaks teatud osas investeeringulaenu, siis ettevõtja suudaks teha investeeringu. See on plaanis.

Palun sõnastage lihtsalt ja arusaadavalt, mis asi on riigireform.
Seda on võimalik väga lühidalt öelda: väiksema rahaga parem tulemus riigijuhtimises. Tegelikult on selles kavas 30 punkti. Näiteks tänapäeva tehnoloogia arendamine, et inimene saaks paremini teenustele ligi. Aga on ka tegevusi regionaalpoliitika ja kohalike omavalitsuste suunal, kus me tahame omavalitsuste otsustusõigust suurendada, anda neile vabamalt raha kätte, et nad saaksid kohapeal ise otsustada, mis neile parasjagu vaja on.

Palju vastukaja on leidnud ka teie plaan koondada 20 riigiasutust kuueks. Kui paljud inimesed võivad riigiasutuste ühendamise tõttu jääda Kagu-Eestis tööta?
Kõigepealt ütlen, et see puudutab 99% Tallinna. Ärge teie siin muretsege. Mure on pigem see, et siia tuleks neid töökohti juurde. Plaanitavad muudatused ei puuduta asutuste esindusi, vaid põhiliselt keskkontoreid. Kokkuhoidu annab peamiselt juht- ja tugitasandite kokkutõmbamine. Kindlasti ei taha me selle protsessi käigus kaotada häid spetsialiste.
Samal ajal oleme arutanud ka teist küsimust, mis on positiivne just Kagu-Eestile või mõnele teisele piirkonnale. Kui needsamad asutused-ametid palkavad uusi inimesi tööle, siis nad kasutaksid üle-eestilist värbamist. Üleöö see ei toimu. Koos riigimajadega on minul nüüd ülesanne luua universaalsed tööpaigad, kus ükskõik millise asutuse töötaja saaks teha tööd kohapeal, kaugtööna.

Miks ikkagi ei ole riigipalgalised töökohad Kagu-Eestisse jõudnud?
Eelmine valitsus üritas 1000 töökohta Tallinnast välja tuua, 830 toodi. Kagu-Eestisse jõudis vähe. Osa töökohti maaeluministeeriumi valdkonnas siiski tuli. Kindlasti see arv ei rahulda. Jään vastuse võlgu, kas siia saab terve tüki Tallinnast ära tuua. Aga rohkem usun ma üle-eestilise värbamise metoodikasse.

Paradoksaalne on aga see, et kuigi ääremaa sooviks omale riigipalgalisi töökohti juurde, on Eestis liiga palju bürokraatiat. Kuidas te sellesse paradoksi suhtute?
Riigipalgalisi töökohti, mis on väljaspool Tallinna, Harjumaad ja võib-olla ka natuke Tartut, ei ole kindlasti palju. Pigem on neid juurde vaja. Asi on tööülesannete jaotamises. Me tahamegi natuke ka raputada, üle vaadata, kus on dubleerimine. Minu lootus on, et vähem lollakaid seadusi ja regulatsioone tuleb siis, kui ametid ja asutused on koos, mitte igaüks ei tooda eraldi oma regulatsioone.

Ida-Virumaa on saanud viimasel ajal riigilt väga palju tähelepanu, Kagu-Eesti mitte.
Aga ma olen ju siin, ja juba mitmendat korda. Ma olen ise Kagu-Eestist pärit, olen Taagepera poiss, Valgamaa mulk. Eks me oleme üritanud. Ega see ole ka lihtne, sest regionaalne vaade on puudunud paljudel valitsustel ja poliitikutel. Tihtipeale minagi tunnen ennast väga üksikuna neist teemadest rääkides, sest sageli tunduvad paljud teemad olulisemad, nagu suured teedeehitused või õpetajate palk ja pensionid. Kõik on ühes potis. Kagu-Eesti on erilise tähelepanu all. Kagu-Eesti ettevõtja peaks olema soodustatud, nagu ka Ida-Viru ettevõtja.

