Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Üllatav: loodusesõbrad tervitavad kaitseala vähendamist

Süvahavva loodustalu perenaine Reet Pettai leiab, et õuealad peaksid looduskaitse alt välja jääma. Foto: Ülle Harju

Kui muidu protestivad looduskaitsjad kaitsealade vähendamise vastu ja soovivad looduse karmimat kaitsmist, siis Võhandu jõe ürgoru kaitseala vähendamine rõõmustab kohalikke loodusesõpru. Miks?

„Õige otsus!” kiidavad Räpina vallas Süvahavval elavad loodustalu perenaine Reet Pettai (55) ja küla kauneima kodu omanik Peeter Sohard (72) keskkonnaameti plaani kärpida Võhandu jõe ürgoru kaitseala ligi kolmandiku võrra.
„Mu poolest võiks kaitseala üldse kaotada,” on veel radikaalsem Reet Pettai vend, Süvahavval isakodu väisav Peep Tobreluts (49). Mitmesse keskkonnaorganisatsiooni kuuluv mees on looduslähedase eluviisi propageerija, kes panustas mõni aeg tagasi märkimisväärselt Võhandu-äärsete vaatamisväärsuste tutvustamisse: hoidis korras lõkkeplatsi, korraldas Võhandu äärde uute turismiviitade paigaldamise ning koostas ja kirjastas Võhandu ürgoru voldiku.
„Omad inimesed, kes siin Võhandu ääres elavad, on ise kogu aeg loodust hoidnud, keskkonnaametnikud aga panevad meile ainult piiranguid peale,” selgitab Reet Pettai. „Mu enda talu jookseb ka üht otsa pidi päris jõe äärde välja. Ühe põllutüki, neli hektarit, kus ma kasvatan tee- ja maitsetaimi, tahaks kindlasti kaitse alt välja saada. Võib juhtuda, et keegi neljast lapsest tahab tulevikus koju tagasi tulla, siis oleks võimalus sinna soovi korral elumaja ehitada.”

Kaitseala lookleb üle inimeste elamute ja aiamaade
Võhandu jõe ürgoru kaitseala asub Räpina vallas Leevi, Himmiste, Vareste, Timo, Viira, Süvahavva, Sarvemäe, Haavapää ja Vinso külas.
Piirkonna kaitsmise eesmärk on kaitsta Võhandu jõe keskjooksu ürgorgu, selle lisaorge, oruveerudel esinevaid liivakivipaljandeid, allikaid, koopaid, ohustatud kaitsealuseid liike ja nende elupaiku. Võhandus elavad harilik hink (Cobitis taenia), harilik võldas (Cottus gobio) ning paksukojaline jõekarp (Unio crassus) ning jõe ääres jäälind (Alcedo atthis).
Lisaks Võhandu jõe ürgorgu ümbritsevale loodusmaastikule on jõe ääres aastasadade jooksul kujunenud pärandmaastik, mis väärib keskkonnaameti hinnangul samuti esiletõstmist.
Hetkel kehtiva kaitse-eeskirja järgi on kaitseala pindala 712,6 hektarit. Peale piiri korrigeerimist jääb kaitseala pindalaks 492 hektarit.
Kohalikud juhivad tähelepanu asjaolule, et „hetkel kehtiv” tähendab selle kaitseala puhul kehtimist 1964. aastast. Ilmselgelt on enam kui poole sajandi jooksul piirkonnas nii mõndagi muutunud. Lisaks loodi kaitseala nõukaajal kirvemeetodil: tõmmati lihtsalt Võhandu jõe teljest mõlemale poole 300 meetri kaugusele jooned, Leevilt kuni Vinsoni välja. See tähendab, et kaitseala piiril puudub igasugune loogika ja see jookseb läbi maainimeste elamute, kõrvalhoonete ja aiamaade.
Kellamäe talu peremees Peeter Sohard räägib, et tema kaunis kodu on kogu aia ja peenramaaga looduskaitse all ja jääb millegipärast ka edasi kaitse alla. „Nüüd tahetakse piir panna teest, praegu on teisel pool teed elamine ka veel looduskaitseala sees,” seletab peremees. „Osa rahvast tahtis, et looduskaitseala piir jookseks mäe otsast, Natura ala piiri mööda. Ma ei öelnud midagi. Ei ole keegi mind seni seganud, loodan, et ei sega ka edaspidi.”
Küll on keskkonnainspektorid sugenud Reet Pettaid. „Oi, ükskord sügisel sai päris nalja,” pajatab ta. „Toimetasin villavabrikus, kui poeg helistas ja ütles, et tule ruttu, mingid ametnikud on meie juures, käsivad maha lõhkuda suvel ehitatud varikatuse – õrnakese-hellakese, millel vaid üks kiht laastu katuseks.”
Reet Pettai jooksis ruttu koju ja kuulis ka ise karmi käsku: olgu varikatus kähku maha lõhutud! „Üritasin seletada, et kaitseala piir läheb teest. Lõpuks ütlesin, et hea küll, poisid tulevad, võtavad äärtest kinni ja tõstavad varikatuse teise kohta,” seletab ta. „Inspektorid hakkasid kätega vehkima, et ei-ei, nii ei saa! Lõpuks pakkusid, et tulgu ma nende juurde ja kinnitagu ehitis ära. Neli aastat ootan e-kirja kutsega, et kuhu ma siis seda ehitist kinnitama pean minema ...”

