Tuurapera raba praeguseks veel turbakaevandusest puutumata osa. Foto: Shawn Michael Rains. Foto: Ülle Harju

Lõviosas hollandlastele kuuluv ettevõte plaanib turbast tühjaks koorida Räpina külje all asuva Tuurapera raba, lisaks mitusada hektarit veel kolmes rabas ja ehitada külakesse turbatoodete tehase. „Mis „hea kodu kohast” me siis enam räägime?!” pahandavad nördinud kohalikud, kes kardavad looduse hävimist, teede lõhkumist ja kaevude tühjaks jäämist.

Rahumäe küla elanikud said turbakaevandamise plaanist teada aasta tagasi, enamik kuulis sellest aga mitte keskkonnaameti ega valla, vaid ühe kohaliku inimese käest. „Helistasin kõik rahva läbi ja selgus, et ametliku teate said ainult need, kelle piirid on ühenduses turbakaevanduse alaga!” imestas infot jaganud Asta Kuusik. „Selline suur asi puudutab aga ju tervet küla! Keskkonnaameti kiri oli maainimestele nii arusaamatu, et paljud, kes kirja saidki, viskasid selle lihtsalt ära. Aga kui asja seletasin, siis hakkasid kõik soo pärast muretsema.”
„Elame tulevasele kaevandusele peaaegu et kõige lähemal, me ei teadnud sellest midagi,” ütles viie lapse ema Mari Eensaar. „Meie elumaja asub teest kümne meetri kaugusel, rasketehnikaga turbavedu puudutab meid otseselt,” lisas tema kaasa Urmas Vürst. „Tulime üheksa aastat tagasi Räpina linnast maale, vaikselt kõpitseme vana maja korda, tahame elada maal puhtas looduses.”
Seda soovib ka Asta Kuusik. „See on ju tohutu ala, terve soo – olemasolev kaevandusala üle 266 ja plaanitav laiendusala üle 332 hektari!” ohkas ta. „Mis saab Lämmijärvest – vesi juhitakse ju sinna! Mis saab lindudest ja muust sooelustikust, mis saab meie kaevudest ja teedest?”
30 aastat Rahumäel elanud Asta Kuusik seletas, et kui aastaid tagasi Tuurapera soost turvast kaevandati, kadusid ümbruskonnast linnud. Kui kaevandamine lõpetati, siis tulid linnud tagasi, aga lõppenud suvel oli neid taas vähem, sest turbakaevandamise ettevalmistus (metsalangetus ja samblakoorimine) häiris linde. „Sookured on kadunud,” lisas teisel pool raba elav kunstnik Monica del Norte (Deivi Org).
„Räpina valla tunnuslause on „Hea kodu koht” – kuidas see hea kodu koht on, kui lastel pole enam, kuhu tulla?” pahandas Asta Kuusik. „Üks laps õpetab koolis robootikat, ta võiks seda Tartu asemel Põlvas või Räpinas teha, aga nüüd ei taha ta enam siia tulla! Need, kes maale tulevad, ei taha töökohta tehases, nad tahavad elamiskohta heas keskkonnas!”

Vallavanem loodab töökohtadele
„Midagi peab olema, et oma inimestele tööd pakkuda, kohalike hirmud tuleb ümber lükata keskkonnamõju hindamisega,” põhjendas Räpina vallavanem Enel Liin seda, miks vallavolikogu andis turbakaevandamise uuringutele ja keskkonnamõju hindamisele (KMH) rohelise tule nii Tuurapera rabas kui ka Meelva ja Määrastu rabas ning toetab tõenäoliselt ka turbamaardla kasutuselevõttu Meenikunnu rabas. Kaevandaja on üks ja seesama ettevõte – Van der Knaap Eesti OÜ.
Vallavanema teada peaks turbakaevandamisel saama tööd 30 inimest. Kes turvast kaevandama võiksid hakata, kui kohalikud ettevõtted on niigi suures hädas töötajate leidmisega? „Kes maksab head palka, see leiab ikka töötajad,” vastas Enel Liin.
Van der Knaap Eesti OÜ juhataja Aivar Jõgiste sõnul saab 30 ja enamast töökohast rääkida pikemas perspektiivis, lähiajal jätkab ettevõte 17 töötajaga ning uusi töötajaid värvatakse jooksvalt töömahu suurenedes.
Piirkonna mure, kruuskattega tee kasutamise intensiivsuse kasv, võib vallavanema sõnul tulla piirkonnale isegi kasuks: „Kui turbavedu kasvatab liiklust Rahumäe-Kirmsi kruusateel, võib tee saada mustkatte alla.”
Vald saab turbakaevandamisest ka rahalist kasu: taotletav aastane kaevandamismaht on nelja turbamaardla peale kuni 31 000 tonni, mille järgi peaks ettevõte maksma kaevandusõiguse tasu umbes 60 000 eurot aastas, sellest ligi 11 000 saab kohalik omavalitsus.

