Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Kokatädi hinges lõõmab luulepalang

Margareta (Rita) Sabre. Foto: Ülle Sillamäe

Vaikse ja tagasihoidliku kokatädi Margareta Sabre (75) lauasahtlis on kladed täis omakirjutatud hingelisi luuletusi.
Sel suvel oli eestlastele väga oluline sündmus – 150 aastat tagasi toimus esimene üldlaulupidu. Sel puhul juubeldas kogu rahvas Tallinnas ja üle Eesti kodudes.
Umbes nädal aega oli laulupeost möödas, kui koorikaaslane Terje Sabre saatis mulle teksti, mille tema ema Margareta (kõik tuttavad hüüavad teda Ritaks) laulu- ja tantsupeo mõjul oli kirjutanud. Tõsi, sedapuhku sai naine elamuse teleri vahendusel.


Kes on see salapärane Margareta ehk Rita?
Sean sammud Põlva bussijaama piirkonna kortermajade poole. Leebe pilgu ja tagasihoidliku olemisega kena naine tuleb välisuksele vastu. Kanepi kandi tüdruk Margareta Huma (Margareta Sabre neiupõlvenimi) lõpetas Kanepi Keskkooli esimese lennu. Juba kooliajal meeldis neiule luuletusi lugeda. Ta esines lauludega, tantsis. Ühesõnaga – oli avatud ja loominguline tüdruk. Tema esimene pill oli karmoška. „Isa müüs lamba maha ja ostis mulle pilli,“ meenutab Rita. „Seda mängisin igal vabal hetkel, kui sain omaette olla.“
Suur oli aga õpetajate üllatus, kui Rita läks Tallinna hoopis kokandust õppima. Klassikaaslane Urve Kepp ja kooliõde Eevi Paabut läksid ning Rita tahtis nendega koos ametit õppida. „Nendega koos töötasin Põlva Piimakombinaadi sööklas veel aastaid enne pensionile jäämist.“
Margaretast oleks võinud saada ka õpetaja või kultuuritöötaja, kuid oma tagasihoidlikku loomust teades ei söandanud ta seda teed minna. Toonane kooli direktor isiklikult sõitis mootorrattaga neiu koduhoovi peale ja püüdis veenda, et too ikka õpetajaks läheks õppima. Otsus sõbrannadega kokandust õppima minna aga oli juba tehtud. Pealegi on ka selles ametis vaja loovust ja fantaasiat.
Küll suunas Rita oma kuus aastat noorema õe Viljandisse raamatukogundust õppima.
„Mulle ka oleks meeldinud olla raamatute keskel ja vaikselt omaette nokitseda,“ tõdeb Margareta muigelsui.
Esimene töökoht oli pärast kooli lõpetamist Põlva söökla. Õigupoolest oli seal päeval söökla, õhtuti aga kohvik. Ega muid kohti, kus õhtul aega veeta, siin kandis olnudki. Kultuurimaja muidugi ka.
Rita meenutab toredaid aegu, kui Põlvat külastasid Rein Karemäe ja Sulev Nõmmik. „Menüüs oli vasikaraguu. Mäletan, kuidas Nõmmik oma juuksesalku sättis ja küsis, kas see vasikas on ikka värske. Vastasin, et millal enne vasikas vanaks on saanud.“
Veel tuleb meelde naljakaid juhtumisi köögipoolelt. Tavaliselt pani pliidile tule alla esimene töölejõudja. Rita oligi tavaliselt esimene. Kui varem olid pliidid puuküttega, siis mingil ajal hakati kütteks õli ja gaasi kasutama.
Ühel varahommikul panigi Rita õliküttega pliidi tööle. Aga tuli põlema ei läinud, toimus hoopis suur plahvatus, mille tagajärjel pliidiraud koos pottidega keset kööki lendas. Kogu ruum oli tahma täis, tahmane oli ka ehmunud kokapreili. Tol ajal ei olnud mobiiltelefone. Nõginina jooksis muusikakooli kõrval elava elektriku poole ja palus abi. Suure ähmiga kööki jõudnud, oli ka mehel üllatus suur. Hea, et veel niigi läks. Pärast seda suurt kärgatust Rita enam esimesena tööle ei tulnud.