Maakonna viimane vana kaitsekorraga ala
„Põlvamaa kaitsealadest on Võhandu jõe ürgorg ainus, mis on praegu veel vana kaitsekorraga ala,” selgitab keskkonnaameti pressiesindaja Sille Ader. „Looduskaitseseaduses on vanade kaitsekordade uuendamise tähtajaks määratud 1. mai 2023. Kui selleks ajaks jääb kaitsekord uuendamata, hakkab alal kehtima üks ühele looduskaitseseaduse paragrahvis 31 sätestatu, mis toob maaomanikele kaasa oluliselt rangema kaitsekorra. Keskkonnaamet soovib seda olukorda vältida ning selleks oleme välja töötanud uue kaitsekorra plaani ja võtnud ette ka kaitseala piiri korrigeerimise, et see oleks looduses paremini tuvastatav.”
Kaitseala piiri korrigeeritakse põhimõttel, et kaitseala koosseisu jääksid suurt looduskaitselist väärtust omavad alad. Võimaluse korral kulgeb piir mööda looduses vähe muutuvaid objekte, nagu teed või metsa- ja põllumaa piirid.
„Peamiseks põhimõtteks oli saada kaitsealale konkreetne välispiir,” selgitab Sille Ader. „Lisaks leidsime, et kaitseala koosseisus pole mõistlik hoida haritavat põllumaad. Maastikuliste väärtuste selgitamiseks tellisime eksperdihinnangu, mis kohati nägi ette praeguse kaitseala piiri korrigeerimist vähenemise suunas, aga samas nägi ette ka olulist laienemist. Selles osas loodab keskkonnaamet leida kompromisslahenduse maaomanike huvide ja eksperdihinnangu vahel. Sellest lähtuvalt oleme pakkunud välja ka praeguse kaitseala piiri.”