Kas keskkonnamõju hindamist saab ikka usaldada?
Kohalikud kuulsid keskkonnaametist Tuurapera hiidkaevanduse õigustuseks, et kõikide Eesti soode kohta tehti inventuur ja kust on juba enne kaevandatud, nende rabade turbavarud on plaanis lõpuni ammendada. Lisaks ei kasva ega ela keskkonnaameti teada Tuurapera rabas kaitsealuseid liike.
Viimasesse väitesse suhtuvad kohalikud umbusuga, sest spetsialistid pole raba läbi uurinud ja kohe kõrval on Kirmsi hoiuala, kus leidub kaitsealuseid liike rohkesti.
Tuurapera rabas on turbakaevandamise keskkonnamõju hindamise tellinud ja rahastanud kaevandusettevõte ise. Keskkonnamõju hinnanud inseneribüroo Steiger OÜ juhataja Erki Niitlaan juhatab samas ka MTÜd Eesti Turbaliit, mis ühendab turbatootjaid, kaasa arvatud Van der Knaap Eesti OÜd. Inseneribüroo kontor asub isegi turbaliiduga samas majas.
„Käisime keskkonnamõju hindamise koosolekul ja meile näis, et arvandmetega on manipuleeritud,” väitis Urmas Vürst, kes kahtlustab hindaja ja kaevandaja võimalikku kokkumängu. „Ettevõte plaanib rabast igal aastal kuni 10 000 tonni turvast välja vedada. Samas väitis ettevõte, et külateel hakkaks edasi-tagasi sõitma vaid 170 rekat aastas. Nende autode koormad tuleksid sel juhul nii rasked, et neid ei tohiks mingil juhul teedele lubada! Lisaks tulevad ju ka töötajate autode sõidud ning sõidud teistest turbamaardlatest tehasesse.”
Turba rikastamise ja pakendamise tehast, mille plaanib kaevanduse külje alla ehitada kaevandaja sõsarettevõte Van der Knaap Substrates OÜ, pole keskkonnamõju hindamisel üldse kajastatud.
„Aga nii ei anna keskkonnamõju hindamine õiget pilti sellest, mida tähendavad Räpina ümbrusele kõik kolm turbakaevandust ja ka see tulevane tehas,” väitis Urmas Vürst, kelle rehkenduse järgi võib külateel kasvada liiklustihedus väidetava 1,26% asemel tegelikult kuni 33%.
Van der Knaap Eesti OÜ juhataja Aivar Jõgiste kinnitas, et paeguseks on tehtud uued arvutused, millised need täpselt on, ei soostunud ta eksimise vältimiseks peast ütlema (27.09 seisuga polnud liikluskoormuse näitaja KMHs muutunud – ÜH). Tehase mõju aga ei saagi tema sõnul hinnangus kajastuda, sest hinnati vaid Tuurapera turbatootmisalal turba kaevandamisega seotud tegevuste mõju.
„Keskkonnaamet usaldab ja peab litsentseeritud KMH hindajat pädevaks ning ei ole pidanud vajalikuks kõiki arvestuskäike kontrollida,” kommenteeris keskkonnaameti maapõuebüroo juhataja Martin Nurme, lubades vajadusel ka maanteeametit loa menetlusse kaasata.
Aivar Jõgiste leidis, et kohalike hirm on liiga suur: „Homme ei hakka külateel 200 meie autot sõitma, alles hakkasime ettevõtet arendama, kõik tuleb ajapikku ja seadustega kooskõlas.”

Rabast hõljub raha lõhna
Van der Knaap Eesti OÜ plaanid on mahukad. Tuurapera, Meelva, Määrastu ja Meenikunnu rabas on ettevõttel kaevandusala koos teenindusalaga juba praegu kokku ligi 635 hektarit pluss uuringuluba veel 332,74 hektaril. Turbavaru on kokku 1,25 miljonit tonni hästilagunenud turvast ja 308 000 tonni vähelagunenud turvast, pluss uurimisele minevad turbavarud Tuurapera raba uuel alal. Meelva ja Määrastu rabas kaevandamiseks on ettevõttel juba 30 järgnevaks aastaks luba taskus, eeldatavasti läheb ka kahe ülejäänud loaga libedasti.

„Üks eesti mees rikastub niikaua, kuni läheb pensionile ja müüb oma aktsiad ära, hollandlased valitsevad meie rabasid ja teevad meie toorainega, mida tahavad,” pahandas Urmas Vürst, viidates Van der Knaap Eesti OÜ 30% aktsiate omaniku Aivar Jõgiste peatselt saabuvale 60 aasta juubelile.
Kohalikud vaatavad Eesti turbaäri ühele võtmeisikule viltu seetõttu, et seostavad teda mõni aasta tagasi pankrotistunud ASiga Põlva Maaparandus. Viimase pankrotipesast ostiski Van der Knaap Eesti OÜ tänavuseni kehtivad kaevandamisõiguse neljas Räpina ümbruse turbamaardlas ja mõned kinnistud.
Põlva maaparandus läks pankrotti suure kolinaga ning kümned võlausaldajad jäid pika ninaga, näiteks OÜ Aigren jäi ilma rohkem kui 182 000 eurost, maksu- ja tolliamet sai 167 000eurosest nõudest kätte vaevalt 32 600. Põlva Maaparanduse üks omanikest ja juhataja Erni Pärnpuu on kohalike kinnitusel praegu Van der Knaap Eesti OÜ palgal. „Pärnpuu pakkus mulle hiljuti millegipärast tasuta rendimaad veiste karjatamiseks ja turvast kah,” märkis Urmas Vürst.