Nii et midagi on viimaks plaanis?
On plaanis järgmiste programmidega. Kagu-Eesti programm on väike, aga siiski loodud – sellega oli ju tükk vaeva. Aga me toetame ka selle kaudu ettevõtjaid. Küll mitte suurte summadega, aga Kagu-Eesti erineb Ida-Virust just selle poolest, et siin on väga mitmekesine ettevõtlus. Me toetamegi väikeettevõtlust. Teine teema on mainekujundus. Turismiteema on miskipärast kagus vaibunud. Oli SA Lõuna-Eesti Turism ja suri kuidagi loomulikku surma. Ida-Viru on majutusasutuste arendamise poolest praegu tükk maad kiiremini arenev kui Kagu-Eesti.

Tavainimesena on mul tekkinud mõte, et Võrru kui Kagu-Eesti tõmbekeskusesse võiks teha väga moodsa spaa ja meelitada siia IKEA keti poe, sest mühinal areneva Pihkva regiooni ja maha jäetud Põhja-Läti jaoks oleks geograafiline asukoht ideaalne. Mida sellest arvate?
Piiriülene tegevus on väga oluline. Lätiga me piirist enam praktiliselt rääkida ei saa. Kui räägime piiriülesest koostööst Venemaaga, siis on seal ka projektid käimas. Aga kuidas tuua siia IKEA või suur spaa, jään vastuse võlgu. See on see koht, kus peaks looma sellised tingimused, et ettevõtja tahaks siia investeerida.

Maakonnakeskustel on väga palju kohustusi, nad teenindavad tegelikult kogu maakonda. Kuidas neid aidata?
Üks probleem on siin see, et omavalitsuste koostöö ei toimi. Ma olen nõus, et maakonna omavalitsused, kes kasutavad maakonnakeskuse omavalitsuse teenuseid, võiksid veidi rohkem panustada, aga siin on väga raske midagi riigil ette öelda.

Kas riik saab maakonnakeskusi aidata?
Eks me natuke aitame. Näiteks transiitteede programmi kaudu on saadud üks või teine tänavajupp korda tehtud. Aga ma olen nõus, et kogu omavalitsuste rahastamismudel vajab ülevaatamist selle pilguga, et maakonnakeskustel on suurem koormus nii teenuste kui ka taristu loomisel, samuti ettevõtluse arendamisel või ettevõtlusele tingimuste loomisel.

Kuidas hindate omavalitsuste ühinemise tulemusi?
Kohalikke probleeme on keeruline kommenteerida. Aga kui vaadata kaardile, siis ma arvan, et õnnestunum on ühinemine olnud seal, kus on ühinetud selge tõmbekeskus ümber. Näiteks Valga maakonnas läks ühinemine täiesti loogiliselt: Valga, Tõrva, Otepää. Ongi kolm keskust, kolm valda. Mõnel pool veel. Aga mida ma kritiseerisin enne haldusreformi, oli see, et ainukeseks ühinemise kriteeriumiks seati elanike arv. Haldusreformi oleks pidanud tegema tõmbekeskuste analüüsi põhjal. Ent haldusreform andis kindlasti oma positiivse mõju. Suurema omavalitsuse suurem eelarve annab võimaluse projektidesse kaasfinantseeringut panna, asjad ära teha.

Kohtusite eelmisel nädalal Võrumaa omavalitsusjuhtidega. Millised olid nende suurimad murekohad?
Eks põhiline on, et me endiselt toetaks teatud investeeringuid, juttu oli näiteks teedest, lasteaedadest jms. Mul on hea meel öelda, et Euroopa Komisjon on tunnistanud, et Eestil on just regionaalpoliitika tegemiseks raha juurde vaja. Aga riik peab ise lõpuks otsustama. Kahjuks siiamaani ei ole väga tõsiselt kaalukaussi regioonide poole keeratud.
Toodi välja, et väga oluline on, et hea taristu korralike teede ja kiire internetiga toetaks kohalikku elu. Suurimad mured olid kvaliteetsete elamispindade puudumine ning ettevõtluslaenude ja eluasemelaenude käenduste vajadus.

 

Autor: Elina Allas, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 16/08/2019 09:33:33