Rita võtab lahti luuletusi täis kaustiku. Kokku on tal lausa kolm kladet. Nooruspõlve luuletusi pole kahjuks enam alles. „Kirjutasin luuletused paberilehtedele ja hoidsin neid kodus salakohas laelaudade taga,“ nendib Rita. Aeg tegi aga oma töö.
„Ega meil kodus eriti pidutsetud. No ikka oli pidusid, kuid minule need viinavõtmised eriti ei meeldinud. Minu isa kutsus ema tavaliselt nukukeseks, kui veidi võtnud oli. Tülisid ja riidu meie peres polnud,“ meenutab Margareta ja loeb ette luuletuse:

Tühi tare on rahvast täis.
Taldrikud sakusmenti täis.
Mitu pudelit viina täis.
Vaasid lilli täis.
Inimesed mõtteid ja stressi täis.
Või nii ainult mulle näib.
Kõik täis ei olegi hea.
Peab olema kurjusel piir.
Ei tohi olla iga päev viin.
Peab olema südames hellus ja arm.
Ei tohi olla alati karm.
Kuid vahest kõike võib olla.
Läbi naeru ja nutu,
läbi argipäeva rutu,
mõõdukalt ja kavalalt,
midagi ka salaja.
See on elu.

Abielust sündisid perre tütar ja poeg. Tütar Terje töötab samuti toitlustuse valdkonnas, klienditeenindajana. Musikaalne on ka tema. Terje laulab Põlva segakooris Kevadised Hetked. Poeg Taivo elab oma perega Tallinnas, kuid vahemaa pole lähedust koduga vähendanud.
Margareta avab kaustikus uue lehekülje.


Pisaratekee

Kannan kaelas pisaratekeed,
sina mulle kinkisid ju need.
Ei sel hetkel polnudki sul paha,
ütlesid, võid müüa need ka maha.
Kannan kaelas pisaratekeed,
päikeses helgivad need.
Hall vihm neid juurde annab,
tinaraskeid pärleid kannan.
Sinu kiuste neid ei müü,
ehk kuivavad kord päikese süül.
Kee jälje jätab päike mulle,
nii kõnnin vastu sulle.


Naine ohkab ja sulgeb klade. Kõik aastad pole vaid päikest täis olnud. Nagu ikka, tuleb sekka pisaraid valada ja kaotusvalu tunda. Erilise soojusega räägib Margareta oma vanaemast, kellega koos loeti piiblit ja arutleti maailma asjade üle. „Vanaema ütles ikka, et ära soovi teistele seda, mida endale ei taha. Kui ongi elus raske, siis püüa sellest üle saada.“
Nii vanaema elutarkus kui ka jumalasõna juhatasid Margareta Maarja kirikusse, kus toona teenis Georg Lillemäe. Mõni aeg hiljem sai Rita vaimu- ja elujõudu Peetri kirikust Leevi Lillemäe palvete kaudu.
Nüüdseks on lahke ja hea kokatädi Rita pensionil. Jälgib maailma teleri vahendusel, kuid tal on ka palju sõbrannasid, kellega koos rõõmustada ja muredele lahendusi leida.
Aktuaalsetel teemadel võtab Rita sõna ikka armsa klade kaudu.