Kas raba taastatakse pärast kaevandamist?
„Kes oleks rabad taastanud, kui Põlva Maaparandus oleks pankrotistunud pärast turbakaevandamise lõppu? Mitte keegi, arvan! Ehk siis maksumaksja! Aga mis saab, kui äkki Van der Knaap Eesti OÜ läheb ka pankrotti ja raba taastamine jääb ikka meie rahva kanda?” muretses Asta Kuusik.
„Keskkonnaametil ei ole olemasolevate andmete põhjal alust turbatootmise arengu pidurdamiseks Põlva maakonnas ega ka mujal Eestis,” kommenteeris kohalike muret Martin Nurme, viidates loaomaniku kohustusele kaevandusala korrastada. „Keskkonnaametil puudub seaduslik alus ja kohustus ettevõtetega seotud isikute tausta uurimiseks.”
„Meil on kohustus kaevandamisloa kehtivusajal kaevandamisalad korrastada,” kinnitas Aivar Jõgiste. „Keskkonnamõju hinnangus on see sees, tõsi, mitte detailselt. Kui me reaalselt asume korrastama, eelneb sellele projekt ja selle juurde käib ka keskkonnamõju hindamine.”
Kuna Tuurapera raba taastamine päevakorrale tuleb, jättis Jõgiste lahtiseks.
„Arvestades, et hinnanguliselt ammendatakse kõnealune tootmisala alles 75–80 aasta pärast, on selleks ajaks tõenäoliselt mitmed ümbritsevad tootmisalad korrastatud ja ka neid kogemusi saab rakendada käsitletaval alal,” on ta märkinud Eesti keskkonnaühenduste kojale saadetud vastuses. Jooksvalt jätab ettevõte soo taastamise võimalikkuse tagamiseks mäeeraldise põhja 0,2 meetri paksuse turba jääkkihi, et luua sootaimede kasvuks sobivaid tingimusi. Enne lõplike korrastamistöödega alustamist koostatakse turbatootmisala korrastamise projekt.

Spetsialist: raba taastamine on võtmeküsimus
„Tuurapera rabas on varem turvast kaevandatud ning sellega seoses turbaala veerežiim ja kooslus juba rikutud, mistõttu on ühest küljest võttes loogiline, et just sealt lubatakse turvas välja võtta,” lahkas teemat Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse ekspert ja märgalade asjatundja Eerik Leibak. „Samas tegi Eesti keskkonnaühenduste koda keskkonnaametile alternatiivse ettepaneku kaaluda Tuurapera raba veerežiimi taastamist ilma kaevandamist jätkamata.”
Kuna keskkonnaameti valik langes siiski kaevandamise kasuks, on Eerik Leibaku hinnangul kõige olulisem küsimus, mis garanteerib jääksoode taastamise pärast kaevandamise lõppu. Ta jagas kohalike hirmu, et see kohustus võib musta stsenaariumi korral ikkagi eesti rahva kanda jääda.
„Eesti peaks kasutusele võtma mitmete Euroopa riikide praktika, et enne turba kaevandamisega alustamist kannab ettevõte raba taastamiseks kuluva raha eraldi riiklikku fondi,” leidis ta.
Kauboikapitalismi aeg hakkab Leibaku hinnangul siiski rabades otsa saama. „Kui suures plaanis vaadata, siis pärast uue maapõueseaduse ja selle rakendusaktide jõustumist on Eesti soode ja rabade tulevikuperspektiiv tunduvalt paranenud,” hindas Leibak. „Turbakaevandamise lube antakse/pikendatakse ennekõike vaid vanadesse turbamaardlatesse, mis on juba kasutusel, ning tugeva inimmõjuga soodesse. Eesti turbaliitu kuuluvad ettevõtted on isegi avalikult välja öelnud, et nad ei taotle enam kaevandamislube looduslikult säilinud rabadesse.”
Eerik Leibak nentis, et ega Euroopa soode lausaline kahjustamine enne ei lõpe, kuni turbakaevandamisel õiglaselt maksustatakse ka sellega kaasnev süsinikuemissioon, nii et ettevõtetel see enam ära ei tasu. „Et aga kohalikes omavalitsustes jääks peale elukeskkonda väärtustav mõtteviis, selleks on vaja põlvkonnavahetust,” nentis ta.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 07/10/2019 15:40:56