Miks inimeste ettepanekutega ei arvestata?
„Paneme piiri ikka sinna, kuhu inimesed tahavad, et õuealad ikka looduskaitse alt välja jääksid, ja meil võiks olla luba ikka enda hoovi peale ehitada,” leiab Reet Pettai. „Mitte et peame läbi kümnete ametnike küsima, kas tohime kuurikest ehitada.”
Peep Tobreluts möönab, et keskkonnaamet on küll kohalikke kaasanud kaitseala piiride muutmisse, aga mitte piisavalt. „Kevadel võeti maaomanikud letti, 140st pooled saadi kätte ja nendest omakorda pooled soovisid, et kaitseala piir jookseks Natura ala piiri mööda,” räägib Tobreluts. „No piir pandi ikka kaugemale. Reeda õueala jääb välja, minu oma aga sisse. Isiklikult pole see mulle probleem, aga häirib, et keskkonnaamet ei ole suutnud saada kohalikke looduskaitsel partneriteks. Meid võetakse kui „ohtlikku elementi”, kes võimaluse korral kohe loodust hävitama hakkaksid.”
„Looduskaitse on tunnetuslik valdkond, kus mõned väärtused säilivad inimese ja looduse koostöös, teised väärtused aga nende puutumatuna hoidmise teel,” analüüsib Sille Ader. „Võhandu jõe ürgorus leidub mõlemat sorti väärtusi. Nagu mainitud, on valdavalt tegu eramaadel asuva kaitsealaga. See tähendab, et maaomanikud ja riigi esindajad peavad tegema väärtuste säilimiseks ja nende tutvustamiseks koostööd. Teinekord see koostöö ei laabu, kui ootused ja lootused ei kattu.
Keskkonnaameti roll ongi leida kompromiss maaomanike huvide ja loodusväärtuste kaitse vahel ning kõigi arvamustega paraku arvestada ei saa. Siinjuures rõhutame, et tegemist on kaitseala kaitsekorra väljatöötamise kavatsusega. Lõplik piir ja kaitsekord pannakse paika kaitseala kaitse-eeskirja koostamise raames, aga kindlasti proovime võimalikult palju maaomanike ettepanekutega arvestada.”

Uus kaitsekord lubab raiuda, ehitada ja mürgitada
Kui kaitseala piiri suhtes on keskkonnaamet kohalike hinnangul jäigavõitu, siis Võhandu jõe ürgoru kaitseala uus kaitsekord tuleb üllatavalt lõtv, mitmeid seniseid piiranguid on kavas märkimisväärselt leevendada.
Peamised muudatused, mis kaitsekorras tehakse, puudutavad metsade majandamist, ehitustegevust, biotsiidi, taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamist, telkimise ja lõkke tegemise reguleerimist.
Uue kaitsekorra kohaselt keelatakse turberaietest veerraie ja selle asemel lubatakse väikesepinnalisi (0,5 ha suurusi) lageraieid. Ilma kaitseala valitseja nõusolekuta lubatakse püstitada ehitisi ehitisealuse pinnaga kuni 20 m² ja kõrgusega kuni viis meetrit. Haritava maa parema hooldamise võimaldamiseks lubatakse biotsiidi, taimekaitsevahendi ja väetise kasutamist õue- ja põllumaal. Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul selleks ettevalmistatud ja tähistatud kohas ning õuemaal maaomaniku nõusolekul. Samuti on lõkke tegemine lubatud põllu- ja metsatöödel ning kraavide hooldustöödel. Ja ega neil siis väetised raisata ole.”
Peep Tobreluts täiendab veel: „Kohalikud on oma majandustegevuses juba võtnud vabatahtlikult tulevikku vaatavaid täiendavaid keskkonnakohustusi. Seda aga ametnikud märkimisväärselt ei tunnusta. Teiseks on Eestis niigi karmid seadused, mis reguleerivad ilma kaitsealatagi metsanduse, põllupidamise ja veekasutuse. Olemasolevatest seadustest piisab, et keskkond oleks hoitud. Kui vaid see koostöö laabuks!”
Kokkuvõtteks märgib Reet Pettai, et kohalike eest küll loodust kaitsma ei pea: „Pigem peab loodust kaitsma nende untsantsakate eest, kes jõge mööda sõidavad ja prahti maha viskavad. Raha nad kohalikele ei jäta, küll peavad kohalikud pärast kogu nende rämpsu kokku korjama.”

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 31/10/2019 09:36:01

Lisa kommentaar