Pöörispoiss Tuul Lumeeidega katusel lööb tantsu, silitab ta valget jahedat kintsu. Kas jälle ahistamisskandaal on lahti, mis seal katusel küll tehti? Ehk oli see nende mõlema soov või lihtsalt eelmängu proov?
Milliseks kasvavad meie noored? Mõned on neist ülbed, tunnetele reageerivad toorelt. Õpetajad, vanemad noomida ja karistada ei tohi – aga laps teatud numbril helistada tohib? Kas ahistamine on see? Turvakodusse võib viia kellegi tee.
Vägistus ja ahistus – need pole soovid, vaid jõhkruse proovid. Üks kergelt teiseks muutub, kui lubamatult helli kohti puutud.
Ahistamisskandaal, umbusaldus, kas hümnile tuleb asendus?
Kellega vastuvõtuballile minna, et kõigile paistaks ikka silma.
Pokaalid käes, valge naeratus näos – kõrgem klass näksib peent kokakunsti, vaene oma pesas pugib kartulit ja sousti.
Töötav pensionär ikka vaene, kuu lõpul hirmuga rahakotti kaeme. Maksud, visiidid, üür, söök, rohud ja ootamatud ohud – rahata ei avane ükski uks, rahata võib stressis südamelt tulla viimane tuks.
Hobid, juubelid võib ära jätta, kuid kuidas kadunukest matta – see on küsimuste küsimus ja elavate otsustus.
Eesti Vabariik sajandat juubelit peab, uusi sihte ja seadusi meile täitmiseks seab. Targad pead mõtlevad, masinad trükivad eesti keeles, kuid sõnad keeruliselt reas, kui loed, on arusaamatus peas. Eriline haridus olema peab, siis neid seadusi tunned ja tead.


„Ema on väga lahke,“ kinnitab tütar Terje. Ta aitab alati, kui vähegi võimalik. Ise oli just haigevoodist tõusnud, kui juba tõttas teist abistama.
Margaretal on seljataga raske operatsioon, kuid elurõõm ja -tahe pole teda maha jätnud.


Üks paljude seast ma olen,
kellele oma, kellele võõras.
Ühist rada ma jagama tulen.
„Rada vabaks!“ ma ei karju,
keskmises reas olen harjunud.
Sabassörkija olla ei taha, kaotustundega
jään teistest maha.
Kord orus, kord mäel,
sammun oma tervise energia väel.
Tean, et mäel on tuul tugevam,
vaade silmapiirini.
Orus vaiksem, kodusem, silm saatmas loojangukiiri.
Iga hetke tänus hindan kui aaret,
püüan jalgel püsida
ELU kurvilisel kaarel.


„Mulle meeldib Põlvas elada,“ tunnistab Margareta. „Suurt rõõmu tunnen lastest ja see on hea, et näen, kuidas sirguvad lapselapsed Emily ja Marleen,“ lisab naine säravi silmi.

KÄED
7 juulil 2019
XXVII laulu- ja tantsupidu „MINU ARM“

Austage inimkäsi, mis aitavad sündi elule, nende paid toovad leevendust valule. Käed, mis pesevad silmi, saadavad tänud ja palved ülalpool pilvi.
Käed, mis külvavad seemet mulda, kussutavad lapsi, elujätkuvat kulda, lõikavad leiba lauale, süütavad küünla hauale.
Dirigendi käed võluvad kooridelt välja võimsa lauluväe. Laulukaare all ja muru peal ühine on hingamine, ühine on rõõm „MINU ARM“.
Käed sõrmitsevad pillihelid lendu, käed ja jalad tantsivad, täis nooruslikku indu. Kaunid mustrid murul kaovad ja jälle tekivad, pisarakanalid rõõmust lekivad. Võimas oled sa – „MINU ARM“.
Ema käed loovad ilu ja hellust, isa käed ehitavad maja, kaitsvalt turvavad, kui seda on vaja.
Lastel on kalli-kalli käed, vahel neil ka jonnakuse väed, siis käed seljataga puhkavad ja lapsed murelikult ohkavad.
Aga käed võivad ka tule päästa valla, käed võivad nõrgema suruda alla.
Aga kes teab, mis elus on halb või hea?
Keskjaam Pea seda jagama peab. Selge mõistus otsuseid jaotab, tänuks käed oma Peale laotad.
Austame vanaema, vanaisa töökaid käsi, kortsus-soonelisi. Nad kallistamast, lehvitamast ei väsi.
Aga seda teadma peame, et iga hetk võib terekäest saada hüvastijätt...
Austame siis Inimest, kel selge mõistus, ausad teod, soe süda, naeratus näol ja töökad tänuväärsed käed.
Armastuses on Võimu ja Väge!
„MINU ARM“.

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 29/08/2019 09:05:41

Lisa kommentaar